1. Kõige paremad mõtted tekkivad vannitoas peegli ees seistes, mitte vaadates endale otsa, vaid vaadates endast läbi; mitte peegeldusest asju välja lugedes, vaid kõike teades. Muidu võiks panna vannituppa helisalvesti või trükimasina, aga nii kui mõtted tabavad mind nende jäädvustamist vaagimast, hakkavad nad hajuma. See on nagu kõiksuse tunnetamisega, kui end sellelt tabad, muutub tunnetus ideeks endaks ja fookus on jälle kohapeal, mitte vabaduses hõljumas.
Ma ükskord kirjutasin juba sarnasest asjast, aga siis vist veidi teistmoodi. Tõdemus tuli tagasi ja uuenes.

1a. Öö on ilmselt samuti oluline. Ja ehk ka fakt, et kohusetunne utsitab magama minema.

2. .. .
Ma ei tea, kas Tartu tuli sõnadega. Võibolla on sõnad kusagil mujal. Aga miski pääses valla. See tähendab midagi, kui on võimalik istuda köögilaua taga, juua teed, vaadata kaugusesse ja unustada aeg. Lisaks õndsale rahule on sel ka muidugi varjukülg. Ma ei ole nädal aega eriti midagi teinud. Iga päev veereb enne õhtusse, kui ma pihta hakkan. Ma süüdistan selles Tartut, aga tegelikult on viga minus endas. Tartu on ka minu oma. See on see koht, kus tuleb mõista, mida see tähendab.

3. Ma tahan siit ära saada. See ei ole negatiivne tunne, vaid pigem lootusrikas. Ma tean, et mul on tee käia ja see on lihtsalt järgmine loogiline samm. Samas huvitav, kas ma saan lahti sellest ajutisuse tundest, võibolla on hoopis see mu kinnisideeks saanud. See, et iga olemine ootab järgmist sammu, mis on vähemal või rohkemal määral juba paika pandud. Eks ta ole, jah, mõneti enesealalhoid, suund, kuhu minna, aga samas see tunne, et praegune ei peagi olema täielik ega täiuslik, sest miski parem on veel tulemas, kuhugi tuleb minna.. Kusagil on nirvaana.

Lihtsalt lendan läbi Tartu. Üles Baeri tänavast, alla Kassitoome orgu, ei leida üle, meetri jagu maapinnast kõrgel. Pigem justkui ujun. Vajadus on kulgeda, adumata, miks tegelikult, sest kulgemisest on saanud põhjus iseenesest.
See talumatu sunnitud olemise vaev surub otsima põgenemisteed määratud määramatuse eest. Sean end minekule, saades samas aru, et minekust on saanud olemine, mis idees eneses on muutunud nõnda rutiinseks, et vaevu täidab oma eesmärki. Kergendust toob tõik, et oleminegi pakub vahepeal hetkedeks enese unustamist, ent see on nii etteennustamatu, et puhtalt lendama minemise ajel midagi saavutada on keeruline. Tuleb haarata hetki, aga kust tulevad hetked, kui olemine kipub talumatuks?

Võimetus kohal olla. Joon teed, aga ikkagi lendan mööda Tartut ringi. Vihma hakkab kallama. Pu-erh’i mullasus seguneb saju karge niiskusega. Müha mõjub meditatiivselt ja vine maalib silme ette musti pilte suletud silmadest. Mõtlen värvid juurde. Kas see on halb, et mitte-kohalolu ongi kohalolu? Mis on siin, kui siis on mittemidagisusene vaikus, olemise kergus ja luba mõtete segamatule voole?
Miks peab kohalolu olema eesmärk omaette? Või kas saab üldse mitte kohal olla. Kulgemine ongi lihtsalt olemine ise ja kulgemine on oma loomult hea. Lend on kulgemise avaldumise vorm. Meetri jagu maapinnast, edasiliikumine.

