pesa

Helilained ja impulsiivlained

hannes — Thu, 19 Jan 2012 21:57:04 +0000

Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.

Surm vol 2

hannes — Fri, 18 Nov 2011 10:55:53 +0000

Surmade sagedus on veidi vähenenud. Enam ei sure kolm inimest ühe öö jooksul korraga. Üleeile öösel suri üks mu klassivend. Taarutas laste mänguväljakul edasi-tagasi, kukkus kokku, keeras külge ja jäi lebama. Mina jälgisin kõike justkui mingist tornist või valvekaamerast. Õige pea tulid mingid tädid, torkisid siit-sealt, võibolla vahepeal tuli veel keegi, siis tuli õigeusu preester, pidas tseremoonia ja lina tõmmati surnule peale. Laste mänguväljakul. Minu meeleolu oli üsna ükskõikne. Küllap üks öö jooksul pärast kolme on täitsa okei.
Eile ei surnudki kedagi. Toimusid positiivsemad asjad, mis täpselt, ei mäleta.
Täna öösel toimus järjekordne kadu. Sedapuhku taas kurvavõitu. Detaile ei tea. Läinud ta oli.

Surm

hannes — Mon, 14 Nov 2011 13:37:17 +0000

Täna öösel surid kaks mu sõpra. Kolmas, kes suri, oli mu surnud sõbra sõber.
Esimese sõbra surma kohta tuli mulle kahtlane teade. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida mulle öelda taheti. Et kas ta oli tõepoolest surnud või oli seal mingisugune aga. Pärast seda, kui ma teate olin vajalikele inimestele edastanud, läksin veidi paanikasse, sest kahtlesin endiselt selle õigsuses ja vajasin täiendavaid tõendeid. Otsisin internetist. Ei leidnud midagi. Mõtlesin, et kui hommik tuleb, külvan palju segadust, millel ehk ei olegi tõepõhja all. Sain ehk arugi, et kui üles ärkan, pean sellega edasi tegelema. Teade oli ju välja saadetud.
Teise sõbra surm oli justkui teine lugu, samas jätk suremiste jadale. Tekitas tühja tunde, arusaama selle asja mingisugusest rütmilisest kordumisest. Sedapuhku oli mu teadmisse jõudnud ka põhjus. See neiu küttis end surnuks. Või siis veidi igavamalt öeldes, sai vingumürgituse. Aeg oli ilmselt juba hommikune, ma ei jõudnud enam tegevusplaani koostada.
Kolmanda kohta tean lihtsalt, et tema ka suri. Ma isegi ei teadnud, kes ta oli. Ju vist oli üht surijat veel juurde vaja.

Emotsionaalne insomnia

hannes — Wed, 29 Jun 2011 01:18:38 +0000

Päris üksi olles, kui uni on tulnud, olnud ja alla andnud, ei raatsi üldse magama minna. Kuidagi liiga väärtuslik on see vaikus ja rahulik olemine. Taustaks ühtlane linnamüra, kajakad ja muud linnud (metsas oleks ehk parem, aga ega tegelikult väga vahet ka ei ole). Ma saan aru, et sellest tulidki need minu mõtted, mis formuleerusid sõnadeks, kuna neil ei olnud kuhugi mujale minna. Aga paber on parim kaaslane igal juhul, sest ta ei vaidle vastu. Teiste mõtted on muidugi head ka, aga vähemalt üks sõber on minu poolel. Ja kui sisu ei ole, siis on vähemasti vormigi.

Sellised hetked annavad võimalust päriselt tunda seda, kes mina olen. Introspektsioon ei konkureeri inimestega. Ühe korraga muidugi midagi ei saavuta. Aga kirjutamine aitab ka.

See öeldud, suundun ehk siiski magama. Homme võiks midagi teha ka.

