Päris üksi olles, kui uni on tulnud, olnud ja alla andnud, ei raatsi üldse magama minna. Kuidagi liiga väärtuslik on see vaikus ja rahulik olemine. Taustaks ühtlane linnamüra, kajakad ja muud linnud (metsas oleks ehk parem, aga ega tegelikult väga vahet ka ei ole). Ma saan aru, et sellest tulidki need minu mõtted, mis formuleerusid sõnadeks, kuna neil ei olnud kuhugi mujale minna. Aga paber on parim kaaslane igal juhul, sest ta ei vaidle vastu. Teiste mõtted on muidugi head ka, aga vähemalt üks sõber on minu poolel. Ja kui sisu ei ole, siis on vähemasti vormigi.

Sellised hetked annavad võimalust päriselt tunda seda, kes mina olen. Introspektsioon ei konkureeri inimestega. Ühe korraga muidugi midagi ei saavuta. Aga kirjutamine aitab ka.

See öeldud, suundun ehk siiski magama. Homme võiks midagi teha ka.

Minu elus ei ole ilmselgelt erilist süsteemi. Mõeldes sellele, mida ma oma ajaveebist olen tahtnud teha, mingisugusele välisele isikuturunduskuvandile, ning püüdes kõrvale astudes hoomata seda, kuidas mu ajaveeb reaalselt töötab, siis ei lähe väga kokku. Mulle meeldiks kirjutada iga nädal, meeldiks kirjutada huvipakkuvatel teemadel, maailmaasjadest ja filmidest ja mõtetest, mis on suured ja minu, aga mitte teiste suhtes läbinähtavalt isiklikud. Mul tuleb meelde see õhin, mis oli, kui ma viimati oma ajaveebi kohendasin, see on nagu tahtmine saada ühiskondlikult aktiivseks, kas pooldaval või vastanduval moel, aga kuidagimoodi. Kuidas on nii, et mul siis seda head mõtet, mida ühiskonnale välja öelda, ei ole? Muidugi on. Lihtsalt ei ole seda aega, et lasta mõttel õigesse seadesse formuleeruda.
Ma pean miskit oma elukorralduse juures muutma. Loomulikult peaks rohkem tegelema, aga mõtestatult ning siit tulebki välja see probleem, et millist mõtestatust mu elul vaja on. Sügisel, kui kooli läksin, avastasin midagi uut. Avastasin uue teema, mis tundus huvitav, aga kui palju ma nüüd sellega tegelenud olen? Miks? Sest ma ei tea, kuidas. Kuidas oleks kõige parem. Ja millest olemasolevast peaksin ma lahti saama ja mida kasutama. Mis on hea ja mis ei ole. Ja kuidas teha valikuid siis, kui valikud juba ammu tehtud peaksid olema.
Jah, ma olen kuulnud, et on olemas need, noh, ajajuhtimise kursused.

Kas keegi ütleks mulle, mis koolis toimub? Ei, mitte, et ma ei oleks kohal käinud. Ma ei saa lihtsalt mitte midagi aru. Teadagi on mehed multitaskimises oluliselt kehvemad kui naised. Ilmselt sellepärast ongi meil kursusel kõik ülejäänud naised ja ilmselt on kursus selline, sest kõik ülejäänud on naised. Pärast kolmapäeva, kui ma olen kell kaks ülikoolihoonest välja astunud, pea suurepäraseid mõtteid täis ja tulevik vikerkaarena silme ees, hakkab mind ründama neljapäev, mis on viimane päev ettevalmistuste tegemiseks ja kus on juba küsimus õhus, kas ma ei peaks end paarisaja kilomeetri võrra liigutama. Mõtted matavad, ei jõua ja tulemus on see, et lisaks koolitöödele jääb ka teleport viimasele hetkele, mis tähendab, et öö vastu reedet saab rongi poolt üle sõidetud, reede on zombipäev ja see, mida ma teen, ei saa jälle selgeks.

Helgematel momentidel vean end peas (sest päriselt ei ole aega) metsa, ehitan valmis oma linnaku ja naudin igikestvat päikesepaistet, mis saab matma kõik elu keerulised küljed, kui ma ükskord tulevikku kohale jõuan. Siis ei ole enam aega, mis peale suruks, mööduvaid mõtteid, kõik on võimalik ja kõik on olemas. Unustusest ja sellest tiivustatuna veedan ma oma aja laupäevast kolmapäevani.

