Alates reedest toimus minu teine saabumine. See on olnud erinev esimesest. Märgid sellest on rohkem teed, rohkem pikki pilke tähenduslikult tühja pimedusse, rohkem ruumi muusikaga täitmist (nii taasesitatava kui elavmuusikaga), teised tunded tegevusmustrite osas. Tagasisaabumine on midagi muud kui esmakordne saabumine.
Aga kõigepealt epiloog; osa sel teemal kirjutasin juba varasemalt inglise keeles, ent olen ka enda puhul täheldanud emakeelse ja võõrkeelse väljendusvõimekuse piiride erinevusi. Nädal enne jõule toimus palju lahkumisi. Laiemas plaanis olid melanhoolsed nii ajutised kui alalised minekud, ent minu teadmine, et see on vaheetapp, mis ei ole seotud minu püsiva ümberpaiknemisega, aitas mul suhtuda neisse kui loomulikku asjade kulgu ja keskenduda rõõmule, mida olin saanud nende inimestega koos oldud ajast. Enda minekusse suhtusin positiivselt. Teadsin, et tuleb meeldivaid taaskohtumisi ja olulisi lahendamisi, ent põhiline oli see, et miski oli muutumises. Mulle meeldib olla teel. See ei olnud naasmine, ei olnud kojuminek, vaid edasiliikumine, uus päev, järgmine samm, kasvamine.
Ilmselt sellepärast ei tabanud ma endast mingeid olulisi emotsioone, kui kodumaale jõudsin. Tavaliselt on olnud ikka see tuttav eesti keel, nii kõrvus kui reklaamtahvlitel. Seekord tundus see kõik nii tavaline, nii loomulik. Ja ei, ma ei ole kogu sügise internetist suuri eestikeelseid reklaame vaadanud. Isegi skaipinud olen võrdlemisi harva.
Loomulikult ootasin suursugust eestimaist talve kümnete sentimeetrite lumega. Ehk oleks see äratanud minus mingisuguse nostalgia ja tuletanud mulle meelde kodumaa kaunidust. Aga esimesed jõulupühal olid Põlvamaa põllud rohelised nagu kevadesse oleks tulnud. Ma ei tea, kas ma päriselt sain aru. Võibolla oligi kõik segane ja sellepärast ei olnud ka erilisi tundeid.
Eestimaal on elu aktiivne. Vähemalt aeglase minu jaoks, vähemalt Islandiga võrreldes. On sisse töötatud, tean inimesi läbi erinevate sündmuste, seoseid on rohkem, kuigi näod tänavail ikkagi enamjaolt tundmatud. Sain kokku nii mõnegi sõbraga. Kuulsin ja mõtlesin eludest erinevatest kantidest ja läbi erinevate silmade. Sisse puges soe ja tuttavlik tunne. Tartu on minu jaoks alati olnud rohkem sotsiaalsete suhete kui tegutsemise linn. Soojusele lisandus ka arusaam, et Reykjavíkis on lihtsam midagi omaette kodus olles tehtud saada. Tundsin lisaks Tartu laisale tuttavlikkusele ka Tallinna mitmepalgelist olemust, millele andis mõju ebaõnnestunud katse aastavahetuseks põhjanaabrite metsarahusse pageda. Viimane oli kaotus, millega tuli leppida, ent mis ilmselt minu edasisele stressile mõju andis.
Vastu lahkumist süvenes peata olemise tunne. Ühest küljest ei omanud ma endas erilist süsteemi asjadest, mida Eestis oleku ajal ära tahtsin teha. Ilmselt ei tahtnudki tegelikult väga midagi teha, aga kuna võimalused olid kadumas, siis oli unustamispaanika kerge tekkima. Teisest küljest olin just loonud episoodid sotsiaalsuhetest, mis olid täis pisikesi sõbralikke isiklikke äratundmisi ning minemise foonil muutus nende tähendus küsitavaks. Seletan lahti – kui sul on sõbraga koos veeta praegu kolm tundi igavikust ja ei enam, siis millest sa räägid? Minu jaoks on elu jagamine tunnetamise, mitte rääkimise küsimus ja tunnetada saab kohaloluga, aga kohalolu nõuab rohkemat kooseksisteerimist kui kolm tundi. Mitte, et ma alahindaks neid kohtumisi, mis toimusid, aga need olid episoodid ja episoodideks nad seekord ka jäävad.
