I must admit that I’ve had enough of searching for a job for now. Or rather waiting for one, because you wouldn’t name it exactly searching sitting here, occasionally going to the factory or making a phone call. Or sending out e-mails to places that actually don’t offer work. The answer “sorry, we don’t offer nothing (at the moment, but leave your contacts…” has been nailed into my head. The latters seem to be all around the world for now.

Yet situation has changed pretty much for me from what it used to be when I got the flight tickets. You could imagine the desperate me panicing about not finding anything, glued to the place and narrowed my world to my dreams. It’s not the case. Overall I really enjoy this place and find it exactly as peaceful as I need it to be for myself, but a part of me is willing to shorten my adventures to make room for another plans that could not be made of only the dreams of me. I do like principles and in that sense I’d like to take the next step in my life connected to this place again, but I’m ready for compromises, otherwise it’d be a bit selfish.

So as for now I’ve pretty much decided that I leave. As a controversy to how I sense the small places on my palm to be easier to grasp, I feel that my outlooks in Denmark are better and it also gets me closer to the overall (though very hazy) picture of my dreams. I’d be there for some time, assumingly until Christmas, then back to Estonia and then on for new adventures when the new year comes.

That way I’d also understand what I’ll miss here. This will not be that last time for the sheep. I shall come back, sooner or later, for longer or shorter time, to freshen my mind and be one with the world. It’s just that right now the conditions are not as favoring as they could be.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

I’ve been playing around with my blog a lot today. The whole front page is new, yet far from being finished. There are now visible and distinguishable links to the English section. The section is still in mixed language, but I will try to make it a bit more English, so you won’t learn more Estonian words in the future. Well, if you want to learn, you can always ask me, right?

But that’s not what I was to talk about. As I’ve been writing a lot lately and sitting behind the glowing screen even more, my eyes are pretty tired and I’ll just make it short.

It is and it is not good here. The bad side is that this place is no exception in today’s world and even though the unemployment rate should still be the lowest in Europe, there’s unsteadiness in the air and not much work to get (if not to say, no work at all). In this three weeks time I’ve been here I have asked in quite a few places. In fishing factories they happily collect my contacts and say that I may ask again after some time, but nobody needs a helping hand right away. And with other institutions it’s quite hopeless. So right now I’m trying to figure myself out a limit how long I’m going to stay here without work and after that I’d probably head for Denmark, hoping that there would be at least something there. (If you have better ideas, let me know.)

The good side is the majority of everything else. Although the weather shows signs of upcoming autumn, all the other positive things I named as my first impressions have not disappointed me. Moreover I’ve done a bit more hiking in the empty and calm landscape and socialized with people in some extent. It is relaxing here even when the other half of your mind is busy worrying about the job. I’m getting more and more sure that mentally this is right now the place for me and it’s exactly what I needed in this state of my life. It’s not that much for thinking anything through or pushing myself to challenging situations, it’s rather for sensing more in my own pace and undisturbedly, whether doing familiar things and creating myself a familiar atmosphere or not. I’m all alone clearing up my mind and this is the best place for such thing. That’s why I’m trying to stay as hard as possible.

If you don’t believe me, look at the pictures: pildid.hannes.ee
Soon I’ll make a new photo site with better navigation and fancier interface. The newest photo albums will probably be found on my blog’s front page too.

Next time I’ll write more. I hope.

Ei-ei. Et te valesti aru ei saaks, maailm ei ole veel tagurpidi pööratud, see oli ainult korraks. Kõigil ju juhtub, eksole. Ma olen endiselt see antisotsiaalne introvert, kellel silmad paistes ja punased peas on ning kes oma nina uksest välja ei julge pista, kartes, et see ukse vahele jääb.