See ei tähenda, et nädalavahetusel veedetud aeg ei oleks kuidagi rikastav. Vastupidi, on, aga ikkagi see multitasking. Need asjad on kõik ju nii erinevad. Ühel hetkel olen ma raamatu järgi täiskasvanud õppija, subjekt, mitte objekt, kogen, näen, vaatlen, omandan ja saan aru, kuidas see kõik toimib. Järgmisel hetkel olen ma koolitusjuht, kahe jalaga firma peal, võrdlen strateegiaid inimressurssidega ja eesmärke väljavaadetega ning pean leiutama, mida sellest kõigest lugeda võib. Kolmandal hetkel olen ma objektiivne ja hinnanguvaba, mõtlen endast ja teistest hästi, näen probleemsituatsioone ja näitan ka teistele, et kõike on võimalik lahendada. Kõige selle kõrval olen ma loomulikult suurepärane kommunikeerija, edastades selgeid meeme ja venitades enda paradigmasid, kuhu ilmselgelt kõik alates andragoogsusest kuni edumeelse karjääriinimsuseni sisse mahub. Kuidas ma kõiges selles supis ellu jään? Jumal tänatud, et ma seejuures haridusstrateegiatega tegelema ei pea ja Lissaboni leppe kuni mai lõpuni kõrvale heita võin.

Ma võiksin olla üliinimene, aga kas see tasub ennast ära. Võibolla ei ole ma valmis. Võibolla tahan ma hoopis hipilaagrit teha. Ja äkki, kui ma oma pead nii palju ei vaevaks, loeks ma projekti kirjutamise kõrval mõne vajaliku raamatu ka läbi.

Vahepeal, siis, kui ma ei ole liigselt hõivatud oma kodukootud melanhoolsevõitu mõtetega, millest ma hingan, jääb ruumi ka tundmise jaoks. See on siis, kui inimesed naeratavad ja päike paistab. Siis loon ma laule, ma loon neid õhust ja sisemisest tungist välja saada, neil lauludel ei ole sõnu, vaid nad on laulud ja see ise ongi oluline. Ja siis ma küsin, sest ma ei oska seda väljasaamist kuhugi panna, aga mu küsimusele on ka vastused enne sõnade ütlemist olemas.

Täna juhtusin ma kolmandat korda sisekosmosesse. Teadsin, mida oodata, aga endiselt kippusin olema vaatleja rollis ning pisut nõutu, mis ma olema peaks. Minu ümber oli üks Suur Naeratus. Ma ilmselt ei osanud sama Suur Naeratus vastu olla, mitte, et ma seesmiselt ei oskaks naeratada, aga see Naeratus ei olnud minu jaoks see. Tundsin end selles üksinduses, mida ma päris tihti kogen, kui miski jääd ei purusta. Lõpuks purustasin ise, leidsin endale nurgakese ja kadusin muusikasse. Muusika on universaalne ravim sellisteks puhkudeks. (Ma arvan, et tean nii mõndagi, kes selles osas minuga nõustuvad.)
Sellegipoolest tahaksin ma ka sisekosmosest leida mingit dialoogi, mis oleks rohkem kui pelgalt läbi Suure Naeratuse välja paiskuv energia. Võib ehk olla, et ma mõtlen ka siin liiga palju, aga ju vist nii peabki olema. Ju vist olengi mõtleja.

Kui ma olin peas kümmekond sõnastust oma blogipostitusele loonud ja need kõik järjest ära unustanud, avastasin end nii teisest maailmast, et tulin ära ja istusin külma Põhjalasse sooja teetassi taha. Ma arvan, et mitte ainult võõras keskkond, aga ka võõras arvuti, on soodsad tingimused kirjutamiseks. Tasakaalustaja, kes lubas kosmosereisile saabuda kell kaheksa, veenas mind nüüd tagasi minema. Küllap kõõlun siis veel natuke atmosfääril. Ma arvan, et lõpuks loon oma reaalsuse ja hiljem sellest väljudes olen kogu päeva üle lihtsalt õnnelik.

Tahtsin ööl vastu hommikut oma ajaveebi uue sissekande kirjutada, aga uni ja valutavad silmad said minust võitu ja nii jäi mõtete mõtlemine unenägudesse. Seal loomulikult leidis omale hoopis uutmoodi väljundi, tõenäoliselt sellepärast, et teadus teab rääkida, et inimesed näevad unenägusid rohkem hommikupoole ja tõenäoliselt selleks ajaks olid mõtted juba oma teed läinud. Aga kuna sellest väljundist mäletan ma vaid üksikuid pilte (mingi raskesti meeldejääva nimega must koer ja mingisugune koolimaja, mis nägi välja nagu linnusevare), siis ma sel teemal pikemalt ei kirjuta.