Lisaks hindan ma seda, et läbi selliste olukordade on mulle antud võimalus asju kõrvalt näha, mõista. Selle üle olen tänulik. Kolm tundi lennureisi Helsingist Reykjavíki oli piisav, et üks raamat sulgeda ja teine avada. Esimesest on mu südames kõigi sinna kirjutanud inimeste ilu, mida eemalt vaadates natuke teistmoodi hinnata võimalik on. See ongi mineku, teeloleku, liikumise võlu. Paigal olles näedki asju ainult ühe nurga alt. Kui lendu tõused, avaneb maailmale hoopis teine perspektiiv.
Aga nüüd siis see teine saabumine. Arvan, et seekord võtsin rohkem kaasa. Või siis kuna keskkond oli tuttav, ei unustanud kaasavõetut uue avastusõhinas ära. Selle osas, mida kaasa võtsin, olen enim tänulik teile, mu kallid lähedased, kes te mulle teed olete pakkunud. Need hetked on tihti olnud minu jaoks määrava tähtsusega ja seekord ma mäletan seda (praegu – loodetavasti mitte ainult). Ma püüan praegu rohkem vajalikke hetki luua, samas ei rahuldu vähemaga. Paar õhtut tagasi valmistasin sõpradele teed ning alles nüüd sain aru, kui valesti ma toimisin. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks nende inimestega jagada, aga see, mida ma jagasin, ei olnud minu jaoks olulise peegeldus. Ja see mõistmine on minu jaoks laiem kui vaid tee. Ma loodan, et selle teadmisega liigun ma edasi ja sellele tuginedes teen sobivaid valikuid.
Ning ma olen tänulik, et ma mõistan. Iga päev. Uusi asju. Oluline on oma teel püsida.
Farewell/welcome
Welcome to Estonia.
I felt positive when I took off from Reykjavík at 5 o’clock in the morning. Though I hadn’t slept that night, I didn’t doze off when the plane went up to meet the sun behind the horizon, but enjoyed the amazing view from the windows – red stripe in the dark blue turning more and more yellow and the sky getting brighter. I was lucky enough to be re-seated next to an emergency exit, so I had triple the legroom. And Icelandic music from the touchscreen in front of me and free tea. The seats were a little bit uncomfortable for sleeping, but I did have some short naps too.
Everything went smooth from there on as well, some more sleep on a windowpane of the ferry and I was in Tallinn just 10 minutes behind the schedule. I was expecting the usual special feeling that I had got after returning to my homeland – seeing all those roadsigns in Estonian and hearing all people speaking my mother tongue etc. But the only kind of special moment was when stepping on the ferry in Helsinki, I was elated to say “tere” to the crew on the entrance, but well, they looked away. In Tallinn, everything was the same as it had always been. And not the same nice or the same not nice, just the same. As if I had left the day before. Maybe it was just my tiredness, I don’t know. It didn’t really make me sad, but I had to find my impulse somewhere else, because it didn’t make me feel happy either.
So I met some friends. Really briefly. Too briefly to form any sort of emotion. It was nice indeed, but just not enough to get into a mood. I went on the train, made it nicely, no running. I was happy to get my last ride on the long wooden seat where one can sleep. I used my chance. But the dizzier I got from switching between sleeping and being awake, the more my mood went into some sort of blank state. It was all okay, but it was all the same. I had been here before, I had gone away from it, I came back. To the same place, perhaps too much so.
On the next day I took a walk around and, of course, went to Supilinn. It used to be my absolute favourite district when I moved to Tartu back in the days. It seemed all so different now – architecture is so chaotic, so mixed, new houses here and there, cramped together with old houses, lots of empty space in another place, some (or, rather, many) abandoned houses about to fall over. So very random. It used to be different for sure. But also I am not so strict in my mind with that old hippish ramshackle house thing any more, I guess. My values have broadened or changed or.. I don’t know. Well, this is definitely enough to state that, but it’s just one of the many marks for myself – am I moving on from Tartu?