Tegelikult on kõik korras, ainult, et tööd ei ole. Üleeile käisin Tórshavnis ja tegin märkimisväärseid püüdlusi midagi saada. Käisin läbi päris mitu asutust, sain mõned e-postiaadressid ja naeratasin inimestele. Lõpuks astusin eelnimetatud eesmärgil sisse kohalikku plaadipoodi, millest varem vaid mööda olin käinud. Olgugi, et ka seal ei olnud tööväljavaated märkimisväärsed, jäin ma sinna paariks tunniks pidama.
Eestis naljalt sellist plaadipoodi ei leia, mille keskel on laud, mille taga muusikud vahel kokku saavad, ning akent mööda kulgeval letil on lisaks plaadihoidjatele ka kohvikann, millest omale muusika kuulamise kõrvale sooja jooki saab valada. Ma arvan, et siinkohal ei pea ma mainimagi sõbralikku ja kodust seltskonda ühe toreda tädi, tema tütarde ning aegajalt sisse astuvate kohalike muusikute või linnakodanike kujul. Ja klaver! Too on küll üsna pisike, kuid väga mõnusalt maheda kõlaga. Lisaks olla veel palju reisinud pill.

Lisaks toimuvad seal iga reede pärastlõunal kontserdid. Täna oli Rasmus Rasmusseni plaadiesitlus. Lisaks kohvile-teele sai ka imehead torti, mida ma süüdimatult pidevalt salamisi juurde käisin võtmas, ja pood oli rahvast pilgeni täis. Mitte, et ma end omavahel suhtlevate fäärlaste seas väga seltskondlikult tunneksin, aga jällegi istusin ma seal poenurgas paar tundi, vahel harva mõne inimesega paar sõna vahetades. Lõpuks panid nad poe kinni, mina kohmasin sõbralikult “see you” ja kulgesin kodu poole.

Kui ma aga kaks päeva varem sealt tulema tulin ja sammud üle mäe Kirkjubøur’i poole seadsin, ümises mu suu täiesti minu tahtest olemata erinevaid meloodiaid ja ma olin peaaegu valmis lambasaartest oma esikalbumi komponeerima. Üllas meeleolu tipnes sellega, et ma õndsas tühjuses peaaegu täiel häälel erinevaid tuntumaid ja tundmatumaid laule laulsin, hoides end vaid lammaste hingerahule mõeldes pisut tagasi. Saatmas, loomulikult, nagu siinkandis ikka kombeks, kaunid loodusvaated. Sihtkohta jõudes olid küll oodatud objektid pisut eemal allpool ja mulle vaatas vastu hoopis tara, aga kuna too küla mu top-kolme ligi ei tikkunud, siis jäin rahule sellegagi.

See kõik ei ole muidugi märkimisväärselt kaasa aidanud mu tööotsingule, mis visalt kipub minema. See koht ei ole maailmatrendides mingi erand, olgugi, et töötusprotsendid vähem hirmutavad on. Oleneb ju, kelle jaoks. Praegu on number siin tõusnud tavapärase pooleteise-kahe pealt kolme ja pooleni (kui ma ei eksi). Kordades on see ju päris suur tõus, olgugi, et number on Euroopas vist endiselt madalaim. Lohutan end uskumisega, et kalatehastes sõltub rohkem sisse tuleva kala hulgast ja fakt on, et vähemalt Vestmannas ei ole viimased nädalad see just suur olnud. Aga kõlakad liiguvad, et nüüd püütakse jälle seda kala, mida siinses vabrikus töödeldakse. Loodan, et tuleb minu jaoks positiivseid muutusi.
Vastasel juhul lähen Taani. Lasin juba igaks juhuks sealse tööolu osas maad kuulata.

Post scriptum: ma avastasin, et mulle on hakanud meeldima kivide pildistamine. Näiteks:

Äkki on see sellepärast, et neid on siin palju ja nad lihtsalt jäävad pildile? Hmm. Ei usu.

Tänase sissekande soundtrack: ComposMentis – Sada miili vaikust
Ainult, et siin ei ole rebasejälgi. Paneks siia loo ka, aga mul puuduvad paraku autoriõigused.

