Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.

Ma ei teagi, kas olla nördinud või õnnelik, et elus asjad võimalikud on. Kuulasin just ühte audioblogi reisist Oregonist Fääridele. Jutulõikude sisu oli umbes “olen nüüd siin lennujaamas, siin on palju rahvast, ma olen vähe maganud”, pealkirjaga “Matt goes insane of sleep deprivation”. No vist läks jah lolliks. Muide, Islandi tuuline ilm talle ei meeldinud ja lennujaam oli seal ka jube niru, aga kui lend ära jäi, sest Fääridel oli liiga tuuline, et maanduda, siis muheles ta, et “it’s a faroese thing”.

Okei, tore ju iseenesest. Küllap keegi ikka kuulab ja ehk mõni isegi ei leia, et see pool tundi elust midagi kasulikumat teha oleks võinud. Ju vist minagi ja eks ole tore endagi kogemusi meenutada. Aga siis saate lõpus selgus, et tema reisi rahastas lennufirma ja Fääri välisministeerium. Vot selle koha peal tekkis mul küll küsimus. Iseendale. Et miks ma ise ei ole kasutanud ära olukorda, et kusagil on nii palju raha üle, mida meelsasti niiöelda kultuurilise teadlikkuse või milleiganes hästi sõnastatud asja jaoks jagatakse, et sisuliselt kuhu iganes mida iganes tegema minna saab. Ma võin ju pärast mõnda muljet jagada küll. Ja ma luban, et ma teen seda oluliselt paremini kui Matt.

(Siinkohal vabandused Maalehele, kellele mul artikkel Fääridest sobiva hetke puudumise ja meeleolu hajumise tõttu kirjutamata jäi. Järgmisel korral võtan ise ette ja kirjutan, kuhugi. Raha taskusse ei taha, kusagilt ei taha, kõht võiks ainult täis olla ja teed valla.)

Õhtul, kui koju jõuan, hakkan seljakotti pakkima.

18 kraadi on kuradi külm.
16 kraadi on talutav.

Kas see on kuidagi seotud näiteks sõrmede klaviatuuril liikumise erineva kiirusega erinevate temperatuuride korral?

1. Diana arvates on mu kodu Tartu kõige ägedam pesa.
2. Mul on esikus peegli küljes kaart (ruutu kaheksa), millega Diana kuulutas mind täieõiguslikuks paavstiks.
3. Minu kõige harmoonilisem jämm-sessioon oli Diana ja Mardiga, sõnadeta ja tunnetega. Bänd jäi olemata.
4. Lisaks suvised lauluharjutused Hiiumaa teedel.
5. Õhtusöök Viljandi pargipingil, sest auto ei viinud meid Tartusse. Pargipingi taha panime üles telgi.
6. “Kes sa oled?” (eriti uudishimust põlevil silmil)
7. Spontaansed klaverisaated üldisele Põhjala-melule.
8. “… and a partridge in a pear tree.”
9. Diana sundis mind andragoogikaraamatut lugema.
10. ..
(suvalises järjekorras, nagu meelde tuli)

Ja ometi tundub, et midagi jäi ütlemata. Küllap jäigi. Alati jääb. Aga kui kõik oleks öeldud, siis ei olekski ju midagi öelda. Ja siis oleks justkui lõpu ootuses. Aga ei olnud ju. Või kas tema jõudis sinna, kus on harmoonia?

Tahaksin neid mõtteid Sinugagi jagada, Diana.

Diana Aitai 1988-2011

Esmalt teadaanne. Ma ei ole virtuaalselt ära surnud. Minu nimi tapetakse varsti ära. Selle taga on ebameeldiv bürokraatiline tõsiasi, et rahakassa suu Euro tulekuga aina avaneb ja seda ka ootamatutest kohtadest. Uute kodumaiste domeenireeglitega läheb ka Eesti internetiidentiteet seda teed, et kodumaine on kallim kui globaalne. Mis teha, eks Eesti tahabki defka ja eksklusiiv olla vist.
Edaspidi palun külastada mind aadressil pesa.sygis.net.

Ma olen mitu korda alustanud kirjutamist, aga segavate tegurite tõttu oma peas teemad lõpetamata jätnud. Mitte, et enam neid segavaid tegureid ei oleks. Ma pean järgmiste päevade jooksul produtseerima 71 lehekülge teksti, mis valdavalt saavad ilmselt olema üsna sisutühjad, lisaks kolm paberist asja paberile, läbi töötama vähemalt kolm raamatut, portsu eksamipileteid ja edukalt läbima kolm eksamit. Miks ma siis ei paanitse? Sest ma ei oska kusagilt pihta hakata. Paanitsemisega.