Then I went to see my cat and my apartment. I have really nice people living there, they really look after my cat and take care of the household. It’s nice to know that it’s all in trustworthy hands. Much of my stuff is also there, some of it is packed together and some is on the shelves and everywhere around. I walked around searching for some things and took a look at all this stuff. Yet again I felt like stepping back in time. All those things just like they used to be before I left. It all felt sort of reluctant. I don’t want to go back. I don’t have anything to do there than just confine myself or feel confined. There’s like dead energy laying around that is used and has nowhere more to be spread. It’s over, it’s done.
Reading what I’m writing now reminds me of my return from Denmark in 2010. I had had quite an intense period before and I went back to indefiniteness and felt insecure. I had no specific plans for the nearer future. It took me a month or two to get out of it. But what’s different this time is that I’m here just for a short visit and I still get the feeling. I will go back, but still I feel a bit headless. Maybe I’m already worrying about coming back for good, because I’ve learned from experience and know what’s awaiting. And honestly, this makes me feel that I don’t want to come back. Not ever, but just not anytime soon.
I think I haven’t been staying in a place that suits me that well before. Like Iceland, I mean. It might be that I’m in that student exchange bubble and my best friends who I dearly care about are all exchange students as well. But it’s more than that. I really feel safe and calm when walking in the streets of Reykjavík. I’m much better in motivating myself to do stuff at home, even though I’m much better equipped in Estonia. I feel like I’m ruling my own life there, whereas in Tartu, my home, my close ones, my things and my memories are ruling it. Even my ever loved hills and forests of Southern Estonia are ruling it, because I know them so well from my past. I need a change. I’m taking it, but I must not step backwards, I need to find a way to keep moving on. To get over the past and take myself to the future.
Ilusad maastikud ja vanad võlad
Seoses sellega, et mulle meelde tuletati ja Rait ei lubanud mulle enne teed anda.
Trotsides üliaeglast internetühendust ja meeletult suuri rajalogifaile, jagan lõpuks siiski välja kaardid suvise Norra reisi teekonnast. Kuna logid on nii mahukad, siis viitan kaartidele, mitte ei pane neid postitusse: Stockholm-Breheimen, Breheimen, Breheimen-Stockholm. Mõistagi ei lähe rajad otse, sest me püüdsime aega nautida, mitte kiirustada. Nõnda võisime teel kohata meeliülendavaid vaateid, kargeid fjorde, kaunist Ålesundi, imelist Vestkappi (Nordkapp, Vestkapp, Raitkapp) ja üsna igavat sillarada üle Atlandi serva. Mõni käis isegi ujumas. Aga sellest on saanud kuulda varemgi.
Hetkel ei ole aega piltidega tegeleda, aga ka need tulevad. Oletatavasti annan lähiajal Mapsource’is kasutatavad gepsulogid samuti vabakasutusse. Aga hetkel saavad lihtinimesed ülaltoodud linkide kaudu teekonda nautida.
Keeleõppest idarindel
Et vältida kirjutamisele aja ja aju kulutamist või hoida end eemale vastutusest väljaöeldud sõnade ees, siis, illustreerimaks meie reedeseid keeletunde, toon teemakohase viite Sille blogile: klik
Ja nii ongi! Muide, see näide seal lõpus oli reaalselt veel naljakam, kui tunduda võib, sest see tuli tolle jaapanlase suust nii loomulikult ja üldse mitte irooniliselt, pigem alateadlikult fakti konstanteerides. Ja nüüd kujutage ette, et neid keeletunde hakatakse meile tegema ka teisipäeviti, sest meil ei olnud motivatsiooni keelepraktika nime all mööda Aakirkeby’d ringi kolada või ujumas käia (mitte, et mulle ujumine ei meeldiks, aga ma ei ütleks päriselt, et ma seda taani keeles tegin). Esimese nädala suutsime õnneks viilida, jäädes ilma paaritunnisest loengust, kuidas a-tähte hääldada (oo õnnetust), järgmise nädala eriprogrammi tõttu järgmist tundi ei ole, edasi tasub väriseda ja paanitseda.
Aga lõppkokkuvõttes kaalub reedehommikune unine lõõritamistund kõik muu peaaegu et üle.
