Mõne päeva eest hakkasin ma ei-mäleta-mis põhjustel otsima matemaatilist valemit oma elu mõtte kohta. Vastust enda küsimusele ma ei leidnud, leidsin hoopiski lehe, mis tõi välja ühe huvitava matemaatilise paradoksi. See leht on mul töö juures lahti ja praegu olen ma kodus, mistõttu linki ma kirja panna praegu ei saa, teen seda hiljem.

Mina aga jõudsin hoopiski jälle tõeni. Tõe matemaatilise selgituseni oli palju lihtsam jõuda ja see selgitab mitmed minu eelnevad vastuolud. Mul on kogu aeg olnud loogiline arusaam, et teoreetiliselt on absoluutne tõde olemas, ainult et see ongi vaid teoreetiline, st keegi ei jõua selleni kunagi. Samas väitsid paljud inimesed mulle, et tõde on suhteline, igaühe jaoks erinev, ja ma sain ka neist omal moel aru. Vastuolu missugune. Nüüd oma ammuunustatud matemaatikateadmisi rakendades sain ma aru, et me oleme kogu aeg rääkinud erinevatest asjadest.
See, kas tõde on suhteline või mitte, oleneb sellest, mida tõeks üldse lugeda. On lõputu arv asju, millele me saame hinnangut anda. Näiteks, kas kollane värv on ilus või kas auto on õigesti pargitud. Need asjad on tõesti suhtelised, isegi, kui neisse üldtunnustatud suhtumine välja on kujunenud. Kõik need asjad on matemaatiliselt muutujad, mille väärtused muutuvad elu jooksul ja sõltuvad kõigest, mis parasjagu ümber. See on nende tõde, kes väidavad, et tõde on suhteline.
Teine asi aga ongi sõltuvus. Muutujad on omavahelistes seosetes. On võimalik tõmmata paralleele kahe asja vahel, omistada põhjuseid ja tagajärgi ning see kõik on absoluutne. See on see asi, mida inimesed võivad teinekord näha erinevalt, sest seoseid on lõputult ja me kõik avastame neid kogu aeg juurde, aga nende üle saab vaielda, kakelda ja lõpuks on võimalik ikkagi jõuda ühisele arusaamale, kus kahe inimese arvamusi eristavad vaid eelmainit muutujad. Minu jaoks on see tõde ning tõe kättesaamatust tähistab see, et seoseid on lõputult.

Nojah, see ei olnud nüüd muidugi haitek matemaatika. Ärgu ta siis olgu matemaatiline selgitus. Läbi võrrandite võib lihtsalt teinekord arusaamisteni jõuda.

Tegelikult on oluline lõpuni võidelda. Parem on ilmselt üldse mitte küsimust tekitada, aga kui see on juba tekkinud, tuleb seosed üheseltmõistetavaks teha. Küsimused tekkivadki üldiselt eeldusest või lootusest, et asi on ühetimõistetav. Aga mitte ühegi asja vastus ei ole “see lihtsalt on nii”, see näitab pigem ignorantsust teise inimese suhtes. Kõigel on põhjus ja ükski põhjus ei saa olla unustatud või kõrvale jäetud, sest see katkestab ahela.

Ühesõnaga, mind ei huvita muutujad, küll aga seosed. Pole oluline, missugune üks või teine asi on, kui selle põhjused on selged. Seosed on aga elutähtsad.

See on kummaline, kuidas mulle ühtäkki tundub, et kõik on seotud. Erinevad kogemused, järjest toimuvad südmused moodustavad kokku terviku, milles igaühel on mingi osa. Loogiline tegelikult, see ongi ju inimese vaimne arenemine, aga ma ei mõtle praegu seda. Ma saan kuidagi eriti selgelt ja konkreetselt aru, kuidas ja miks asjad seotud on.

Nimelt on mul juba pikemat aega tunne, et ma kordan ajalugu, ainult natuke teisest vaatenurgast. Ühest küljest õhutab see mind ennast süüdistama, kuna olen ma ju teisel pool olnud ja näinud, kuidas on, teisest küljest avanevad aga uued tahud ja lisaks praegusele hakkan ka möödunu põhjustest paremini aru saama. Tekitab natuke segadust, kuna ma olen endas väga kindel ja ei taha oma sõnu sööma hakata. Nüüd ongi küsimus, mida ma sellest õpin?

