pesa

Tuul

hannes — Sun, 29 Apr 2012 07:24:42 +0000

On vihmane öö, olen teel mäepealsesse majja Taaralinnas. Mul ei ole palju jäänud minna, olen just möödumas Alma Materist, ent mind takistab vali tuul, millesugust ilmselt Maarjamaal enne nähtud pole. Kuigi pole külm, on liikumine oluliselt raskendatud. Mind surutakse porilompi ja räästaduši alla, nii et saan märjaks, nagu oleks just pesust tulnud. Rühin edasi. Jõuan peaaegu kohakuti Gustaviga, kui tuul, mis ülevalt jõe poole puhub, mind üles kergitab ja mitukümmend meetrit tuldud teed tagasi viskab. Napilt läheb, et ma vastu majaseina ei prantsata. Otsustan, et pean puhkama. Tee ääres on piki tuult kaks pisikest kambrit. Lähen ühe taha varju ja püüan mitte uuesti minema lennata. Saan aru, et teises on mingi elutegevus ning mõtlen, kas peaks ulualust paluma. Enne, kui selleni jõuan, on minu hädahalinat aga kuuldud ja mind kutsutakse sisse. Tundub olevat süvakristlik kants. Tunnen end natuke ebamugavalt, ent võtan lahke pakkumise meeleldi vastu.
Vahepeal on minuga sama teed käimas isa oma väikse lapsega. Nad tunduvad üsna muretud, isa hoiab lapsel käest ja kuhugi nad lendama küll ei plaani hakata. Mõtlen, et küllap on isa minust pisut raskem ja tuul teda üles ei võta.
Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et majakeses on palju rahvast. Kibelen pisut minema, seda enam, et olen nüüd veidi puhanud ja tuulgi, mis nüüd puhub jõe poolt üles, tundub pisut rahulikumaks jäänud olevat. Ja üleval mäel oodatakse mind. Pean plaani. Kuidagi on vaja risttänavatest mööda saada. Mäe all on vast kõige tuulisem. Hüvastijätukallistused. Kõik teavad mind ühtäkki ja hakkavad uurima mu käekäigu kohta. Mul ei meenu, kust ma nende inimestega tuttav olen. Olen sõbralik ja sean end minekule.
Kas ma ka kohale jõuan, seda ma ei teagi.

Mõistlikkuse printsiip

hannes — Sat, 07 Apr 2012 13:07:28 +0000

Otsustad Tallinnast, kus midagi teha ei viitsi, reede hommikul Tartusse sõita. Jõuad reede õhtul kohale. Istud toas arvuti taga, sest muud ei ole tuju teha. Vahendid millegi asjaliku tegemiseks on Tallinnas.
Tõused laupäeva hommikul hilja ja istud edasi toas arvuti taga. Vahepeal mõtled, et lihtsalt põhimõtteliselt peaks minema Tartu õhku hingama. Pead vaikselt plaani tagasi Tallinnasse sõitmise osas.

Julm maailm

hannes — Sat, 07 Apr 2012 12:52:38 +0000

Täna lõi julm maailm ennast mulle näkku. Olin sunnitud tõdema, et parimad tehingud käivad ikkagi ainult “arenenud” riikide vahel. Pole ka ime, kui eestimaised pätid Soomes ja Rootsis ilma teevad. Igatahes, senikaua, kuni kohe müügikuulutuse juures on “shipping exclusions” märke juures kirjas “Estonia”, on okei, distantseerid end märke tähenduse üle sügavamalt arutlemata teemast ja pöörad silmad mõne teise pakkumise poole. Siis aga leiad mõne foorumi müügikuulutuste seast imehea pakkumise, mis paneb sind seda toodet juba ammu väljavalitule eelistama, otsid toote kohta infot ja saad ainult kinnitust sellele, et see on tõesti hea ja hind on hea ja üldse ning otsustad end foorumisse kärmelt registreerida ning müüjaga kell öö ühendust võtta, et kell hommik keegi teine juba enne oma käppa vahele ei oleks saanud. Lähed magama ning üles ärgates avastad, et müüja on sulle privaatsõnumi saatnud lakoonilise “sorry, but I don’t ship to Eastern Europe” fraasi. Siis mõjub see pisut isiklikult küll. Et ma olen mingi kahtlane olevus kusagilt mahajäänud idabloki riigist, kus pakid ilmselgelt ei liigu, sest kuller viib paremad palad mustale turule, ja kui ka miski mingi ime läbi kohale jõuab, on saaja ikkagi lurjus ja teeb kõike, et kätte saadud toote eest saadetud raha endale tagasi võita.
Otsisin siis internetist, mis värk brittidel nende idaeurooplastega on. Leidsin palju kisa selle kohta, kuidas me tuleme massidega Inglismaale ja varastame kõik nende töökohad ära. Ma ei ole kursis, kui levinud selline arvamus reaalselt Suurbritannias on. Müümise kohta leidsin sellise jutu, mis ka igal juhul soovitab enne topelt mõelda, kui kuhugi Ida-Euroopa kolkasse tooteid saatma hakata.