Mis pealkirja puutub, siis saab kokku võtta nõndaviisi: raske, kui poes käid. Niipea, kui avastad, et iga päev ei pea poes käima ja makarone süüa on tegelikult pea odavam, kui Eestis päevast päeva Salvesti purgipilaffi pannil soojendada, siis taipad, et mõnda aega ei olegi võimatu. Kuigi peab tunnistama, et minu usk siinse kalatööstuse kaadriliikuvusse on kahanenud olematuseni. Ma arvan, et olles nüüdseks kohalikus tehases käinud viis korda, on mõte sinna tagasi minna võrdlemisi kaduva väärtusega. Homme sean niisiis sammud pealinna kalatehase poole. (:
Saatsin ka mõned kirjad muudesse astutustesse, aga vastuseid ei ole kusagilt saanud. Mujal tööleidmise juures on ka see konks, et tuleb taotleda seda tööluba, millest ma juba kirjutasin. Ühesõnaga, I need a plan C. (Plaan A oli nii hea, et ma jätsin plaan B vahele.)

Senikaua toimub aga kulgemine. Vahel ajas, vahel ruumis. Oleneb, kus ma parasjagu olen. On laisemaid päevi, mil ma olen õnnelik, et kulutasin täiendavad 200 krooni üüriraha puhtalt internetiühenduse olemasolu nimel, ja on neid, kus ma peaaegu hakkan aru saama, milline potentsiaal mu ümber on. Eile panin pleieri mängima ja võtsin ette retke Hvalvík’i suunas. Niipea, kui ma olin üle saanud kerge uduvihmasabina ja suurepärase õige-teeotsa-mitteleidmise-oskuse frustreerivast mõjust, liikusin inertsist keset mäeahelikuorgu, vabanenuna igasugustest liigsetes mõtetest ja ajast. Ajataju on siinmail, muide, kärme kaduma.
Igatahes, umbes kahe tunni möödudes otsustas mu pleieri patarei ameti maha panna. Vabastasin siis end kõrvaklappidest ja tajusin täielikku vaikust. Mitte sellist täielikku vaikust, mis väikelinnas keset kõige pimedamat ööd valitseb, vaid päris vaikust. Seisin, hingasin viis sõõmu õhku ja kuulasin. Isegi lambad ei teinud häält. Ju vist kuulasid ka. Oli ka, mida kuulata.
Ja lisaks helilisele vaikusele oli ka visuaalne vaikus ümberringi.

Siinsed matkarajad ei ole loodud turismiatraktsioonideks. Need on teed, mida mööda omal ajal ühest külast teise liiguti. Sissetrambitud rada on vaevuaimatav ja tihti täiesti kaduv (ülal pildil kulgeb üsna elektriliini alt, näed, jah?), aga seda tähistavad kivihunnikud. Need on üksteisest teinekord üsna kaugel, nii et ühe juurest pilk teist hoomata ei taha, aga ausaltöeldes ei ole siin ära eksida kuigi lihtne. Reeglina liiguti külade vahet mööda orge ja maastikumood on siin kaugele näha. Kui suund selge, siis ainult mine ja peagi vihjab sulle järjekordne kivihunnik, et näe, oledki õigel teel.
Muide, kaart, mida ma kasutasin, oli lennujaamast tasuta saadud 1:200000 mõõtkavas lahtivolditav saarteplaan. Üsna piisav igapäevaseks navigeerimiseks, ükskõik, millisel viisil. Põhikohaga resideerub ta mu praeguses elamises metalltahvlil magnetitega kinnitatuna.

