Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.

Lugedes oma vanu sissekandeid, kus ma kurdan, et ei suuda kirjutada, sain ma aru, et see ei sõltugi sellest, kui palju ma lugenud või kirjutanud olen. Sest ega ma praegu oluliselt rohkem lugenud-kirjutanud ei ole (okei, ma alustasin üht raamatut, aga see osutus hetke sobimatuks), sõnad aga seavad end küll. Ju vist on siis hoopis muud asjad, mis meeli värskendavad, uusi mõtteid toovad ja kirjutama ajendavad. Väga loogiline tegelikult. Aga huvitav on siin see, et mu pea ei taju emotsionaalset loomepuhangut, pigem lihtsalt kui kirjutama hakkan, siis järsku on, mida kirjutada.

Mul on praegu nii igas mõttes, kui vähegi olla saab, parajalt huvitavad ajad. Hoolimata närivast ebakindlusest on selle kõrval suur rahu (no siin ei saagi muud olla). Ülejäänu osas on suured segased positiivsed emotsioonid, millest ma päris hästi aru ei saa ja mis omale väljundit otsivad, aga ma ei taju seda selle emotsionaalse loomepuhanguna, mida ma enne silmas pidasin. Pigem on see mingisugune universaalne ilu, mis minu ümber hõljub, ilu loodusest, ilu tegemisest ja ilu olemisest. Nii minu kui Tema kui kõikide teiste olemise ilu. Ma tajun seda teisiti kui varem, see on minu jaoks nüüd olulisem.

Ma arvan, et ma olen teel paremaks saama. Ja ainuüksi sellepärast oleks minu jaoks veel vara tagasi tulla.

Aga mis puutub kirjutamisse, siis kokkuvõttes sõltub see ka sellest, kas olla õigel hetkel arvuti lähedal. Pastakas saaks tänapäeva harjumustes paraku olla ka parem motivaator.

Ära minemine on hea võimalus põgeneda igasuguse jama eest, mis kokku on keeratud. Olen enda äraminemist sellise nurga alt ka vaadanud, aga kõik asjad on lõpuks lahenenud tegelikult nii, et nende eest ei olegi vaja ära põgeneda.

Nüüd kaks ja natuke rohkem päeva enne tulid aga need asjad, mille eest ei tahakski ära põgeneda. Olgugi, et nad ei ole minu jaoks ära minekuga väga seotud, hakkab mul neist kahju. Ehk ongi hea, et ma juba lähen, sest iga algus on uutmoodi ja see on hea.

Vahel on tunne, et kõik lähebki lõpuks minust mööda. Ma olen hetkis ja võibolla isegi ühendan midagi, aga siis lähen ise edasi ja elu läheb ka. Lihtsalt ei suuda näha muud kui olevikku ja haarata seda, mis on. Fantaasia ei ehita piltidest oma maailma, vaid paneb neid kokku nagu puslet, mis kahtlemata on minulik ajugümnastika (mida raskem, seda parem), aga jätab kõik vaid minu omaks.

Teine variant on see (või kas see on ikka teine), et ma olen lihtsalt kade ja tahan kõike endale.

Hiljaaegu öeldi mulle, et elus ongi nii, et kõik ei saa jääda, olenemata sellest, mis on olnud. Tema ei jäänud ka. Vist proovisime küll, aga elu läks edasi. Lihtsalt kurb on siis, kui millalgi aru saad sellest, mis möödunud, ning just sel hetkel tundub see palju väärtuslikum kui olevik. Aga olevikul pahatihti ei olegi väärtust.

Mind ei huvita eriti, mida sa eile tegid. Mind ei huvita, kellega sa rääkisid või mida tema sellest arvas.

Mind ei huvita, milliseid plaane sa praegu teed või milliste valikute vahel oled.

Mind ei huvita, kuidas sa seda sõnastad ja kirja paned.