Põder

hannes — Wed, 29 Jun 2011 00:26:20 +0000

Mõni päev tagasi oli öös nõder põder. Või siis lihtsalt väga agressiivne. Ta oli kinnitatud köielaadse asjaga posti külge ja ta rabeles ja märatses. Ümberringi oli mets, vist raagus ja lumine, ei olnud pime, pigem selline sünk ja hall. Alguses ei olnud hirmus, aga kui see episood paar korda veel tuli, siis lõpuks tuli tahtmine põgeneda. Mõeldud, tehtud. Mis edasi sai, seda ei tea. Ehk mõnes öös saaga jätkub. Siis peaks midagi toredat tegema, näiteks põdrale silma vaatama või tema hinge ära röövima.
Kirja panemisel pidid sellised asjad paremini töötama.

Aga siis vahepeal olid mingid veesõidukid ja basseinid või maasõidukid, ma täpselt ei mäleta. Põder varjutas muu.

(pildi sain siit)

Aeg

hannes — Thu, 26 May 2011 15:10:03 +0000

Minu elus ei ole ilmselgelt erilist süsteemi. Mõeldes sellele, mida ma oma ajaveebist olen tahtnud teha, mingisugusele välisele isikuturunduskuvandile, ning püüdes kõrvale astudes hoomata seda, kuidas mu ajaveeb reaalselt töötab, siis ei lähe väga kokku. Mulle meeldiks kirjutada iga nädal, meeldiks kirjutada huvipakkuvatel teemadel, maailmaasjadest ja filmidest ja mõtetest, mis on suured ja minu, aga mitte teiste suhtes läbinähtavalt isiklikud. Mul tuleb meelde see õhin, mis oli, kui ma viimati oma ajaveebi kohendasin, see on nagu tahtmine saada ühiskondlikult aktiivseks, kas pooldaval või vastanduval moel, aga kuidagimoodi. Kuidas on nii, et mul siis seda head mõtet, mida ühiskonnale välja öelda, ei ole? Muidugi on. Lihtsalt ei ole seda aega, et lasta mõttel õigesse seadesse formuleeruda.
Ma pean miskit oma elukorralduse juures muutma. Loomulikult peaks rohkem tegelema, aga mõtestatult ning siit tulebki välja see probleem, et millist mõtestatust mu elul vaja on. Sügisel, kui kooli läksin, avastasin midagi uut. Avastasin uue teema, mis tundus huvitav, aga kui palju ma nüüd sellega tegelenud olen? Miks? Sest ma ei tea, kuidas. Kuidas oleks kõige parem. Ja millest olemasolevast peaksin ma lahti saama ja mida kasutama. Mis on hea ja mis ei ole. Ja kuidas teha valikuid siis, kui valikud juba ammu tehtud peaksid olema.
Jah, ma olen kuulnud, et on olemas need, noh, ajajuhtimise kursused.

Minekule

hannes — Sat, 07 May 2011 12:49:19 +0000

Ma ei teagi, kas olla nördinud või õnnelik, et elus asjad võimalikud on. Kuulasin just ühte audioblogi reisist Oregonist Fääridele. Jutulõikude sisu oli umbes “olen nüüd siin lennujaamas, siin on palju rahvast, ma olen vähe maganud”, pealkirjaga “Matt goes insane of sleep deprivation”. No vist läks jah lolliks. Muide, Islandi tuuline ilm talle ei meeldinud ja lennujaam oli seal ka jube niru, aga kui lend ära jäi, sest Fääridel oli liiga tuuline, et maanduda, siis muheles ta, et “it’s a faroese thing”.

