Ma igatsen oma kaduma läinud sissekandeid. Aasta jagu mu mõtteid on ära kadunud ja ilmselt ongi ainult ähmase mälestuse kujul kusagil olematuses alles. Lugesin äsja neid varasemaid lõike, mis mul olemas on, aga nad sisaldasid liiga vähe ja liiga kaugeid sisemonolooge selleks, et enda üle järele mõelda.
Tegelikult pole viga, on vajalikumaidki asju, mida teha. Näiteks tekitada endale inimlikud elutingimused ahju kütmise näol. Või kirjutada midagi päevikusse.
Sõnad on kinni. Pole ammu lugenud ega kirjutanud. Mina olen ka kinni. Mul on järelefekt, suured kontrastid. Ühest küljest tundub, et hakkab raugema, aga tegelikult vahetab vist ainult vormi. Ehk kunagi unustan selle ära.
Lihtsalt jutujätkuks ja seoses minu eelmise tegevusega, ma leidsin lõigu kuupäevaga 10.11.2004, mis kõlas minu meelest hästi:
“Ja rotte pole ka vaja piinata. Piinake inimesi, sest nemad karjuvad kõvemini ja on üldse vastupanuvõimelisemad ja kui nad seda viimast ka ei ole, siis on see piisavalt ebainimlik ja hale, et igal juhul on parem kui rottide piinamine.”
Muide, ma olen 40% midagi. Ma kohe ütlen, mida. Ebanormaalne.