Lihtsalt lendan läbi Tartu. Üles Baeri tänavast, alla Kassitoome orgu, ei leida üle, meetri jagu maapinnast kõrgel. Pigem justkui ujun. Vajadus on kulgeda, adumata, miks tegelikult, sest kulgemisest on saanud põhjus iseenesest.
See talumatu sunnitud olemise vaev surub otsima põgenemisteed määratud määramatuse eest. Sean end minekule, saades samas aru, et minekust on saanud olemine, mis idees eneses on muutunud nõnda rutiinseks, et vaevu täidab oma eesmärki. Kergendust toob tõik, et oleminegi pakub vahepeal hetkedeks enese unustamist, ent see on nii etteennustamatu, et puhtalt lendama minemise ajel midagi saavutada on keeruline. Tuleb haarata hetki, aga kust tulevad hetked, kui olemine kipub talumatuks?

Võimetus kohal olla. Joon teed, aga ikkagi lendan mööda Tartut ringi. Vihma hakkab kallama. Pu-erh’i mullasus seguneb saju karge niiskusega. Müha mõjub meditatiivselt ja vine maalib silme ette musti pilte suletud silmadest. Mõtlen värvid juurde. Kas see on halb, et mitte-kohalolu ongi kohalolu? Mis on siin, kui siis on mittemidagisusene vaikus, olemise kergus ja luba mõtete segamatule voole?
Miks peab kohalolu olema eesmärk omaette? Või kas saab üldse mitte kohal olla. Kulgemine ongi lihtsalt olemine ise ja kulgemine on oma loomult hea. Lend on kulgemise avaldumise vorm. Meetri jagu maapinnast, edasiliikumine.