Eile olin ma esimest korda elus resoluutne.

Peaksin hoopis filmist kirjutama, mida ma just vaatamas käisin, jah. Film oli hea, aga sellest siiski pärastpoole.

Kirjutan hoopis naeratustest. Naeratus võib tähendada paljusid erinevaid asju: mul on hea meel selle üle, mida ma nüüd edasi tegema hakkan; mul on hea meel, et asjad täna nii läksid; mul on hea meel, et sa seda tegid; jne. Aga kõiges sisaldab ta siiski mingit rahulolu ja mugavust. Ja kas see ei ole mitte see, mida me just kõige rohkem tahame?

Aga kui see on käes, tekkib küsimus, mis on selle rahulolu taga. Eelpoolloetletutest või millestki muust. Mingid võimalused jäävad kusagil ära, midagi saab ehk kindlamaks? Kindlusega on see probleem, et see suleb ukse kõigele sellele, mis ei mahu sisse. Kas siis seda ma tahtsingi?

Ei, see ei tähenda, et parem oleks üldse mitte naeratada. Lihtsalt, see teeb meele härdaks. Tekkib tahtmine kusagil, kus kallutus toimus, midagi tasakaalustada. Kerge üle piiride minemine on ka lubatud. Sisemisel tasandil minnakse ju niikuinii, räigelt, aga enesekontroll taandab selle ära.

(Siinkohal jäi sissekanne pooleli, kuna pood oli sulgumas. Ehk mingil aktuaalsel hetkel kirjutan edasi.)

Kui ma väsin mõtlemast kõigele sellele, mis ma arvan olemas olevat, kui mind hakkab igikestev emotsioonikogum liialt rõhuma, siis hakkan ma mõtlema abstraktsetes asjades. Nendes, mida kunagi olemas olla ei saa, ent mille olemasolu oleks vahel väga vajalik. See on ka uks minu nirvaanasse. Mitte alati, vahel. Muid asju on ka vaja.

Need on need hetked, mil ma tunnen rõõmu olemise ja mitteolemise piiri suunas karglemisest, mis on naljakas, sest tegelikult lajatavad mulle peale ikka ju samad asjad, mis muidu. Võibolla siis ei olegi põhilised minu igapäevatundmused, vaid hoopis olemine iseenesest. Sest see pakub ju võimalusi. Võimalusi olemist kujundada just nõnda, nagu ma heaks arvan.

Aga mis on siis üldse tunded? Ehk ongi nii, nagu ma aastate eest mõtlesin. Või on mitteolemisele püüdlemine enesepete?

“Mõned asjad jätaks ära, vahel jooks paar pudelit veini.”
Ühe võtan nüüd kaasa. Püüan mitte karta ümbritsevat objekti, mina olen mina.

Ma igatsen oma kaduma läinud sissekandeid. Aasta jagu mu mõtteid on ära kadunud ja ilmselt ongi ainult ähmase mälestuse kujul kusagil olematuses alles. Lugesin äsja neid varasemaid lõike, mis mul olemas on, aga nad sisaldasid liiga vähe ja liiga kaugeid sisemonolooge selleks, et enda üle järele mõelda.
Tegelikult pole viga, on vajalikumaidki asju, mida teha. Näiteks tekitada endale inimlikud elutingimused ahju kütmise näol. Või kirjutada midagi päevikusse.
Sõnad on kinni. Pole ammu lugenud ega kirjutanud. Mina olen ka kinni. Mul on järelefekt, suured kontrastid. Ühest küljest tundub, et hakkab raugema, aga tegelikult vahetab vist ainult vormi. Ehk kunagi unustan selle ära.

Lihtsalt jutujätkuks ja seoses minu eelmise tegevusega, ma leidsin lõigu kuupäevaga 10.11.2004, mis kõlas minu meelest hästi:

“Ja rotte pole ka vaja piinata. Piinake inimesi, sest nemad karjuvad kõvemini ja on üldse vastupanuvõimelisemad ja kui nad seda viimast ka ei ole, siis on see piisavalt ebainimlik ja hale, et igal juhul on parem kui rottide piinamine.”

Muide, ma olen 40% midagi. Ma kohe ütlen, mida. Ebanormaalne.