Kui ma peaaegu Hvalvík’ini olin jõudnud ning sealt edasi (või tagasi) Kvívík’isse läinud, plaaniga kolmnurk kokku saada sealt Vestmannasse tagasi astudes, oli siinsel niiskel-rabasel rohumaal astumine mind üsna ära väsitanud. Sellegipoolest ronisin alla Kvívík’isse, sest küla kõrgemalt olin korduvalt näinud ning see oli ilus, majade vahele ei olnud aga kunagi läinud. Sealsetele elanikele avaneb vaade lisaks taamal udus paistvatele Koltur’i ja Hestur’i saartele ka avaookeanile ning üleüldse paikneb küla mäetaskus justkui turvalises hällis. Käinud-näinud, võtsin ette väsitava teekonna üles tagasi, mishulgas sai kavalalt serpentiine tõusude võtmisega lõigatud (kui ma kellegi eravaldusel trampisin, palun vabandust, aga ma tõesti ei viitsinud). Kuigi üles jõudes oli mu dilemmas mätasrada-maantee pigem esimene peale jäänud, siis lõpuks sai siiski valitud maanteed mööda kõmpimine, põhiliselt kuna kivihunnikud ei andnud end näole. Ja olgugi, et ma olin otsustanud võiduka lõpuni kõndida, juhtusid minust mööda sõitma mu sõbrad sakslased ja päästsid mind täiendavast viiest kilomeetrist jalavaevast. Mis oli kokkuvõttes ikkagi hea.

Lõpetuseks kummutan ma mõnel inimesel esineva petliku arusaama, et siin tegelikult lambaid ei ole:

On, ja kui graatsilised veel! Ja see, et nad pissivad, enne kui jooksu pistavad, kui neile liiga lähedale minna, ei ole müüt. Ise nägin! Ja tegelikult ju loogiline ka, nõnda on palju kergem joosta.

Kui end pisikese aknaga steriilsesse tuppa lukustada ja ära unustada, mis ümberringi on, võib päris kurb hakata. Internet toob kõik sotsiaalse üsna lähedale, samas tead, et kõik on tegelikult kaugel. Tuleb välja, et ma ikkagi olen sotsiaalne inimene. Seevastu, tasub vaid uksest välja astuda, kui kõik on teisiti. Kogu maailm ümberringi on peopesal ja meenutab sulle, miks sa tegelikult siia tulid. Just täpselt sellises paigas tekkibki tunne, et õhku ja ruumi on just nii palju, kui vaja. Rääkimata siis inimestest, kes on head, ja naeratustest, mis vist iial näost ei kao. Idüll missugune.
Samas kui valitsev ilus ilm on tõesti nii erakordne, kui kohalikud väidavad, siis võib kõik selle normaliseerumisel veel muutuda. Kujutan ette, et vihmane ja jahe talv võib päris nukker olla. Ma loodan, et selleks ajaks olen ma kolinud kohta, kus on aknast mingisugune vaade ja neli seina ei ole täpselt sama värvi nagu lagi ja põrand, nii et nad sassi kipuvad minema. Sest ma juba kujutan ette, kuidas peagi enam nina meeleldi välja ei kipu pistma.

Teine ja olulisem asi, mida ma loodan, on see, et ma leian omale töö. Kalavabrikul ei olnud mulle hetkel midagi pakkuda. Ütlesid, et kohalikudki küsivad viimasel ajal päris palju tööd, samas kutsusid mind järgmisel nädalal tagasi tulema ja uuesti uurima. Eks ma pean aktiivne olema. Tehases tuleb ja läheb inimesi pidevalt, nii et ma usun, et tegelikult on vaid aja küsimus, millal mul proovida lastakse, aga päris mitut kuud ma puhtalt rahaliselt oodata ei jaksaks.

Elamine on siin roppkallis, hinnad on kaks kuni palju kordi kõrgemad kui Eestis. Hea oli, et ma omale toa mõistliku raha eest sain. Kaks nädalat olen nüüd siin. Esialgu sean endale selle ka tärminiks, mille jooksul midagi leidma peaksin, mis sisse toob. Vastasel juhul ma ei tea, mida ma teen. Tagasi Eestisse ei tahaks tulla, puhtalt juba iseenda pärast, kuna see oli paras kius mu mugavusele, et ma äraminemise üldse ette võtsin. Ja see oli ka eesmärk. Eks ma olen siin natuke mujalt ka tööasja uurinud ja uurin veel. Aga enamike asutuste puhul on sinna tööle saamiseks vaja taotleda tööluba, mis käib läbi Taani ja võtab kaks kuni palju kuid aega. Kui kohalikud selle asjaga tegeleksid, läheks kindlasti kiiremini, sest inimesed on siin nii head.
Kui tööga asju veidi selgemaks saaks, oleks mul kõiges palju rahulikum olla. Praegu teeb natuke murelikuks.