Otsustad Tallinnast, kus midagi teha ei viitsi, reede hommikul Tartusse sõita. Jõuad reede õhtul kohale. Istud toas arvuti taga, sest muud ei ole tuju teha. Vahendid millegi asjaliku tegemiseks on Tallinnas.
Tõused laupäeva hommikul hilja ja istud edasi toas arvuti taga. Vahepeal mõtled, et lihtsalt põhimõtteliselt peaks minema Tartu õhku hingama. Pead vaikselt plaani tagasi Tallinnasse sõitmise osas.

Päris üksi olles, kui uni on tulnud, olnud ja alla andnud, ei raatsi üldse magama minna. Kuidagi liiga väärtuslik on see vaikus ja rahulik olemine. Taustaks ühtlane linnamüra, kajakad ja muud linnud (metsas oleks ehk parem, aga ega tegelikult väga vahet ka ei ole). Ma saan aru, et sellest tulidki need minu mõtted, mis formuleerusid sõnadeks, kuna neil ei olnud kuhugi mujale minna. Aga paber on parim kaaslane igal juhul, sest ta ei vaidle vastu. Teiste mõtted on muidugi head ka, aga vähemalt üks sõber on minu poolel. Ja kui sisu ei ole, siis on vähemasti vormigi.

Sellised hetked annavad võimalust päriselt tunda seda, kes mina olen. Introspektsioon ei konkureeri inimestega. Ühe korraga muidugi midagi ei saavuta. Aga kirjutamine aitab ka.

See öeldud, suundun ehk siiski magama. Homme võiks midagi teha ka.

Minu elus ei ole ilmselgelt erilist süsteemi. Mõeldes sellele, mida ma oma ajaveebist olen tahtnud teha, mingisugusele välisele isikuturunduskuvandile, ning püüdes kõrvale astudes hoomata seda, kuidas mu ajaveeb reaalselt töötab, siis ei lähe väga kokku. Mulle meeldiks kirjutada iga nädal, meeldiks kirjutada huvipakkuvatel teemadel, maailmaasjadest ja filmidest ja mõtetest, mis on suured ja minu, aga mitte teiste suhtes läbinähtavalt isiklikud. Mul tuleb meelde see õhin, mis oli, kui ma viimati oma ajaveebi kohendasin, see on nagu tahtmine saada ühiskondlikult aktiivseks, kas pooldaval või vastanduval moel, aga kuidagimoodi. Kuidas on nii, et mul siis seda head mõtet, mida ühiskonnale välja öelda, ei ole? Muidugi on. Lihtsalt ei ole seda aega, et lasta mõttel õigesse seadesse formuleeruda.
Ma pean miskit oma elukorralduse juures muutma. Loomulikult peaks rohkem tegelema, aga mõtestatult ning siit tulebki välja see probleem, et millist mõtestatust mu elul vaja on. Sügisel, kui kooli läksin, avastasin midagi uut. Avastasin uue teema, mis tundus huvitav, aga kui palju ma nüüd sellega tegelenud olen? Miks? Sest ma ei tea, kuidas. Kuidas oleks kõige parem. Ja millest olemasolevast peaksin ma lahti saama ja mida kasutama. Mis on hea ja mis ei ole. Ja kuidas teha valikuid siis, kui valikud juba ammu tehtud peaksid olema.
Jah, ma olen kuulnud, et on olemas need, noh, ajajuhtimise kursused.