Olukorrast idarindel
Mul on mälu täis (ei, mitte ühelgi mu elektroonikavidinal, vaid minul endal). Selle põhjuseks on kuhjunud asjaolud:
1. Üldine olukord Taani idarindel
2. Saksa postisüsteem, mis mu saadetise kohaletoimetamisega venitab
3. Autoremont
4. Üüriline, kes mu toast välja kolib
5. Igasugused muud pisiasjad
Tegelikult ei ole ükski neist asjust väga stressitekitav või lahendamatu, aga tekitab palju küsimusi, millele on vaja vastust leida ja mis ei anna rahu. Selgitan kohe mõnda asja lähemalt.
Nüüdseks olen nädala ja natuke rohkem siinses internaadis aega veetnud. Iga päev on minuni tilkunud uusi fakte vastamaks küsimusele, kes need inimesed siin on ja miks nad siia on tulnud (tõsi, originaalis oli see Eeva (üks teine siin olev eestlane) küsimus, mina olen pisut pikema vinnaga). Tuleb välja, et Eeva intuitsioon ei vedanud teda alt ja mina, kes ma püüan asju positiivses valguses näha, eksisin. Teatud suurema osa seltskonna jaoks on see kool siin parandusasutus. Gröönlased olla saadetud siia sellepärast, et nad ei tule lihtsalt oma kodumaal kooli lõpetamisega toime (motivatsioonipuudus jms). Neil, muide, on siin oma programm, nad õpivad lisaks matemaatikat ja taani ning inglise keelt. Pärast peavad tegema mingi eksami või asja. Ühesõnaga, see on osa nende kooliprogrammist. Neile makstakse siinolemise eest veel peale. Samamoodi taanlased. Siin on kari tüdrukuid, kes muidu lihtsalt oma elu sex, drugs & rock’n’roll stiilis raisku laseks. Päris segaseid inimesi on siin samuti, üks noormees saadeti juba minema, sest ta osutus antisotsiaalsest psühhopaadist stalkeriks. Mõni hoiab end ravimite abil vormis. Mõni on lihtsalt hüperaktiivne. Islandlane ja paar taanlast on siia tulnud karjäärinõustaja soovitusel aega maha võtma ja tulevikuplaanide järgi mõtlema. Vanema seltskonna jaoks on ilmselt tegemist kudumisklubi analoogiga. Jaapanlased tunduvad üpris normaalsed, aga teab, kas nad kultuurierinevuste tõttu üldse muu seltskonna olemusest aru saavad.
Tekkib küsimus, et mida mina siis siin teen. Või et millisesse hullude gruppi mind lahterdatud on. Meid siia saatnud organisatsioon reklaamis seda kui kõrgharidusele täiendava vabahariduse saamise kohta. Ma pean end küll üpris tolerantseks inimeseks ja mul ei ole kirju seltskonna vastu midagi, aga õppe sujumine sõltub päris palju inimeste õppimistahtest ja -võimest, eriti kui tehakse midagi koos. Kui see võime on erinev, siis need, kes kiiremini uut haaravad, saavad lõppkokkuvõttes vähem. Kui on üldse midagi uut, mida haarata. Kas ma üldse saan siit seda, mille järgi ma tulin.
Kui meile ajakava tutvustades räägiti mingist “nõustamisest”, tekkis küll veidi küsimärk, et miks meid nõustada vaja on. Aga tundub, et suurem osa seltskonnast tõesti vajab seda mingil määral.
Muusikaga on siin samuti asjad natuke nii ja naa. Valisin eriala, milles mul mingi arvestatav baas olemas oli, et saaks selle pealt edasi liikuda. Ilmselt saaksin rohkem, kui oleksin valinud midagi sellist, milles mul igasugused teadmised puuduvad. Meil on viis tundi nädalas, kahel neist teeme uimaste gröönlastega sellist põhikooli tasandil koolibändi (keegi eriti midagi mängida ei oska, rääkimata rütmitajust või kokkumängust). Ehk siis viimast asja üldse, mida ma muusikas teha tahaks. Õpetaja on sõbralik ja täiesti sobiv põhikooli muusikaõpetaja, aga näiteks tehnikast ei jaga ta mitte midagi (ta ise tunnistas seda ka) ja tema professionaalset suhtumist näitab ka see, et kui ma mainisin talle, et kitarridel tuleks keeli vahetada, vastas ta mulle, et vahetab neid tavaliselt siis, kui mõni katki läheb. Samas ma saan aru, et tavaliselt ei ole tema tunnis nii nõudlikke inimesi nagu mina, sest ta ka mainis, et paar aastat tagasi olla samuti olnud üks kuju, kes rohkem tahtis. Teisalt kui nad oma võimalusi ja tehnikaparki parandaksid, oleks ehk see paik ka muusikutele atraktiivsem. Tõenäoliselt oleks siis pisut pädevamat õpetajat ka vaja.