Matkanud olen siiamaani vähem, kui arvata võiks, päris mäkke ronida ei olegi jõudnud. Kuigi ilm on ilus, hirmutavad mind natuke need matkarajad, kivirahnud pidid siin olema väga varisemisohtlikud ja paljudesse kohtadesse ei tasu üldse üksi minna. Hetkel ei ole mul kedagi kaasa võtta. Ma lähen uurin kohalikust turismiinfost järgi, kuidas nende mägiradadega täpselt on. Muidu pöörab ilm sügisesse ja ma enam ei jõuagi.

Teisipäeval võtsime rootsi tüdruku Klaraga ette retke Saksun’isse ja Tjørnuvík’i. Kui sinnamaani olid lambasaared mu kõrgetele ootustele üsna hästi vastanud, siis nüüd said need mitmekordselt ületatud. Saksunisse olekski võinud jääda. Klara lubas sinna surema tulla. Mina tahtsin taeva ja maaga ühte hingata.

Tjørnuvík oli täiesti omamoodi (muide, nagu hääldavad seda “tšötnuvik”; fääri keeles on üldse kummalised hääldusreeglid). Nagu maailma lõpp. Paar sammu sealt edasi oligi maailma lõpp. Ehk siis teine pisike-pisike küla, kuhu saadeti kaasata jäänud mehed ja naised ja kust enam edasi kuhugi minna ei saa. Viimane ei ole muidugi siinkandis mingi ime, suurem osa teid on tupikud. Aga Tjørnuvík oli idüll ise. Täpselt selline koht, kuhu võiks kõige kurja eest, mida Fääridel niikuinii ei ole, ära pageda, kõrgete ja järskude mäenõlvade kaitsvasse sülle. Ja seal on vaade avaookeanile, “hiiglase” ja “nõiaga” taustal.

Kõige tipuks (või ajaliselt siis aluseks) õnnestus esmaspäeva hilisõhtul näha sellist tähistaevast, millesugust mina kunagi näinud ei olnud. Kõik on tõenäoliselt kogenud seda, et mida kauem öösel selgesse taevasse vaatad, seda rohkem hakkad tähti nägema. Lambasaared helendavad võrreldes muu maailmaga aga nii vähe, et selle pildi, mille Eestis saad kümne minutiga, näed siin kohe pilgu taevasse pöörates. Selge tähistaevas iseenesest on aga ka siin väga haruldane nähtus, Eleonora ütles, et selle aja, kui nemad siin elanud on (alates veebruarist), ei ole nad midagi sellist näinud. Kassiopeia kaksisveed ma siiski ära ei eristanud, kuna tähti oli liiga palju, seda peab Elen mulle uuesti näitama.
Mõistagi püüdsin kogu seda ilu ka pildile jäädvustada ning loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Kõike ei olegi vaja pildile saada, ilmselgelt. Mõnda asja peab lihtsalt ise nägema. Siin näeb asju, mida mujal olemas ei ole.

Ja öine Vestmanna on tegelikult mäe pealt vaadates imeilus. Kuna tee siia tuleb kõrgelt mäe pealt alla, siis on hästi tore jälgida pimeduses mööda kõrgusi liikuvaid tulevihke. Pimedas, kui tegelikult ei näe, millised massiivsed maastikuvormid ümberringi on, tuletavad tuled seda vahepeal meelde. Aga pildi peale ikkagi kõike ei saa.

I made a separate category for entries in English, you can find them here: click

I’m starting writing also in English, because I promised to do so. I hope. Until I get enough of writing twice on the same subject. Or three times, or four. Because I have a mother and a girlfriend with whom I share my experiences first anyway.