Mind ei huvita, et sa tahad teada “kuidas mul läheb”. Ei huvita sinu elav näoilme, kui ma sulle seda räägin. Või kogemata su kassi saba peale astun.

Need teised, need, kellega sa järgmisena neist asjust räägid, need ka ei huvita.

Miks sina iial “miks” ei küsi?

Kõikide probleemide alus on see, et teadmatuse teadvustamine on teadmine.

Kui ma mõni aeg tagasi avastasin dialoogi, mille arendamine võimatuks osutus, kuna räägiti täiesti erinevat keelt, siis ma mõtlesin, et olgu, see on üks, see ongi nii. Teinekord tundub mulle aga, et ei ole, vaid on miljon. Lihtsalt inimesed küsivad ja ütlevad selliseid asju, mis naelapeale pihta ei taba, vaid hoopis sellele kruvikeerajaga kallale lähevad, kuna, ennäe imet, kruvi on hoopis. Sellevõrra enam hakkan mina kahtlema selles, kas ehk minu kommunikatiivsed võimed on laisaks muutunud. Või kirjutan ma lihtsalt nendest asjadest, milles igaüks ise keelt räägib ja minu jutust on niimitu erinevat varianti kui on inimesi.

Hiljuti lugesin ühte ammu kirjutatut, mis oli minu jaoks tol hetkel väga oluline, vormilt retooriline küsimärk, mõne asja endast üdini ausalt ja otsekoheselt välja saamiseks. Küsimärk sai vastuse ka, toda olin ma korduvalt üle lugenud, ent enda kirjutatut mitte. Nüüd meenusid mulle kõik mu tolleaegsed mõtted, see, mis ajendas kirjutama, mida ma sellega öelda tahtsin, millist reaktsiooni ootasin või ei oodanud. Ja siis see vastus. No mitte ei läinud kokku. Kuigi ma seda vastust üldse ei oodanudki, kui ta siiski tuli, oleks võinud olla teemasse. Lihtsalt selle asemel, et lugeda tekst läbi, välja hingata ja püüda mõista, mida ma mõtlesin, oldi liiga kinni enda tunnetes, mis tekkisid paari kontekstist väljarebimisega ja kirjutati vastu mitte sellele, mida mina väljendasin, vaid sellele, milliseks oli mind tehtud.

Olgu selle näitega, kuidas on, see on lihtsalt hästi üldistatav. Mulle tundub, et selleks, et väljendada midagi, mis ei lähe teise inimese vaadetega kokku, aga samas võiks teda ju täiendada, tuleb olla ikka ilgelt osav sõnasepp. Sõnadest pigistatakse kõikse viimne vaenulikkus välja ka seal, kus seda tegelikult olema ei peaks. Võibolla lihtsalt selleks, et midagi öelda. Võibolla selleks, et end kaitsta. Kas mittearusaamise või ma ei tea mille ees. Võibolla ollakse mugavad, sest ennast on alati lihtsam kuulata kui teist. Lihtne on tembeldada enda peas sündinust lähtuvalt, seevastu raske võtta midagi uut vastu seal, kus on potentsiaalsed vastuolud. Aga keegi ei küsi kunagi, kas alati on kõik õigesti läinud. Kas alati on kõike õigesti mõeldud.

Võibolla (kohati?) üldsegi pseudoprobleem, aga samas minu mõistuse põhiline vikatimees, vist.

Mõne päeva eest hakkasin ma ei-mäleta-mis põhjustel otsima matemaatilist valemit oma elu mõtte kohta. Vastust enda küsimusele ma ei leidnud, leidsin hoopiski lehe, mis tõi välja ühe huvitava matemaatilise paradoksi. See leht on mul töö juures lahti ja praegu olen ma kodus, mistõttu linki ma kirja panna praegu ei saa, teen seda hiljem.