Natuke kahju on selles mõttes, et ma arvasin, et ma saan enda muusikaprojekti jaoks ideid ja ühtteist lindistada/sisse mängida, aga tundub, et kodus ja sõprade abiga on lootust märksa rohkem.
Mis on hea, on see, et ülejäänud kolm tundi nädalas tegeleb meiega muusikaõpetaja naine, kes on konservatooriumi rütmilaulu erialal lõpetanud. Teebki meiega sellist rütmi-tantsu-laulu värki, mis on hea ja mulle, koordinatsioonitule inimesele, üsna vajalik. Ühe tunni nädalas, kui uimased gröönlased taani keele tunnis on ja me kolmekesi oleme (mina, üks teine eestlane ja kohalik tüdruk), teeb ta meile häälekooli. Seda ei ole küll palju, aga midagigi.
Ja kõrvaleriala “nature and culture”, mis hõlmab ohtralt saarel ringimüttamist, tundub ka päris okei. On ikkagi üksjagu matka moodi, mitte ainult niisama jalutamine. Saar iseenesest on väga ilus.
Tore on ka see, et eestlaste seltskond on lihtsalt suurepärane. Nii et kuigi muust karjast ma soovitud vaimsust väga ei leia, siis eestlastega on küll huvitav. Kui neid ei oleks, oleks siin küll üsna mõttetu olla. Aga me hoiame väga kokku ja oleme üks kõikide ning kõik ühe eest.
Ja kõige parem asi siinse elu juures on söök. Ma ütlen täiesti ausalt, et pidevalt nii head sööki ei ole ma mitte kusagil enne saanud. Kokad on muidugi täielikud asjaarmastajad. Aga siinse eluga, ma arvan, et isegi mina võin arvestada kümnekilose kaalukasvuga. Hoolimata sellest, et toidud on ka väga tervislikud. Lihtsalt iga söögikord on sündmus, mida oodata.
Nii et kuna ma tegelikult nägin esialgselt seda kohta siin ka võimalust odavalt ja mugavalt neli kuud elada, siis seda ta täiesti ka õigustab.
Teised mälu täitvad teemad ei ole teistele inimestele lugemiseks üldse nii huvitavad, nii et hetkel ma piirdun olulisega. Mul ei ole siin oma toas arvestatavat internetiühendust (on selline mitteametlik pooletoobine, millega meilid enamvähem loetud saan) ja rahulikku kohta pidevaks sündmuste kajastamiseks on keeruline leida. Nii et kuigi kirjutada oleks siin paljust, elan ma ilmselt oma mõtted valdavalt pigem teiste eestlaste kui oma ajaveebi peal välja.
Bornholm nr. 1
Mu ajaveebi järgi võiks justkui oletada, nagu põrkuks ma ühest kohast teise. No enamvähem nii ongi. Nüüd olen igatahes Bornholmi saarel, järgmiseks neljaks kuuks. Esimeste päevade järgi võib oletada, et saab vahva olema. Mõnevõrra teistsugune, kui ma ette kujutasin ja väga palju sotsiaalsem kui mu viimased neli kuud (saan siin oma sotsiaalsuslaksu takkajärge).
Kes Bornholmist eriti midagi ei tea, siis lühidalt: kuulub Taani valdusesse (päriselt, mitte nagu Fäärid), looduslikult on aga põhisaartest üsna erinev. Pinnas on kaljune, nagu mujal skandinaavias ja siinne kõrgem punkt on napid viis meetrit üle Taani põhiosa kõrgema punkti. See on siis sadakuuskümmendmidagi meetrit. Lambasaartega päris võrrelda ei saa, aga ega eriti midagi võrrelda ei olegi. Siin on hoopis teine maailm.