Okei, tore ju iseenesest. Küllap keegi ikka kuulab ja ehk mõni isegi ei leia, et see pool tundi elust midagi kasulikumat teha oleks võinud. Ju vist minagi ja eks ole tore endagi kogemusi meenutada. Aga siis saate lõpus selgus, et tema reisi rahastas lennufirma ja Fääri välisministeerium. Vot selle koha peal tekkis mul küll küsimus. Iseendale. Et miks ma ise ei ole kasutanud ära olukorda, et kusagil on nii palju raha üle, mida meelsasti niiöelda kultuurilise teadlikkuse või milleiganes hästi sõnastatud asja jaoks jagatakse, et sisuliselt kuhu iganes mida iganes tegema minna saab. Ma võin ju pärast mõnda muljet jagada küll. Ja ma luban, et ma teen seda oluliselt paremini kui Matt.

(Siinkohal vabandused Maalehele, kellele mul artikkel Fääridest sobiva hetke puudumise ja meeleolu hajumise tõttu kirjutamata jäi. Järgmisel korral võtan ise ette ja kirjutan, kuhugi. Raha taskusse ei taha, kusagilt ei taha, kõht võiks ainult täis olla ja teed valla.)

Õhtul, kui koju jõuan, hakkan seljakotti pakkima.

Kaos

hannes — Thu, 31 Mar 2011 16:50:05 +0000

Kas keegi ütleks mulle, mis koolis toimub? Ei, mitte, et ma ei oleks kohal käinud. Ma ei saa lihtsalt mitte midagi aru. Teadagi on mehed multitaskimises oluliselt kehvemad kui naised. Ilmselt sellepärast ongi meil kursusel kõik ülejäänud naised ja ilmselt on kursus selline, sest kõik ülejäänud on naised. Pärast kolmapäeva, kui ma olen kell kaks ülikoolihoonest välja astunud, pea suurepäraseid mõtteid täis ja tulevik vikerkaarena silme ees, hakkab mind ründama neljapäev, mis on viimane päev ettevalmistuste tegemiseks ja kus on juba küsimus õhus, kas ma ei peaks end paarisaja kilomeetri võrra liigutama. Mõtted matavad, ei jõua ja tulemus on see, et lisaks koolitöödele jääb ka teleport viimasele hetkele, mis tähendab, et öö vastu reedet saab rongi poolt üle sõidetud, reede on zombipäev ja see, mida ma teen, ei saa jälle selgeks.

Helgematel momentidel vean end peas (sest päriselt ei ole aega) metsa, ehitan valmis oma linnaku ja naudin igikestvat päikesepaistet, mis saab matma kõik elu keerulised küljed, kui ma ükskord tulevikku kohale jõuan. Siis ei ole enam aega, mis peale suruks, mööduvaid mõtteid, kõik on võimalik ja kõik on olemas. Unustusest ja sellest tiivustatuna veedan ma oma aja laupäevast kolmapäevani.

See ei tähenda, et nädalavahetusel veedetud aeg ei oleks kuidagi rikastav. Vastupidi, on, aga ikkagi see multitasking. Need asjad on kõik ju nii erinevad. Ühel hetkel olen ma raamatu järgi täiskasvanud õppija, subjekt, mitte objekt, kogen, näen, vaatlen, omandan ja saan aru, kuidas see kõik toimib. Järgmisel hetkel olen ma koolitusjuht, kahe jalaga firma peal, võrdlen strateegiaid inimressurssidega ja eesmärke väljavaadetega ning pean leiutama, mida sellest kõigest lugeda võib. Kolmandal hetkel olen ma objektiivne ja hinnanguvaba, mõtlen endast ja teistest hästi, näen probleemsituatsioone ja näitan ka teistele, et kõike on võimalik lahendada. Kõige selle kõrval olen ma loomulikult suurepärane kommunikeerija, edastades selgeid meeme ja venitades enda paradigmasid, kuhu ilmselgelt kõik alates andragoogsusest kuni edumeelse karjääriinimsuseni sisse mahub. Kuidas ma kõiges selles supis ellu jään? Jumal tänatud, et ma seejuures haridusstrateegiatega tegelema ei pea ja Lissaboni leppe kuni mai lõpuni kõrvale heita võin.