For Estonians: eriti uudishimulikud võivad lugeda nii eesti- kui inglisekeelseid sissekandeid, sest tõlkima ma ei kavatse hakata. Puhtalt sellepärast, et see on keerulisem ja tülikam. Nii et inglise keeles võib kirja saada asju, mida ma eesti keeles ei kirjuta. Alustades järgnevaga.

My flight went really smoothly, the landing was of course a bit windier than I had experienced before, but nothing that I didn’t expect. Some women were slightly screaming when wind wanted to blow away the aircraft and I had to catch the seat in front of me, but I believe it could have been worse. I have no reason for not trusting the pilots.

They even provided some food on the plane which was good, because I didn’t have much for breakfast and I had already forgotten it. It came just on time. And free juice and tea. It was nice.

After my arrival I couldn’t decide straight away what I should do and which way, so I sat in the small airport and wrote some e-mails and surfed the net for a few hours. Then I decided to try to get going by hitchhiking, which turned out to be really easy. I was a bit disorganized, so the non english speaking people took me to the capital Tórshavn, where I was for a half an hour, until I realized that the idea of pulling my 20 kg luggage along with me hasn’t got any better than in Copenhagen. I guess I don’t learn much from my mistakes. After that I hitched to Vestmanna, which again went very smoothly, I never had to wait more than five cars. I will definitely use this mean of getting ahead more.

People here are extremely friendly and helping and trusting. Yesterday we went to a festival in Klaksvik where there were big fishing ships standing in the port and you could explore them yourself, nobody restricted you to go to every room and deck, although people had their personal stuff there. I guess nobody steals here anything, because it would come out anyway with so few people. Everybody just knows everybody.

We also drove around a bit in the north and found some geocaches of which some were in Faroese “forests”, which are rather interesting places. They are planted, of course, and taken care of, but the flora under the trees are much richer so it almost looks like real. I will upload some pictures afterwards.

Next week I’m going to ask for a job in the fishing factory, it’s promising that I’d get it, because there were pupils working there during the summer, but now school time has started and they probably need some workers. Also I hope to get a room by asking people working there, because there are other foreigners who have gathered and renting something.

Overall I’m really satisfied here, I wouldn’t say it’s highly above my expectations, but I was expecting pretty much. From the very start I felt like at home here and it hasn’t changed. It might just be amongst the most right decisions I’ve made in my life. But I can’t really tell yet, since I have no work. I’m planning to take myself a week for hiking and then after that start working, but eventually everything depends on the weather here.

P. S. For non-estonian readers – whoever is reading it and interested, please comment, that way I’d know if I should keep this category up or not. Note that you will have to register yourself on the page to send public comments, though comments from anonymous writes should reach me as well. I think.

Mulle meeldib, kui on kõike on vähe. Siis on kõik lihtsam. Neid asju, mis ei ole inimese loodud, võib aga palju olla. Siis on rohkem seda, mida tunda ja vähem seda, mille pärast muretseda. Siia jõudes tundsin ma kohe, et ma olen tulnud täiesti õigesse kohta. Ma olin varem inimeste käest kuulnud, et see, mida piltidel näed, ei ole võimalik võrrelda siinse tegelikkusega. Minu jaoks ei olnud päriselt nii. See koht siin vastas lihtsalt minu ootustele nii täpselt, kui oskaks ette kujutada. Selliseid lambasaari ma tahtsingi.

Hääletamine on siin imelihtne. Pärast seda, kui ma üleeile väiksemais lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen, mõned tunnid olin veetnud, mõeldes, kuhupoole ja millega edasi minna, otsustasin hääletamist proovida. Esimene auto peatus. Juht ega kaassõitja inglise keelt ei rääkinud, praktiseerisin nendega pisut skandinaviskat, mis oli päris tulemuslik. Oma suures ajalises-kohalises organiseerimatuses lasin end sõidutada otse pealinna Tórshavni (isegi mitte sellepärast, et ei oleks suutnud neile selgeks teha, kus mind maha panna), mille kesklinnas veetsin ehk ainult pool tundi, siis sain aru, et mõttekas oleks ikka sammud Vestmanna poole seda, kus mu majutajad elavad. Läksin tee äärde, taas sain esimese auto peale. Kokku kulus Vestmannasse jõudmiseks neli autot (järgmistel kordadel sain umbes ehk viienda auto peale). Aega ma ei mõõtnud, aga seda kulus vähe. Vahemaad on siin muidugi üsna väiksed, Tórshavnist Vestmannasse on 40 kilomeetrit.