Mina aga jõudsin hoopiski jälle tõeni. Tõe matemaatilise selgituseni oli palju lihtsam jõuda ja see selgitab mitmed minu eelnevad vastuolud. Mul on kogu aeg olnud loogiline arusaam, et teoreetiliselt on absoluutne tõde olemas, ainult et see ongi vaid teoreetiline, st keegi ei jõua selleni kunagi. Samas väitsid paljud inimesed mulle, et tõde on suhteline, igaühe jaoks erinev, ja ma sain ka neist omal moel aru. Vastuolu missugune. Nüüd oma ammuunustatud matemaatikateadmisi rakendades sain ma aru, et me oleme kogu aeg rääkinud erinevatest asjadest.
See, kas tõde on suhteline või mitte, oleneb sellest, mida tõeks üldse lugeda. On lõputu arv asju, millele me saame hinnangut anda. Näiteks, kas kollane värv on ilus või kas auto on õigesti pargitud. Need asjad on tõesti suhtelised, isegi, kui neisse üldtunnustatud suhtumine välja on kujunenud. Kõik need asjad on matemaatiliselt muutujad, mille väärtused muutuvad elu jooksul ja sõltuvad kõigest, mis parasjagu ümber. See on nende tõde, kes väidavad, et tõde on suhteline.
Teine asi aga ongi sõltuvus. Muutujad on omavahelistes seosetes. On võimalik tõmmata paralleele kahe asja vahel, omistada põhjuseid ja tagajärgi ning see kõik on absoluutne. See on see asi, mida inimesed võivad teinekord näha erinevalt, sest seoseid on lõputult ja me kõik avastame neid kogu aeg juurde, aga nende üle saab vaielda, kakelda ja lõpuks on võimalik ikkagi jõuda ühisele arusaamale, kus kahe inimese arvamusi eristavad vaid eelmainit muutujad. Minu jaoks on see tõde ning tõe kättesaamatust tähistab see, et seoseid on lõputult.

Nojah, see ei olnud nüüd muidugi haitek matemaatika. Ärgu ta siis olgu matemaatiline selgitus. Läbi võrrandite võib lihtsalt teinekord arusaamisteni jõuda.

Tegelikult on oluline lõpuni võidelda. Parem on ilmselt üldse mitte küsimust tekitada, aga kui see on juba tekkinud, tuleb seosed üheseltmõistetavaks teha. Küsimused tekkivadki üldiselt eeldusest või lootusest, et asi on ühetimõistetav. Aga mitte ühegi asja vastus ei ole “see lihtsalt on nii”, see näitab pigem ignorantsust teise inimese suhtes. Kõigel on põhjus ja ükski põhjus ei saa olla unustatud või kõrvale jäetud, sest see katkestab ahela.

Ühesõnaga, mind ei huvita muutujad, küll aga seosed. Pole oluline, missugune üks või teine asi on, kui selle põhjused on selged. Seosed on aga elutähtsad.

See on kummaline, kuidas mulle ühtäkki tundub, et kõik on seotud. Erinevad kogemused, järjest toimuvad südmused moodustavad kokku terviku, milles igaühel on mingi osa. Loogiline tegelikult, see ongi ju inimese vaimne arenemine, aga ma ei mõtle praegu seda. Ma saan kuidagi eriti selgelt ja konkreetselt aru, kuidas ja miks asjad seotud on.

Nimelt on mul juba pikemat aega tunne, et ma kordan ajalugu, ainult natuke teisest vaatenurgast. Ühest küljest õhutab see mind ennast süüdistama, kuna olen ma ju teisel pool olnud ja näinud, kuidas on, teisest küljest avanevad aga uued tahud ja lisaks praegusele hakkan ka möödunu põhjustest paremini aru saama. Tekitab natuke segadust, kuna ma olen endas väga kindel ja ei taha oma sõnu sööma hakata. Nüüd ongi küsimus, mida ma sellest õpin?

Eile olin ma esimest korda elus resoluutne.