Nüüd hommikul rususid kokku korjata püüdes taipasin ma, et mul ajaveeb on tegelikult minu personaalne sotsiaalne eksperiment. Muidugi on tore ka iseennast kokku korjata ja tegelikult töötab – viimase paari aasta mõtted sobivad omavahel nii hästi kokku, et neist saaks entsüklopeerida koostada. Aga reaktsioon on praktiliselt olematu. Ma ei tea, kas keegi peale mu enda üldse siin käib. Ega ma muidugi statistikat ka ei ole jälginud. Aga kui ma ükskord ühes postituses huvilisi üles kutsusin endast märku andma, ühtegi vastust ei tulnud.
Samas alles eile sain näiteks ka vastupidist tunnustust. Mõtteid hoiti aga kahevahele. Teine järeldus mu sotsiaalsest eksperimendist. Tõenäoliselt kirjutan liiga avatult.

Mis puutub üldiselt mõtetesse, siis ma arvan, et mõtted on kõigi omad. Vähemalt head mõtted. Need, mis universaalsel tasandil, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei püüa olla kellegi suhtes ründavad. Ja need mõtted, mis on veel lõpuni mõtlemata. Viimased on just kõige olulisemad, sest nad vajavad veel tasakaalustamist. Ikka selleks, et jõuda lähemale üksolemisele, rahule ja jumalikule mõistmisele.

Teine sotsiaalne eksperiment on siiani andnud aga minu jaoks pettumust valmistavaid tulemusi. Nüüd ketran ma juba mitmendat ringi läbi aegade, aga tulemus näib mingist punktist alates olevat ikka sama. Ilmselt on kõigis inimestes mingis kohas tõmmatud piir, millest ühele poole on kirjutatud “mina” ja teisele poole “teised”. Selle piiri asukoht väljendab minu jaoks kõige värvikamalt selle konkreetse inimese sisemist mina ja olemust ning on sestap väga oluline. Sest kui piiri ühelt poolt suruma hakata, tekkib teiselt poolt kaitse, mis ei huvitu enam piirileppeläbirääkimisest ja ei küsi, kas seda piiri üldse on vaja. See lihtsalt on ja ei huvitu ridade vahelt lugemisest või üldse lugemisest, sest ainus eesmärk on seda säilitada ja vaenlane minema tõrjuda.
Üleüldse peaksid inimesed rohkem ridade vahelt lugema, vähem uskuma ja rohkem usaldama. See on natuke vastuoluline, muidugi, arvestades, et kõik emotsioonid on õiged. Aga rääkimine on kõige usalduse alus. Küsimine ja vastamine. Kui sellele rohkem tähelepanu pöörata, siis mingil hetkel ehk taipab, et piir ei olegi kõige olulisem.

Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma siinkohal tsiteerin vabas vormis fragmenti eilsest vestlusest. Teemaks oli pikkade püsivate suhete saladus. Minu allikas oli sealjuures samuti kolmandaks isikuks. Asjaosalised rõhutasid korduvalt, et kõik ebamugavad hetked vajavad rääkimist, isegi kui päriselt justkui ei oska midagi öelda. Mina usun sellesse samuti. Aga päris mitme jaoks tunduvad ikkagi olulisemad olevat valged hobused ja muu selline. Tõenäoliselt teen ise valesid valikuid.

Kell on pool kolm ja ma ei ole täna jälle mitte midagi teinud. Sarnaneb kangesti eelmistele päevadele. Ärkan hilja, istun tuima näoga arvuti taha, sõrmed juhivad hiirekursori automaatselt tühjadele veebilehtedele, kust saadava info ma peas igal võimalusel mõne muu ajuturgutuse vastu välja vahetaks. Möödub tund või paar, lähen kööki, vahin seina ja kujutan ette, kuidas ma selle maha võtan. Sellega saab ka päris hästi aega sisustada. Ei saagi päriselt aru, kas kõht on tühi või mitte, aga hommik, mis on küll juba pärastlõunaks muutunud, nõuaks justkui hommikusööki. Teen endale gaasipõletil islandi sambliku teed, köhin mõned hood. Liigutused muutuvad järjest aeglasemaks, pea muutub järjest tühjemaks, silmad püsivad lahti ja taevas on hall.

Kirkamad hetked mööduvad Põhjalas või mõnes popis kõrtsis, hetkedel, mil teada saan, et mind olla nähtud või mõne intrigeeriva vestluse seltsis. Ometi on kõik minu ümber elus. See ei tee kadedaks, küll aga tuimemaks. Annab tunda, kui telefonil väljuvate kõnede kestus tugevalt sissetulevate kõnede kestuse ületab.