Korter, kus ma peatun, on väike, aga väga armas. Kui endale ka sellise kodu saaks, ei oskakski paremat tahta. Tegelikult ma arvan, et siinsetes väiksetes majades ei olegi mittearmasaid tube. Selle näol siin on tegemist eraldi rõdult sissepääsuga katusekorruse toakesega, kus on kööginurk ja katuseharja all voodid. Ruumikasutus on kaval. Aken on mäe poole ja selle taga on ainult rohelus mõne ükski majaga eemal. Lisaks kahele alalisele sakslasest elanikule on siin kuni reedeni ka üks Rootsi tüdruk, nii et kokku on meid neli. Tuleval nädalal hakkan omale tuba otsima, kui sellega sujuvalt läheb, olen ise siin isegi vähem aega.

Fäärid tervitasid mind suurepärase ilmaga, eile oli praktiliselt terve päev tuulevaikne ja päikseline. Hea ajastusena oli just eile Klaksvikis (suuruselt teine linn põhja pool) mingisugune merefestival (nagu tõenäoliselt kõik festivalid siin), kuhu me loomulikult kõik koos ka läksime. Demonstreeriti kalu, jagati tasuta kohvi ja kooki, sadamas olid laevad, millel sai käia. Kui Eestis lastaks laevadele, mis näha on toodud, ainult osaliselt, siis siin sai kõik laevaruumid läbi käia, mõndades ruumides olid inimeste isiklikud asjad, aga keegi ei muretsenud selle pärast. Tõenäoliselt kui keegi midagi varastaks, tuleks see siin väga kiiresti välja.

Käisime veel ka üsna põhjas, päris põhja ei läinud. Seal peaks kunagi ka ära käima, seal on Fääride kõige kõrgem ja Euroopa üks kõrgeim pank, 822 meetrit otse merre. Aga tõenäoliselt on seal üsna ohtlik, ma ei kujuta ette, kas sinna üldse inimesi lastakse. Nautisime vaadet kahele kirdepoolseimale saarele, pidasime natuke piknikku ja tegime pilte. Hiljem otsisime geopeituse aardeid paaris fääri metsas, mis olid nagu peaaegu nagu päris, puud loomulikult natuke madalamad ja arusaadavalt istutatud, taimestik nende all oli aga lopsakas, millesugust siin looduslikult ei kohta.

Tänane ilm on pisut tavalisem, päikest ei ole ja tuul on vahelduvalt üsna tugev. Siiani olen tubaste asjadega tegelenud, õhtupoole lähen ehk pisikesele jalutuskäigule. Mäkke ronida ei ole hea idee, kell on juba liiga palju ja üleval on udune.

Homme hommikul lähen kalavabrikusse tööd küsima. Tõenäosus seda saada on üsna suur, sest suviti töötavad tehases koolilapsed, kellel nüüd kooliaasta peale hakkab, nii et vabu kohti peaks tekkima. Loodetavasti leian sealsete kontaktide kaudu ka omale elamise. Inimesed on siin erakordselt abivalmis ja sõbralikud, nii et usun, et sellega ei tohiks väga kaua minna. Töötama plaanin asuda aga ülejärgmisest nädalast, kui lähipäevil ilma on, saaks mäkke matkama minna, sest paremat aega sel aastal loota niikuinii ei ole, sügis tuleb peale.