Kas keegi ütleks mulle, mis koolis toimub? Ei, mitte, et ma ei oleks kohal käinud. Ma ei saa lihtsalt mitte midagi aru. Teadagi on mehed multitaskimises oluliselt kehvemad kui naised. Ilmselt sellepärast ongi meil kursusel kõik ülejäänud naised ja ilmselt on kursus selline, sest kõik ülejäänud on naised. Pärast kolmapäeva, kui ma olen kell kaks ülikoolihoonest välja astunud, pea suurepäraseid mõtteid täis ja tulevik vikerkaarena silme ees, hakkab mind ründama neljapäev, mis on viimane päev ettevalmistuste tegemiseks ja kus on juba küsimus õhus, kas ma ei peaks end paarisaja kilomeetri võrra liigutama. Mõtted matavad, ei jõua ja tulemus on see, et lisaks koolitöödele jääb ka teleport viimasele hetkele, mis tähendab, et öö vastu reedet saab rongi poolt üle sõidetud, reede on zombipäev ja see, mida ma teen, ei saa jälle selgeks.

Helgematel momentidel vean end peas (sest päriselt ei ole aega) metsa, ehitan valmis oma linnaku ja naudin igikestvat päikesepaistet, mis saab matma kõik elu keerulised küljed, kui ma ükskord tulevikku kohale jõuan. Siis ei ole enam aega, mis peale suruks, mööduvaid mõtteid, kõik on võimalik ja kõik on olemas. Unustusest ja sellest tiivustatuna veedan ma oma aja laupäevast kolmapäevani.

See ei tähenda, et nädalavahetusel veedetud aeg ei oleks kuidagi rikastav. Vastupidi, on, aga ikkagi see multitasking. Need asjad on kõik ju nii erinevad. Ühel hetkel olen ma raamatu järgi täiskasvanud õppija, subjekt, mitte objekt, kogen, näen, vaatlen, omandan ja saan aru, kuidas see kõik toimib. Järgmisel hetkel olen ma koolitusjuht, kahe jalaga firma peal, võrdlen strateegiaid inimressurssidega ja eesmärke väljavaadetega ning pean leiutama, mida sellest kõigest lugeda võib. Kolmandal hetkel olen ma objektiivne ja hinnanguvaba, mõtlen endast ja teistest hästi, näen probleemsituatsioone ja näitan ka teistele, et kõike on võimalik lahendada. Kõige selle kõrval olen ma loomulikult suurepärane kommunikeerija, edastades selgeid meeme ja venitades enda paradigmasid, kuhu ilmselgelt kõik alates andragoogsusest kuni edumeelse karjääriinimsuseni sisse mahub. Kuidas ma kõiges selles supis ellu jään? Jumal tänatud, et ma seejuures haridusstrateegiatega tegelema ei pea ja Lissaboni leppe kuni mai lõpuni kõrvale heita võin.

Ma võiksin olla üliinimene, aga kas see tasub ennast ära. Võibolla ei ole ma valmis. Võibolla tahan ma hoopis hipilaagrit teha. Ja äkki, kui ma oma pead nii palju ei vaevaks, loeks ma projekti kirjutamise kõrval mõne vajaliku raamatu ka läbi.

Vahepeal, siis, kui ma ei ole liigselt hõivatud oma kodukootud melanhoolsevõitu mõtetega, millest ma hingan, jääb ruumi ka tundmise jaoks. See on siis, kui inimesed naeratavad ja päike paistab. Siis loon ma laule, ma loon neid õhust ja sisemisest tungist välja saada, neil lauludel ei ole sõnu, vaid nad on laulud ja see ise ongi oluline. Ja siis ma küsin, sest ma ei oska seda väljasaamist kuhugi panna, aga mu küsimusele on ka vastused enne sõnade ütlemist olemas.

Täna juhtusin ma kolmandat korda sisekosmosesse. Teadsin, mida oodata, aga endiselt kippusin olema vaatleja rollis ning pisut nõutu, mis ma olema peaks. Minu ümber oli üks Suur Naeratus. Ma ilmselt ei osanud sama Suur Naeratus vastu olla, mitte, et ma seesmiselt ei oskaks naeratada, aga see Naeratus ei olnud minu jaoks see. Tundsin end selles üksinduses, mida ma päris tihti kogen, kui miski jääd ei purusta. Lõpuks purustasin ise, leidsin endale nurgakese ja kadusin muusikasse. Muusika on universaalne ravim sellisteks puhkudeks. (Ma arvan, et tean nii mõndagi, kes selles osas minuga nõustuvad.)
Sellegipoolest tahaksin ma ka sisekosmosest leida mingit dialoogi, mis oleks rohkem kui pelgalt läbi Suure Naeratuse välja paiskuv energia. Võib ehk olla, et ma mõtlen ka siin liiga palju, aga ju vist nii peabki olema. Ju vist olengi mõtleja.