Seltskond on siin esmamulje järgi otsustades väga tore. Vähemalt enamjaolt. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Üldiselt see on sellise multikultuurse seltskonna tendents, ma arvan. Meil on siin gröönlasi, üks islandlane, ameeriklane, taanlasi, päris kohalikke, jaapanlasi, eestlasi on viis. Täna käisime tuulist ilma trotsides kaheksa- kuni kümnepealise seltskonnaga Ekkodalen‘i ümber müttamas. Vaateid jagus imelisi ja üldse oli vahva. Siia siis ka kaart meie teekonnast (pooltestkorras või nii):
(Kunagi hiljem õpin selle ka ära, kuidas kaardile igasuguseid asju lisada. Pilte näiteks. Et kellelgi huvitav vaadata ka oleks.)
Kodumaalt
Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.
Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:
Seisev elu
Gismeteo on lolliks läinud. Mõtlesin, et vaatan, kuhusuunas kodulinna ilmakraadide tendents on. Ülejärgmine nädal saab ilmaveebi andmeil igatahes päris hullumeelne olema: näiteks kolmapäev, 25. november algab kuue soojakraadiga, hommikuks on miinus viis, päeval jälle pluss kuus ja õhtul miinus viis. Graafikud tuleksid päris ilusad, potentsiaalselt võiks isegi mingi kauni helivõnke kätte saada.
Aga mis seal imestada, kui Hiinas surma külvav lumetorm on. Ja Taanis.. paistab päike. Jopet ei olnud välja minnes selga vaja panna. Õhtuks on muidugi jahedamaks läinud.
Vahelduseks on päris tore elada nii, et rahast mõtlema ei pea. Praegu tundub mulle, et suurem osa maistest probleemidest ongi rahaga seotud. Ju vist ei ole minagi praegu kuigi maine. Sotsiaalne ka ei ole, kõik päevad kulgevad üsna ühtemoodi. Aga hingerahu ja vaikuse jagamisel kitsi ei olda. Viimast katkestavad ainult jooksuajast hullunud pimedad koerad ning süüa nõudvad sead (kui nad elevusest elektrikarjusesse hüppavad) ja lambad (kellega ma üsna harjunud olen). Igaõhtuste tegevuste hulka kuuluvad võidujooks esimestega (kas ma jõuan piisavalt kiiresti neile toidu künasse panna, enne, kui nad ise sinna sisse ronivad) ja kaklemine viimastega (nemad on samuti kannatamatud; õnneks olen ma neist tugevam). Hobustega saan hästi läbi, siiani on ainult üks mind hammustanud. Haned ja pardid on samuti rahulikud, eriti siis, kui nad ära on koksatud ja me õhtul laua taga nende sulgi ükshaaval kitkume.
Kassid on ka toredad, täna virutas üks mulle käpaga, kui ma talle pai ei tahtnud teha. Tõesti, ma ei saa aru, kuidas ma sellise vea suutsin teha. Siirad vabandused kassi ees.
Ühesõnaga, peaaegu tundub, et aega ei olegi. Selles mõttes pole ka ime, et ma oma töötuse pikendamise teist korda ära unustasin. Seekord ei tulnud aga järgmisel päeval meelde. Pole veel küsinud, millistest hüvedest ma nüüd ilma jään. Tõenäoliselt tervisekindlustus, aga see peaks välismaal olles käima niikuinii läbi reisibüroo.. ja see on mul ka pikendamata. Aga oma koondamishüvitised olen ma niikuinii praeguseks kõik kätte saanud, nii et millestki eriti ilma ei tohiks olla jäänud.
Eeter pärast vaikust
Tänasega lülitati Taanis analoogtelesignaal välja, nii et paras aeg eetrit täiendada. See postitus on igati mittedigitv-kompatiibel ja selle lugemiseks ei ole digiboksi vaja.