Äratus oli kolmapäeval kell kümme. Kui me lõpuks tund-kaks hiljem üles saime, avastasime end asju täis toast. Esialgne plaan oli jõuda kahese või kolmese bussi peale, et oleks aega Tallinnas veel Eva ja Taimiga hüvasti jätta. Sellest ajast sai loomulikult sujuvalt kell neli.

Lükkasin siis asju, mis ei tahtnud ega tahtnud otsa saada, koomale, nii et lõpuks puudus mul igasugune kriitikameel nii selle suhtes, mida alles jätta ning mida mitte, kui ka selle osas, mis kuhu karpi läheb. Viimased kaasavõetavad riided alles kuivasid, aga muus osas oli kohver enamvähem koos. Plaan oli kenasti ema juurest läbi minna, süüa, linnas raha vahetada ning siis rongi peale jõuda. Ema juurde jõudsime umbes kell pool kuus. Minek lükkus seitsmeks. Okei, pikaks ei saa Tallinnas hüvastijättu planeerida, aga jõuab.

Umbes veerand seiste (vist) läksime panka raha välja võtma, kuna pikemaks ajaks on suhteliselt palju raha vaja, eriti kui näiteks tuba üürima peab. Selgus, et Tartu kaubamajas Swedbank sularahatehinguid ei tee ja sealt öeldi, et sellel kellaajal on ainus koht kontorist raha saamiseks Eedeni keskus. Järgnes umbes veerandtunnine vanavanemate auto ootamine, mis ajaga oleks tegelikult juba jalgsi Eedenisse kohale jõudnud. Selleks ajaks oli üsna selge, et seitsmene buss on natuke liiga optimistlik plaan. Pool kaheksa siis.

Eedeni keskuses teenindaja käest raha nõudes uuris ta minu käest nõutult, et miks ma seda automaadist ei võta, limiit on ju täiesti piisav ja nii ei arvestata teenustasu ka. Nojah, oligi nii. Võtsin siis automaadist. Seda oleks võinud sama hästi ka kesklinnas teha.

Raha käes, oli vaja see veel Taani kroonideks vahetada. Kell hakkas lähenema seitsmele. Mäletasin, et Tavid ongi seitsmeni avatud. Kaks minutit enne täistundi peatus vanaisa auto Raekoja taga, tormasin välja ja jõudsin jooksuga umbes minut enne sulgemist Tavidisse. Sain raha vahetatud ja suundusime bussi peale.

Bussijaamas jätsin vanavanematega hüvasti ja Elen jäi minuga poole kaheksast bussi ootama. Mida ei olnud, oli muidugi poole kaheksane buss. See käib ainult reedeti ja pühapäeviti, mitte kolmapäeviti. Hästi, siis kell kaheksa. Vahepeal jõudsime Kaubamajas mulle järgmiseks päevaks süüa ostmas käia ja veel üksjagu koos bussijaamas istuda.

Hea oli see, et bussis oli internet (aitäh Sebele selle geniaalse saavutuse eest) ja ma sain vastata mitmetele kirjadele, millele viimaste päevade ajapuuduse tõttu vastamata oli jäänud.

Taimi oli lootust andnud, et tuleb mulle bussile vastu ja Evaga, kelle lemon otsad andis, olin varasemalt kokku leppinud kohtumise kell kümme pubis. Hiljem, kui selgus, et ma ei jõua kümneks, lasin Taimil Evale e-kirja kirjutada ja öelda, et mulle võib bussile vastu ka tulla. Tulemus oli muidugi see, et Eva tuligi vastu, aga kuna ta jõudis pisut pärast bussi kohalejõudmist, olin mina juba läinud, arvates, et ta ootab mind pubis. Kokkuvõttes istusin ma pubis jupp aega üksi, siis tuli Eva ja Taimi jõudis üldse kõige hiljem. Ajasin nendega siis umbes veerand tundi juttu ja läksin ööseks Jürri.

Ühesõnaga, Tartust lahkumine läks täiesti sujuvalt, nagu arvata võiski. Ei midagi eriti üllatavat.