Sotsiaalvõrgustik vihjas mulle hiljaaegu, et mul on muutusi vaja. Ma arvasin, et muutused tulid ja toimusid ning eks nii oligi, kuivõrd mulle just seda vaja oli või mitte. Mõnevõrra taasleidsin iseennastki, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et need ei olnud üldse need muutused. On vaja midagi suuremat, umbes nagu aasta tagasi. Siis hakkavad asjad juhtuma. Tulevad lood ja inimesed ja hetked ja seda kõike nii märkamatult ja loomulikult, et ühel hetkel lihtsalt taipad, et elu sai kuidagi ilusaks. Silmadesse on vaja sära, mitte väsimust, ja eks see peegeldub väljapoolegi. Midagi, mille puudumine tõenäoliselt on põhjustanud ka palju muid ebavajalikke või vajalikke asju, aga ehk on see loomulik osa minust.

Aga eks kõik omal hetkel. Tõenäoliselt on praegu just sellist olematut olemist vaja. Kuni mõndade asjade taasavastamiseni. Kuigi see ei anna põhjust end praegu mitte tühjana tunda.

Tänase päeva teema – kuidas elada elu efektiivsemalt? Vähem ebavajalikke küsimusi, vähem ebavajalikke probleeme, stressivabadust (peamiselt vabadust olla stressita, aga ka vabadust olla stressis). Kuidas teha olulisi asju ja mitte teha ebaolulisi?
Kuidas vältida seda, et iga mõne aja tagant on suur soov kõik persse saata? See, mis mingi ajaga kasvab juba selliseks, et selle üle ei ole muud teha kui naerda. Ja siis diagnoosida endale üks bipolaarne või midagi sarnast. Ja kõike seda selle juures, kui tegelikult ei teegi ju midagi (mis võib sama hästi olla ka põhjuseks).

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.

Teist korda elus olin ma resoluutne (peaaegu; esimene kord oli 22.12.2008, nagu tollasest blogipostitusest võib välja lugeda).

Seekord tekitas see aga minus palju suurema sisemise segaduse. Väga lihtne on tahta midagi ainult iseenda jaoks, sest siis vastutad ise ainult enda naha ja karvadega põhjuste ja tagajärgede eest. Kui aga oodata teiselt midagi sõnadessepandut, siis ei vastuta mitte sina ise, vaid see, kuidas teine ja kolmas ja kõik järgnevad inimesed sellest aru saavad. Ja lisaks tuleb kuidagimoodi ka iseendas ületada see kahvel sõnade ja tunnete vahel. Praktika näitab, et ma ei ole selles viimases kuigi osav. Sellepärast ma üldjuhul resoluutne ei olegi.
Ma kardan seda suppi, mida ma sööma hakkan. Võibolla eelkõige sellepärast kardan, et supp ei ole veel valmis.

Võtsin kitarri ja mängisin Jääboileri “Karusselli”. Mitte, et see temaatiline oleks, see on lihtsalt mu üks viimase aja lemmikuid. Segadus ei andnud järele. Hakkasin kirjutama (näe), aga ma arvan, et see ka ei aita oluliselt.
Peaks hoopis midagi muud kirjutama ehk.

Nüüd, kus ma taas kättesaadav ja käegakatsutav olen ja keegi minust midagi lugeda ei taha, sest kuulda saab ju ka, ma kirjutan. Aga eks see ole aegade algusest peale nii olnud, et kirjutama ei sunni mitte teiste uudishimu, vaid enda rahulolematus. Lisaks mulle meeldib kirjutada. Eriti siis, kui on eriti aeglane olek. Ma arvan, et see viimane on täna üle päris mitme kuu.
(Kes vaidleb vastu – aeglusel ja aeglusel on ka vahe, eksole.)

Ma saabusin homme nädal aega tagasi koju, kus polnud elektrit. Üks tuba oli peaaegu tühi ja tekitas tasakaalunihke, mis omakorda süvendas segadust. Seisin ukseavas ega osanud midagi teha. Koristasin natuke, siit-sealt. Liigutasin asju ühest kohast teise ja siis teisest jälle tagasi esimesse. Tihti avastasin, et püüan matkida seda, mis oli enne. Aga tasakaal oli nihkes.
Helistasin sõbrale, läksime välja. Olime natuke, rääkisime asjust, lühidalt ja teemalt teemale hüpeldes. Siis hakkas külm ja tuli väsimus. Läksin koju tagasi. Õhtul läksin uuesti välja. Samamoodi, nagu vanasti. Ei teadnudki, kelle juurde.
Täna istusin maha. Panin küünla akna taga põlema, teleka peal ka, küünla ja viiruki. Unustasin need ära, kuni nad olid lõpuni põlenud. Teed ei ole siiani teinud.

Kuhu ma tagasi tulin?
Ja mis saab edasi?

Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.