Noh, eks ma pean leppima sellega, et rahvusest ja elukohast tingituna pean ma mõne asja eest paarkümmend protsenti kõrgemat hinda maksma selle eest, et usaldus maksab reaalselt raha. Õnneks on usaldavaid müüjaid ka. Hetkel kirjutan ma seda postitust näiteks briti eBay’st ostetud arvutil. Ei olnud ei saatmise ega kättesaamisega probleeme.

Ainult fotofriikidele vol. 1

hannes — Tue, 03 Apr 2012 13:52:57 +0000

Viimase kuu ajaga on minust saanud fototehnikasõltlane (isegi rohkem tehnika kui foto).
Ei olnud see üldse veel nii ammu, kui ma lugesin internetist objektiivide ülevaateid, kus kirjutati, et üks on kaadri servast teravam kui teine ja kolmas tekitab rohkem kromaatilist aberratsiooni kui neljas, ning mõtlesin, et mina ei viitsi iial objektiivide arvustamisega nii detailidesse laskuda ja usaldan neid torusid, mille kohta intrenetis rohkem positiivseid kommentaare leidub. Nüüd tuleb aga tunnistada, et enda öeldud sõnad maitsevad hästi.

Kasutasin juhust, kus mul on hetkel kaks peegelkaamerat, ja käisin laupäeval Kalamaja peal neid võrdlemas. Esiti pidi see olema kaamerate võrdlus, aga ilmselt on siiski tegemist kombineeritud kaamerate ja objektiivide kõrvutamisega. Võitlusesse asutusid kaks täiesti erineva aja ja klassi kaamerat – Olympus E-500 (2005, 8 mp) ja Pentax K-5 (2010, 16 mp). Olympuse poolt olid saatjateks Sigma AF 30mm F1.4 EX DC HSM ja Zuiko Digital ED 40-150 F3.5-4.5 objektiivid ning Pentaxi poolt vastavalt Pentax M 35/2.8 ja Pentax DA 55-300 F4.0-5.8 objektiivid. Kasutatav säri oli mõistagi igal klõpsupaaril sama ning teleobjektiivide puhul arvestasin fookuskauguse puhul, et reaalne kaader oleks sama suurusega (Olympuse lõikefaktor on 2, Pentaxil on 1,5).

Tegin mõned huvitavad tähelepanekud. Esiteks märkasin üsna kohe, et Sigma 30mm objektiivi pilt Olympuse ees on kontrastsem kui Pentax M 35mm objektiivi pilt Pentaxi ees. See seletab, miks mulle, kes ma olen harjunud pea ainult Sigmaga pildistama, Pentax M üsna harjumatuna ja mitte-päris-sellena tundus. Teravuse osas tundus mulle esiti samuti Sigma natuke parem, aga seejuures tuleb arvesse võtta, et Pentax K-5 joonistab poole suurema pildi kui Olympus E-500 ja seega nõuab ka objektiivilt poole rohkem.

(Esimene K5, teine E-500. F5.6, ISO 200, 1/200 sek.)

Pentaxil on pisut teine värvidest arusaamine kui Olympusel. Pildistasin mõistagi kõik kaadrid RAW formaadis ja sättisin järeltöötluses valge tasakaalu võrdseks. Olympuse pildid on mõlema objektiivi puhul selgelt punasema tooniga kui Pentaxi omad. Mida rohkem ma neid vaatan, seda rohkem harjun Pentaxi toonidega ja seda ebaloomulikumad tunduvad Olympuse omad. Sättida annaks vast aga mõlemat. Väidetavalt olla Pentaxi kaameratel tendents pilti jahedamates toonides näidata.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, 1/250 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 105mm)

Seejuures on huvitav, et erinevat tooni interpretatsiooni tundutakse mingil määral arvesse võetavat automaatse valge tasakaalu määramisel. Järgneval pildil on Pentax määranud valguse värvuseks 5350 K ja Olympus 6050 K. Erinevused toonis on muidugi olemas, aga kui tasakaalud paika sättida, on tegelikult tulemus erinevam.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, Olympusel 1/1250 sek., Pentaxil 1/1000 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 82.5/90mm)
(Tuleb ära märkida, et sel hetkel olid mu sõrmed juba läbi külmunud ja sellest tulenevalt tegutsesin kiiresti, mis tõi sisse pisikesed ebavõrdsused.)

