Ma avastasin just enda jaoks ühe olulise kriteerimiumi venna, ptüi, naise valikul. Ta peab puhtuse ja korra suhtes minuga sama meelt olema. Lisaks võiks talle meeldida asju samasse kohta panna, kuhu mina panen. Ja kapiuksi ei jätaks ta muidugi kunagi lahti. Tolmu see-eest koristaks minu eest ka ära.
Ahjukütmist armastama ei pea, seda teen ma ise suurima heameelega.

Täitsa hea on tööl käia. Töölkäimine ei jäta eriti aega mõtlemiseks, aga mõelda ei olegi vaja. Ilma mõtlemata ei triivi ma küll ehk universaalse headuse poole, aga kas seda ongi vaja. Vahel naudin ma üldse halb olemist. Veelgi enam, mulle tundub, et hea olemine ja üleüldse olemine takistavad teineteist. Hea olemine nõuab meeletut mõtlemist, uurimist, arutlemist ja siis järeldamist, et kuidas oleks kõige parem ise olla. Ma ei viitsi, ma tahan teada, kuidas ma ise olen, siis, kui ma ei püüa iseendast parem olla.
Nojah, praegu tundub mulle, et sellisel juhul ma ei saa üldse nendest asjadest aru, millest ma enne sain, kuna ma teadsin, kuidas need olema peaksid, et nad head oleksid. Aga see ei ole oluline, sest kõik justkui töötab.
Välja arvatud juhul, kui keegi minult juhtub küsima, kuidas mul läheb. Noh, võiks ju öelda, et hästi, aga tegelikult ma ju ei tea, kuna ma ei tea, kas parem on olla hea või olla ise..

Mu vend tuli koju ja segab mu mõtlemist. Veelgi hullem, ta istus mu kõrvale ja näitab mulle Dir En Grey videot. Ei, tegelikult ei oskaks ma omale paremat venda tahtagi. Tõsiselt. Kõik teised kandidaadid oleksid palju hullemad.

Termomeeter minu toas näitab ligikaudu 17,5 kraadi soojemas suunas Celsiuse järgi. Varvastel on juba natuke jahe. Ma ei vaja muidu rahul olemiseks eriti kõrget temperatuuri, seda enam, et meelde tulevad ajad Jakobist, kus toas oli vahepeal alla kümne plusskraadi, sellegipoolest plaanin varsti ahju kütta.

Teisipäeval tuli mu tuppa monstrum. Ma olin teda pikalt oodanud, põhiliselt lihtsalt selleks, et oma dilemma kuidagi vägisi ära lõpetada (kui “ei”, siis saab alati olla “jah”, aga kui “jah”, siis enam “ei” ei saa), aga nüüd, kus ta olemas oli, tekitas ta minus ainult frustratsiooni. Terve tuba oli teda täis! Rääkimata minu magamistoa kolmeosalise eripära lõhestamisest.

Idee, et tal jalgu lühemaks võtta, tuli üsna koheselt, aga ma ei olnud päris kindel, kas see annaks soovitud tulemuse ja teeks mu toa paremaks. Üleeile proovisin järgi. Nüüd on parem küll, täitsa pesa kohe. Ainus kaotus on see kolmeosaline asi. Aga see-eest sain seinale riiuli ära pandud ja kaks pilti ka seinale, põhiliselt selleks sinna ja nii, et küsida saaks, miks nad seal on. Ühe puhul võiks isegi küsida, mis pildil on. Ei, teise puhul tegelikult ka.

Neljapäeval oli suurüritus. Päris uhke oli, ma arvan, et enim nautisin ma rahulolevaid pilke ülemuse ja teiste töökaaslaste silmis. Ja sedagi, et kõik jooksis, kõik teadsid, mis ja kuidas ja kus nüüd olema peaks. Tegelikult ei ole siin midagi imestada, tosin aastat kogemusi on seljataga. Aga võrreldes akadeemilise maastiku üritustega, mis alatasa kipuvad uimaseks vajuma, kui neid ise enda jaoks elus ei hoia..

Neljapäev lõikas mineviku ja tuleviku teineteise küljest lahti. Nagu see ikka käib, kui mingis täiesti teises keskkonnas olla. Natuke kurb oli see, et tulevikus oli vaja hakata minevikku meelde tuletama ja kõik ei tahtnud kohe üldse mitte meelde tulla. Kuigi minevikus oli palju veel tundmata ja nautimata jäänud, minevik oli veel elamata. Aeg läheb liiga kiiresti, jookseb eest ära, ei jõua kõike kaasa võtta. Aga nüüd on parem, nüüd on neljapäev ka minevik ja keeb koos varasemaga.

Kasutasin täna keset päeva kaks tundi oma väärtuslikku tööaega enda isikliku naudingu nimel. Tulemuseks olid peale sooja köögi ka pelmeenid. Otse puupliidilt. Ja loomulikult üliõnnis tunne, mis tegi minu elamise palju kodumaks ja pesamaks (mitte, et enne ei oleks olnud). See oligi ju üks neist kolmest põhjusest, miks see koht minu koduks valitud sai.

Pärast tegi Timo pliidil veel teevett ka.

Nüüd saabki nii olema. Niimoodi tulevadki Hetked.

Ei saa üle sellest võrdõiguslikkuse teemast.

klik

Nojah, argumente ja asjalikku juttu on seal arvamusartiklis vähe, aga tõi muige näole küll, voliniku jaburuse teemal. Keegi kommenteerija varjunimega “seda ja teist” kirjutas aga väga hästi:
“/… Te4gelikult hakkan näiteks mina ennast pikapeale diskrimineerituna tundma selle tõttu, et pidevalt pressitakse peale ja “võideldakse” minu “õiguse” eest olla mitte see, kes ma olen, vaid see, kes mul on ÕIGUS olla. Mis sest, et ma seda õigust kasutada ei taha. …/”
No just, eks.

Livejournali esileht reageerib, muide, Eesti arvutist lehe laadimise peale venekeelsete reklaamide ja muuga.