Paus kirjutamises ei tähenda seda, et Taani inspiratsioonipotentsiaal palju väiksem oleks kui saartel Põhjameres, vaid seda, et kuus nädalat omaette mittemidagitegemist, kus mõtteid ilmselgelt silmist ja kõrvust välja pritsis, on läbi saanud. Talus elamine tähendab seda, et töönädal on seitsmepäevane ja kuigi mind tööga ära ei piinata, on nimekiri tegemist vajavatest asjadest lõputu. Üks kiire sai nüüd siiski vist ümber ja järgmisel nädalal on ehk aega pisut ka ringi vaadata ja imetleda neid poriseid kollakas-oranže puulehti, mis veel nädal aega tagasi puude küljes rippusid ja millest nii imekauneid pilte teha oleks saanud. Ja siis lohutada end sellega, et piisavalt sobivat objektiivi niikuinii ei ole, võtta kaadriotsija silmade eest ära ja hoopis hingata.
Tegelikult on siinne sügis veel üsna kirju. Arvata võib, et oluliselt kirjum kui Eestis. Soojakraadid küündivad veel päeval kümneni ja lumekirmest võib muidugi ainult und näha. Huvitav, kas ma külmun ära, kui ma Eestisse tagasi jõuan?
Lisaks sellele, et vaba aega väga palju ei ole, ei ole siin ka teab mis palju privaatsust, mul on küll oma tuba, aga see on otse põhilise elukeskuse kõrval ja peamiselt vist viisakusest üritan ma suurema osa päevast mingilgi määral sotsiaalne olla ja seega ei lukusta end oma tuppa. Mul õnnestus ka siin omale küll kitarr saada, aga esiteks ei ole see oma seadistamatuses kuigi mängitav, teiseks peaksin ma eelnimetatud põhjustel omale vaiksema nurgakese leidma, kus tinistada ja lõõritada. Ma ei ole tegelikult oma kaks ja pool kuud juba korralikult laulnud. Huvitav, kas siis, kui ma tagasi tulen, üldse midagi enam välja tuleb.
Et keegi rohkem enam valesti aru ei saaks, siis olgugi, et Taanis on 27 miljonit siga (kui ma õigesti mäletan; kui ei mäleta, parandan pärast arvu ära), ei ole sellel talul, kus ma pesitsen, nendega eriti midagi pistmist. Tõsi, kolm siin on, aga hobuste kogumassi kõrval on see arv täiesti olematu väärtusega. Isegi pereema tunnistab, et hobuseid on neil liiga palju – üksteist täismõõdus ja viis poni. Täiesti hobikorras. Arvu vähendada nad ei raatsi ja tegelikult on küll toredad, uudishimulikud ja sõbralikud loomad. Kuigi mul on nende suhtes ikkagi teatav aukartus. Ikkagi minust suuremad.
Üks asi, mida ma siin olles kindlasti õppinud olen, on seltskonnas, kus jutust midagi aru ei saa, sotsiaalne olemine. Kogu aeg loodan, et sõnade arv, mida ma kinni püüan, hakkab kasvama. Siiani ei ole seda eriti täheldanud, olgugi, et pereema väidab, et küll ma jõuluks juba lehti loen. Ainsad sõnad, millest aru saan, sarnanevad rootsikeelsetele vastetele (ka häälduselt, mitte ainult kirjapildilt). Tõenäoliselt on mingit baasi ikkagi alla vaja, et juurde suudaks õppida. Mõtlesin, et kui rohkem aega on, peaks püüdma näiteks iga päev omale ühe ajaleheartikli ära tõlkida.
Seevastu inglise keele sõnavara on vist küll vähemalt mõne sõna võrra täienenud.
Lõppeks olen ma nüüd kohaliku poppmuusika spetsialist. Ma ei saa aru, kas Taanis muusikaga siis tõesti nii kitsad lood on või rakenduvad siin tohutud autoritasud, igatahes raadiojaamadel ei oleks justkui midagi mängida. Pikad päevad 100FM’i seltsis veetes kuulsin ma igat lugu vähemalt kümme korda päevas, nii et isegi taanikeelsed sõnad, millest ma aru ei saa, kippusid pähe kuluma. Aga võibolla ei ole ma lihtsalt raadiomaailmaga kursis ja tegelikult käibki nii.
P.S. Ma pean oma ajaveebi alajaotuse ümber nimetama vist.
Märk
Fäärid ja Taani ei ole nagu öö ja päev ainult mitte looduse poolest, vaid rohkem veel selle poolest, mis toimub. Ilmselgelt ei ole ma meelega jätnud oma ajaveebi uusimate uudistega täiendamata. Minusugusel aeglasel inimesel ei ole lihtsalt olnud mahti kirjutamist ette võtta. Praegugi varastan kirjutamiseks oma alaväärtustatud uneaega, sestap püüan teha lühidalt.