Teleobjektiivide osas ütleb mulle sisetunne, et Zuiko on hea pildi tegemise mõttes stabiilsem kui Pentax. Ma siiski veel ei tea, mille põhjal ma seda järeldan. Ilmselt on asi selles, et Zuikos on mul palju rohkem olnud võimalust positiivselt üllatuda. Muidugi on Pentaxiga lihtsam ka pilti käkki keerata, suumides ülemäära palju sisse ja jättes säriaja liiga pikaks. 300 mm nõuab terava pildi saamiseks juba päris lühikest säri ja/või väga kindlat kätt. Pentaxi stabilisaator tuleb siin muidugi ehk ka kasuks. Selles osas pean täiendavaid katsetusi tegema.

Olympuse tulemus oli kokkuvõttes oodatust parem. Arvasin, et erinevus Pentaxiga on veel suurem. Olympuse näol on siiski tegemist viis aastat vanema tehnoloogiaga. Muidugi tegin ma selle võrdluse mõlema kaamera jaoks üsna soodsates tingimustes. Kehvemates valgustingimustes ja suurema ISO korral oleksid tulemused ilmselt erinevamad.
Mõlemad kaamerad joonistavad pildi päris ilusti ja teravalt välja (100% lõiked):

Sellised on tulemused muidugi mõlema kaamera pilti täismõõdus vaadates. Need on aga kaheksa ja kuueteiskümne megapiksli juures päris erineva suurusega. Kui Pentaxi pilt Olympuse omaga võrdsesse suurusesse vähendada, on Pentax loomulikult selgelt üle:

Kõige selle juures tuleb arvesse võtta, et Pentax K5 puhul on tegemist hetkel märksa kõrgema turuhinnaga kaameraga ning seda arvesse võttes ei ole Olympus E-500 pildid sugugi halvad.

Järgmine kord panen vastamisi Helios 44-2 (või 44-M) ja Pentax M 35/2.8 objektiivid ning vaatame, kuidas muutub pilt täisava väiksemaks keeramisel.

Helilained ja impulsiivlained

hannes — Thu, 19 Jan 2012 21:57:04 +0000

Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.

Surm vol 2

hannes — Fri, 18 Nov 2011 10:55:53 +0000

Surmade sagedus on veidi vähenenud. Enam ei sure kolm inimest ühe öö jooksul korraga. Üleeile öösel suri üks mu klassivend. Taarutas laste mänguväljakul edasi-tagasi, kukkus kokku, keeras külge ja jäi lebama. Mina jälgisin kõike justkui mingist tornist või valvekaamerast. Õige pea tulid mingid tädid, torkisid siit-sealt, võibolla vahepeal tuli veel keegi, siis tuli õigeusu preester, pidas tseremoonia ja lina tõmmati surnule peale. Laste mänguväljakul. Minu meeleolu oli üsna ükskõikne. Küllap üks öö jooksul pärast kolme on täitsa okei.
Eile ei surnudki kedagi. Toimusid positiivsemad asjad, mis täpselt, ei mäleta.
Täna öösel toimus järjekordne kadu. Sedapuhku taas kurvavõitu. Detaile ei tea. Läinud ta oli.

Surm

hannes — Mon, 14 Nov 2011 13:37:17 +0000

Täna öösel surid kaks mu sõpra. Kolmas, kes suri, oli mu surnud sõbra sõber.
Esimese sõbra surma kohta tuli mulle kahtlane teade. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida mulle öelda taheti. Et kas ta oli tõepoolest surnud või oli seal mingisugune aga. Pärast seda, kui ma teate olin vajalikele inimestele edastanud, läksin veidi paanikasse, sest kahtlesin endiselt selle õigsuses ja vajasin täiendavaid tõendeid. Otsisin internetist. Ei leidnud midagi. Mõtlesin, et kui hommik tuleb, külvan palju segadust, millel ehk ei olegi tõepõhja all. Sain ehk arugi, et kui üles ärkan, pean sellega edasi tegelema. Teade oli ju välja saadetud.
Teise sõbra surm oli justkui teine lugu, samas jätk suremiste jadale. Tekitas tühja tunde, arusaama selle asja mingisugusest rütmilisest kordumisest. Sedapuhku oli mu teadmisse jõudnud ka põhjus. See neiu küttis end surnuks. Või siis veidi igavamalt öeldes, sai vingumürgituse. Aeg oli ilmselt juba hommikune, ma ei jõudnud enam tegevusplaani koostada.
Kolmanda kohta tean lihtsalt, et tema ka suri. Ma isegi ei teadnud, kes ta oli. Ju vist oli üht surijat veel juurde vaja.