Kui ma olin peas kümmekond sõnastust oma blogipostitusele loonud ja need kõik järjest ära unustanud, avastasin end nii teisest maailmast, et tulin ära ja istusin külma Põhjalasse sooja teetassi taha. Ma arvan, et mitte ainult võõras keskkond, aga ka võõras arvuti, on soodsad tingimused kirjutamiseks. Tasakaalustaja, kes lubas kosmosereisile saabuda kell kaheksa, veenas mind nüüd tagasi minema. Küllap kõõlun siis veel natuke atmosfääril. Ma arvan, et lõpuks loon oma reaalsuse ja hiljem sellest väljudes olen kogu päeva üle lihtsalt õnnelik.

Tahtsin ööl vastu hommikut oma ajaveebi uue sissekande kirjutada, aga uni ja valutavad silmad said minust võitu ja nii jäi mõtete mõtlemine unenägudesse. Seal loomulikult leidis omale hoopis uutmoodi väljundi, tõenäoliselt sellepärast, et teadus teab rääkida, et inimesed näevad unenägusid rohkem hommikupoole ja tõenäoliselt selleks ajaks olid mõtted juba oma teed läinud. Aga kuna sellest väljundist mäletan ma vaid üksikuid pilte (mingi raskesti meeldejääva nimega must koer ja mingisugune koolimaja, mis nägi välja nagu linnusevare), siis ma sel teemal pikemalt ei kirjuta.

Nüüd hommikul rususid kokku korjata püüdes taipasin ma, et mul ajaveeb on tegelikult minu personaalne sotsiaalne eksperiment. Muidugi on tore ka iseennast kokku korjata ja tegelikult töötab – viimase paari aasta mõtted sobivad omavahel nii hästi kokku, et neist saaks entsüklopeerida koostada. Aga reaktsioon on praktiliselt olematu. Ma ei tea, kas keegi peale mu enda üldse siin käib. Ega ma muidugi statistikat ka ei ole jälginud. Aga kui ma ükskord ühes postituses huvilisi üles kutsusin endast märku andma, ühtegi vastust ei tulnud.
Samas alles eile sain näiteks ka vastupidist tunnustust. Mõtteid hoiti aga kahevahele. Teine järeldus mu sotsiaalsest eksperimendist. Tõenäoliselt kirjutan liiga avatult.

Mis puutub üldiselt mõtetesse, siis ma arvan, et mõtted on kõigi omad. Vähemalt head mõtted. Need, mis universaalsel tasandil, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei püüa olla kellegi suhtes ründavad. Ja need mõtted, mis on veel lõpuni mõtlemata. Viimased on just kõige olulisemad, sest nad vajavad veel tasakaalustamist. Ikka selleks, et jõuda lähemale üksolemisele, rahule ja jumalikule mõistmisele.