Ma võiksin olla üliinimene, aga kas see tasub ennast ära. Võibolla ei ole ma valmis. Võibolla tahan ma hoopis hipilaagrit teha. Ja äkki, kui ma oma pead nii palju ei vaevaks, loeks ma projekti kirjutamise kõrval mõne vajaliku raamatu ka läbi.

Ilumise olu

hannes — Sat, 05 Mar 2011 19:51:44 +0000

Vahepeal, siis, kui ma ei ole liigselt hõivatud oma kodukootud melanhoolsevõitu mõtetega, millest ma hingan, jääb ruumi ka tundmise jaoks. See on siis, kui inimesed naeratavad ja päike paistab. Siis loon ma laule, ma loon neid õhust ja sisemisest tungist välja saada, neil lauludel ei ole sõnu, vaid nad on laulud ja see ise ongi oluline. Ja siis ma küsin, sest ma ei oska seda väljasaamist kuhugi panna, aga mu küsimusele on ka vastused enne sõnade ütlemist olemas.

Täna juhtusin ma kolmandat korda sisekosmosesse. Teadsin, mida oodata, aga endiselt kippusin olema vaatleja rollis ning pisut nõutu, mis ma olema peaks. Minu ümber oli üks Suur Naeratus. Ma ilmselt ei osanud sama Suur Naeratus vastu olla, mitte, et ma seesmiselt ei oskaks naeratada, aga see Naeratus ei olnud minu jaoks see. Tundsin end selles üksinduses, mida ma päris tihti kogen, kui miski jääd ei purusta. Lõpuks purustasin ise, leidsin endale nurgakese ja kadusin muusikasse. Muusika on universaalne ravim sellisteks puhkudeks. (Ma arvan, et tean nii mõndagi, kes selles osas minuga nõustuvad.)
Sellegipoolest tahaksin ma ka sisekosmosest leida mingit dialoogi, mis oleks rohkem kui pelgalt läbi Suure Naeratuse välja paiskuv energia. Võib ehk olla, et ma mõtlen ka siin liiga palju, aga ju vist nii peabki olema. Ju vist olengi mõtleja.

Kui ma olin peas kümmekond sõnastust oma blogipostitusele loonud ja need kõik järjest ära unustanud, avastasin end nii teisest maailmast, et tulin ära ja istusin külma Põhjalasse sooja teetassi taha. Ma arvan, et mitte ainult võõras keskkond, aga ka võõras arvuti, on soodsad tingimused kirjutamiseks. Tasakaalustaja, kes lubas kosmosereisile saabuda kell kaheksa, veenas mind nüüd tagasi minema. Küllap kõõlun siis veel natuke atmosfääril. Ma arvan, et lõpuks loon oma reaalsuse ja hiljem sellest väljudes olen kogu päeva üle lihtsalt õnnelik.

Mida võib leida öiselt surnuaialt

hannes — Thu, 03 Mar 2011 10:41:36 +0000

Üksikud melanhooliahetked on tihti päris inspireerivad. Näiteks keset ööd oma BMX-rattaga mööda linna kihutades. Tuleb tahtmine leida rahulik koht, et emotsioonid laulu panna. Surnuaed näib olevat hea valik. Sõidangi sinna, tundega, et tee on tuttav, ja minuga ühineb noor kergelt ebakindla väljanägemisega tütarlaps, kes on elukutselt politseinik. Viimane teadmine tekitab alateadliku enesekontrolli, hoian pea püsti, käitun korralikult ega tee kordnikust välja. Oodatud rahuliku paiga asemel on seal aga rongivagunjas erinevate tasanditega second-hand pood ning see neiu osutub hoopis poepidajaks. Hoiak tema suhtes muutub muidugi kohe familiaarsemaks ning ma šoppan koos Jumala, Peetruse (kuigi ta nimi oli Daniel, aga ta on tegelikult Peetrus) ning loomulikult Evaga. Pean siiski jälle tõdema, et meeste asju on kaltsukas vähe.