Emotsionaalne insomnia

hannes — Wed, 29 Jun 2011 01:18:38 +0000

Päris üksi olles, kui uni on tulnud, olnud ja alla andnud, ei raatsi üldse magama minna. Kuidagi liiga väärtuslik on see vaikus ja rahulik olemine. Taustaks ühtlane linnamüra, kajakad ja muud linnud (metsas oleks ehk parem, aga ega tegelikult väga vahet ka ei ole). Ma saan aru, et sellest tulidki need minu mõtted, mis formuleerusid sõnadeks, kuna neil ei olnud kuhugi mujale minna. Aga paber on parim kaaslane igal juhul, sest ta ei vaidle vastu. Teiste mõtted on muidugi head ka, aga vähemalt üks sõber on minu poolel. Ja kui sisu ei ole, siis on vähemasti vormigi.

Sellised hetked annavad võimalust päriselt tunda seda, kes mina olen. Introspektsioon ei konkureeri inimestega. Ühe korraga muidugi midagi ei saavuta. Aga kirjutamine aitab ka.

See öeldud, suundun ehk siiski magama. Homme võiks midagi teha ka.

Põder

hannes — Wed, 29 Jun 2011 00:26:20 +0000

Mõni päev tagasi oli öös nõder põder. Või siis lihtsalt väga agressiivne. Ta oli kinnitatud köielaadse asjaga posti külge ja ta rabeles ja märatses. Ümberringi oli mets, vist raagus ja lumine, ei olnud pime, pigem selline sünk ja hall. Alguses ei olnud hirmus, aga kui see episood paar korda veel tuli, siis lõpuks tuli tahtmine põgeneda. Mõeldud, tehtud. Mis edasi sai, seda ei tea. Ehk mõnes öös saaga jätkub. Siis peaks midagi toredat tegema, näiteks põdrale silma vaatama või tema hinge ära röövima.
Kirja panemisel pidid sellised asjad paremini töötama.

Aga siis vahepeal olid mingid veesõidukid ja basseinid või maasõidukid, ma täpselt ei mäleta. Põder varjutas muu.

(pildi sain siit)

Aeg

hannes — Thu, 26 May 2011 15:10:03 +0000

Minu elus ei ole ilmselgelt erilist süsteemi. Mõeldes sellele, mida ma oma ajaveebist olen tahtnud teha, mingisugusele välisele isikuturunduskuvandile, ning püüdes kõrvale astudes hoomata seda, kuidas mu ajaveeb reaalselt töötab, siis ei lähe väga kokku. Mulle meeldiks kirjutada iga nädal, meeldiks kirjutada huvipakkuvatel teemadel, maailmaasjadest ja filmidest ja mõtetest, mis on suured ja minu, aga mitte teiste suhtes läbinähtavalt isiklikud. Mul tuleb meelde see õhin, mis oli, kui ma viimati oma ajaveebi kohendasin, see on nagu tahtmine saada ühiskondlikult aktiivseks, kas pooldaval või vastanduval moel, aga kuidagimoodi. Kuidas on nii, et mul siis seda head mõtet, mida ühiskonnale välja öelda, ei ole? Muidugi on. Lihtsalt ei ole seda aega, et lasta mõttel õigesse seadesse formuleeruda.
Ma pean miskit oma elukorralduse juures muutma. Loomulikult peaks rohkem tegelema, aga mõtestatult ning siit tulebki välja see probleem, et millist mõtestatust mu elul vaja on. Sügisel, kui kooli läksin, avastasin midagi uut. Avastasin uue teema, mis tundus huvitav, aga kui palju ma nüüd sellega tegelenud olen? Miks? Sest ma ei tea, kuidas. Kuidas oleks kõige parem. Ja millest olemasolevast peaksin ma lahti saama ja mida kasutama. Mis on hea ja mis ei ole. Ja kuidas teha valikuid siis, kui valikud juba ammu tehtud peaksid olema.
Jah, ma olen kuulnud, et on olemas need, noh, ajajuhtimise kursused.