Pärast poolteist päeva imeilusat rahulikul Atlandi ookeanil kulgemist jõudsin tormisesse Esbjergi. Ma olin arvanud, et ilm Fääridel on muutlik – iga paari tunni tagant võis näha täiesti uut pilti – aga Esbjergis mängis ilmataat pilvedega ilmselgelt pingpongi, tulemuseks midagi uut iga minut. Sõna otseses mõttes. Lohutasin end uskumisega, et kõikjal Taanis ei ole siiski selline.
Esbjergi saabusin iseenesest kõige õigemal päeval üldse. Sõbralikud välistudengid, kes mind soojalt vastu võtsid, informeerisid mind üritusest nimega PubCrawl, mis toimub igal aastal ja on mõeldud esimese aasta tudengitele linna ööelu (pubide-baaride ja ööklubide) tutvustamiseks. Seekord see siis tol õhtul toimuski. Igal pool olid üritused. Põhiliselt diskotüüpi, aga mõnel pool kuulis ka live-bändi. Õigel ajal registreerunud said tasuta käepaelad, millega sai sisse neile üritustele, mis muult rahvalt raha nõudsid. Minu low budget muidugi mingeid väljaminekuid ette ei näinud ja mind vastu võtnud noormehel ei olnud ka käepaela. Siiski lõppes asi sellega, et priipääsme saime mõlemad ning iga koha tarvis joogitalonge, mis sellega kaasa tulid, oli rohkem kui küll. Hoidsin end tagasi, et järgmisel päeval end lahkele taluperele tutvustades viks ja viisakas olla. Koju astusime vastu hommikut läbi tormis koliseva linna.
Järgmisel päeval asusin Helsingøri poole teele. Rong Kopenhaagenisse oli mugav ja seal oli isegi internet, küll aga tasuline. See on mingi Taani värk vist, et igas mõeldavas kohas on internetiühendus olemas, aga kusagil ei pääse vabalt võrku (ilmselt mul lihtsalt vedas selle avatud võrguga, mis ma Lambasaartele suundudes Kopenhaagenis pargist leidsin). Sihtpunkti jõudmiseks tuli kaks korda ümber istuda, mis mulle omaselt natuke segadust tekitas (minus endas, mitte teistes), aga kokkuvõttes sujus kõik kenasti. Lõpuks ootasin natuke ja siis toodi mind autoga farmi, kus ma nüüd oma aega edukalt okupeerinud olen.
Ega siin niisama aega olla ei olegi. Hea on see, et vähemalt rahakulu on null. Tööd tuleb selle eest ka muidugi teha. Lisaks lihtsamale lögapirnisorteerimis-sigadelesöötmistööle olen juba ka ohtralt hobusesitta koristanud ja hobustele heina jaganud, loodusvaenulikult puuoksi nottinud (sissesõidutee laiendamise tarbeks) ja imekitsast võsast traataeda välja korjanud (aga ma olen ju imepisike ka). Noh, ja muid ebaolulisi asju ka. Seltskond on päris vahva ja natuke omamoodi.
Teisel päeval oli mul natuke aega, et siin ringi kõndida. Meri jääb umbes kolme kilomeetri kaugusele ja talu ning mere vahele jäävad suvilakvartalid. Kui ma mere ligidale jõudsin, tekkis soe tunne – kangesti meenutas Põhja-Eesti suvilakülasid. Ja üle pika aja kõndisin ma tagasiteel peaaegu päris metsas (noh, selline külamets; siin on asustus nii tihe, et ega siin palju sellist metsikut metsa polegi). Üldse on ümbrus üpris kodune ja minu algne arvamus, et tihe asustus rõhuma hakkab, sai üsna ümber lükatud. Naabril ikka aknast sisse ilma pikksilmata ei vaata.
Aga ma lubasin lühidalt kirjutada. Materjali oleks veel üksjagu. Aga uneaeg tuleb peale.
Lõpetuseks üks ebaoluline fakt – Taanis on 27 miljonit siga. Kohalikus lehes kirjutati.