Kuigi mu eriala on tihti huvitav ja kohati päris loominguline, on üsna raske end järje peal hoida kahe linna vahel pendeldades. Olenemata ühelt poolt saadud positiivsest impulsist, liigub pendel ikka omasoodu läbi tühjuse, pimeduse ja ürgalge teise pooluse suunas, kus maailm on teistes värvides. Dimensiooni, mis pendli teistpidi kõikuma paneks, pole ma veel avastanud. Nüüd, umbes pool aastat pärast seda, kui ma õppima asusin, tuli mulle meelde, miks ma pärast nelja aastat koolist väsinud olin.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma vabandan, et minu blogis leidub puudujääke, ka lisaks sellele, et ma ei kirjuta, ma tegelen nendega (ja kirjutamisega) siis, kui pendel on paigale jäänud.

Täna ärkasin hilja selle peale, et väljas ladistas vihma ja taevas välkus aegajalt suvele omaselt. Mõnusalt hubase tunde tekitas, eriti olles nelja sooja tooni seina vahel, mitte keset sünkjat viljapõldu, nagu mõndade nädalate eest. Mõtlesin, kas aknad on ikka kinni ja läksin kööki putru tegema. Kindluse mõttes tõmbasin seinast paar juhet välja.

Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.

Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.

Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.

P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.

P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.

Tegime väikse rattatripi – kaks päeva, 194 km (esimesel päeval 103,6 km, teisel 90,4 km), hulgaliselt ilusaid kohti ja väikesi metsajärvi. Lisaks rohkem ja vähem sõidetavad metsateed, tore ööbimiskoht Sooru vabaõhulaval, ühe asjaosalise vahva sugulane, natuke mustikaid ja muud seesugust. Pildid leiab siit ja altpoolt, aga kõigepealt nauditagu kaarti:

(Kui ma viitsin oma selgeks teha, kuidas kaardile lipukesi lisada, võiks mõne koha juurde näiteks kellaajad ka kirja panna. Ehk pildidki. Eelarvamuste tekkimise vältimiseks liikumiskiirust ei lisaks.)

Teel tabasime nii mõnegi kauni vaatepildi:

Seoses sellega ja eilse mustikatripiga vana hea Kooraste järvistu kanti, tekkis mul küsimus, kui suure osa ma sellest suvest metsas olen veetnud võrreldes kodus olemisega. Kui Eesti väikelinnad (mitte depressiivsed) ka “metsa” kategooriasse panna, siis teeb vist kodule pika puuga ära küll. Aga suvi ju selleks ongi.
Sussist on natuke kahju ainult. Tal ei jää muud üle, kui üksi kodus karvu ajada. Peaks rohkem kassisõpradest külalisi kutsuma, kes temaga tegeleda viitsiksid.

P.S. Kas kellelgi piiritust on üle? Tahaks hirmsasti kõiksugu marjadest ja ürtidest koduliksi teha. Juba teist aastat tahaks. Piiritust?

Tänase päeva teema – kuidas elada elu efektiivsemalt? Vähem ebavajalikke küsimusi, vähem ebavajalikke probleeme, stressivabadust (peamiselt vabadust olla stressita, aga ka vabadust olla stressis). Kuidas teha olulisi asju ja mitte teha ebaolulisi?
Kuidas vältida seda, et iga mõne aja tagant on suur soov kõik persse saata? See, mis mingi ajaga kasvab juba selliseks, et selle üle ei ole muud teha kui naerda. Ja siis diagnoosida endale üks bipolaarne või midagi sarnast. Ja kõike seda selle juures, kui tegelikult ei teegi ju midagi (mis võib sama hästi olla ka põhjuseks).

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.

Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.

Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:

Kui kedagi on pead vaevama jätnud küsimus, kas koerad lesbiseksi ka harrastavad, siis viskan päästerõnga: kinnitan teile, et harrastavad küll ja kui innukalt veel. Isegi seanss vähemalt paari tunni takka ei väsita neid ja lärmi jätkub ka kogu ööks. Mõtlesin, et lisan video ka, aga see näeks välja täpselt nagu tavaline koerakepp (ja oleks minu poolt pisut perversne, ausaltöeldes). Ainult, et mõlemad osapooled on emased ja asi toimub geidelt tuntud “kes-ees-see-mees” põhimõttel.