Teine sotsiaalne eksperiment on siiani andnud aga minu jaoks pettumust valmistavaid tulemusi. Nüüd ketran ma juba mitmendat ringi läbi aegade, aga tulemus näib mingist punktist alates olevat ikka sama. Ilmselt on kõigis inimestes mingis kohas tõmmatud piir, millest ühele poole on kirjutatud “mina” ja teisele poole “teised”. Selle piiri asukoht väljendab minu jaoks kõige värvikamalt selle konkreetse inimese sisemist mina ja olemust ning on sestap väga oluline. Sest kui piiri ühelt poolt suruma hakata, tekkib teiselt poolt kaitse, mis ei huvitu enam piirileppeläbirääkimisest ja ei küsi, kas seda piiri üldse on vaja. See lihtsalt on ja ei huvitu ridade vahelt lugemisest või üldse lugemisest, sest ainus eesmärk on seda säilitada ja vaenlane minema tõrjuda.
Üleüldse peaksid inimesed rohkem ridade vahelt lugema, vähem uskuma ja rohkem usaldama. See on natuke vastuoluline, muidugi, arvestades, et kõik emotsioonid on õiged. Aga rääkimine on kõige usalduse alus. Küsimine ja vastamine. Kui sellele rohkem tähelepanu pöörata, siis mingil hetkel ehk taipab, et piir ei olegi kõige olulisem.

Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma siinkohal tsiteerin vabas vormis fragmenti eilsest vestlusest. Teemaks oli pikkade püsivate suhete saladus. Minu allikas oli sealjuures samuti kolmandaks isikuks. Asjaosalised rõhutasid korduvalt, et kõik ebamugavad hetked vajavad rääkimist, isegi kui päriselt justkui ei oska midagi öelda. Mina usun sellesse samuti. Aga päris mitme jaoks tunduvad ikkagi olulisemad olevat valged hobused ja muu selline. Tõenäoliselt teen ise valesid valikuid.

Kell on pool kolm ja ma ei ole täna jälle mitte midagi teinud. Sarnaneb kangesti eelmistele päevadele. Ärkan hilja, istun tuima näoga arvuti taha, sõrmed juhivad hiirekursori automaatselt tühjadele veebilehtedele, kust saadava info ma peas igal võimalusel mõne muu ajuturgutuse vastu välja vahetaks. Möödub tund või paar, lähen kööki, vahin seina ja kujutan ette, kuidas ma selle maha võtan. Sellega saab ka päris hästi aega sisustada. Ei saagi päriselt aru, kas kõht on tühi või mitte, aga hommik, mis on küll juba pärastlõunaks muutunud, nõuaks justkui hommikusööki. Teen endale gaasipõletil islandi sambliku teed, köhin mõned hood. Liigutused muutuvad järjest aeglasemaks, pea muutub järjest tühjemaks, silmad püsivad lahti ja taevas on hall.

Kirkamad hetked mööduvad Põhjalas või mõnes popis kõrtsis, hetkedel, mil teada saan, et mind olla nähtud või mõne intrigeeriva vestluse seltsis. Ometi on kõik minu ümber elus. See ei tee kadedaks, küll aga tuimemaks. Annab tunda, kui telefonil väljuvate kõnede kestus tugevalt sissetulevate kõnede kestuse ületab.

Sotsiaalvõrgustik vihjas mulle hiljaaegu, et mul on muutusi vaja. Ma arvasin, et muutused tulid ja toimusid ning eks nii oligi, kuivõrd mulle just seda vaja oli või mitte. Mõnevõrra taasleidsin iseennastki, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et need ei olnud üldse need muutused. On vaja midagi suuremat, umbes nagu aasta tagasi. Siis hakkavad asjad juhtuma. Tulevad lood ja inimesed ja hetked ja seda kõike nii märkamatult ja loomulikult, et ühel hetkel lihtsalt taipad, et elu sai kuidagi ilusaks. Silmadesse on vaja sära, mitte väsimust, ja eks see peegeldub väljapoolegi. Midagi, mille puudumine tõenäoliselt on põhjustanud ka palju muid ebavajalikke või vajalikke asju, aga ehk on see loomulik osa minust.

Aga eks kõik omal hetkel. Tõenäoliselt on praegu just sellist olematut olemist vaja. Kuni mõndade asjade taasavastamiseni. Kuigi see ei anna põhjust end praegu mitte tühjana tunda.