Ma avastasin just enda jaoks ühe olulise kriteerimiumi venna, ptüi, naise valikul. Ta peab puhtuse ja korra suhtes minuga sama meelt olema. Lisaks võiks talle meeldida asju samasse kohta panna, kuhu mina panen. Ja kapiuksi ei jätaks ta muidugi kunagi lahti. Tolmu see-eest koristaks minu eest ka ära.
Ahjukütmist armastama ei pea, seda teen ma ise suurima heameelega.

Täitsa hea on tööl käia. Töölkäimine ei jäta eriti aega mõtlemiseks, aga mõelda ei olegi vaja. Ilma mõtlemata ei triivi ma küll ehk universaalse headuse poole, aga kas seda ongi vaja. Vahel naudin ma üldse halb olemist. Veelgi enam, mulle tundub, et hea olemine ja üleüldse olemine takistavad teineteist. Hea olemine nõuab meeletut mõtlemist, uurimist, arutlemist ja siis järeldamist, et kuidas oleks kõige parem ise olla. Ma ei viitsi, ma tahan teada, kuidas ma ise olen, siis, kui ma ei püüa iseendast parem olla.
Nojah, praegu tundub mulle, et sellisel juhul ma ei saa üldse nendest asjadest aru, millest ma enne sain, kuna ma teadsin, kuidas need olema peaksid, et nad head oleksid. Aga see ei ole oluline, sest kõik justkui töötab.
Välja arvatud juhul, kui keegi minult juhtub küsima, kuidas mul läheb. Noh, võiks ju öelda, et hästi, aga tegelikult ma ju ei tea, kuna ma ei tea, kas parem on olla hea või olla ise..

Mu vend tuli koju ja segab mu mõtlemist. Veelgi hullem, ta istus mu kõrvale ja näitab mulle Dir En Grey videot. Ei, tegelikult ei oskaks ma omale paremat venda tahtagi. Tõsiselt. Kõik teised kandidaadid oleksid palju hullemad.

Kahju, et inimesed on nii sarkastilis-kriitiliselt meelestatud. Rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Rohkem, kui nad mõtlevad, ma usun. Sest kui tunnetest saavad mõtted ja mõtetest saavad sõnad, siis on lihtne sõnadel oma elu elama hakata ja saada tunnete aluseks. Ja nõnda usutakse sõnastatud iseennast, aga mitte asju, millest sõnad kunagi alguse said.

Näitlikustamiseks sobib ehk see, mis ma 8. novembril kirjutasin. Näe, ikkagi räägingi iseendast!
Või siis naistepäeva-artikkel reedeses Postimehes. Nende ajaleheartiklitega on vist see, et mingil hetkel hakkab palju rolli mängima artikli kirjutamise vajadus ise. See on pigem nagu essee etteantud (või ettevõetud) teemal, natuke iseend, natuke sulge. Ma ei usu neid enam, aga nende jaburuse üle irvitada on ikka tore. Selleläbi tundun endale intelligentsem või midagi.

Kokkuvõtteks – mulle oleks vaja ühte naeratavat hipit, kes ütleks, et elus on kõik asjad ilusad ja et kuigi üks või teine võib näida lollina, siis tegelikult on tema ka ilus.
(Ma ei mäleta, millega seoses, aga mingil hetkel, avastades, et mu hoiakud arvestavad inimeste absoluutse headusega, loobusin ma seda headust uskumast.)

See oli ammu, kui ma selle peale tulin, aga jätkuvalt on aktuaalne tõsiasi, et tegelikult on kõik inimesed ühesugused. Oleneb lihtsalt sellest, millisesse vette nad visata. Ja kuivõrd nad seal vees üksi ujuvad või kes on basseinivalvur, kes sobimatult hetkel vee basseinist välja lasta saab. Kui nad kuivale jäävad, siis surevad nad kõik samamoodi, väänlevad alamõõduliste kaladena. Kui vett on vähe, võitlevad nad kõik ühtviisi selle eest, vahendeid valimata. Olgugi, et nad teavad, et nad midagi sellist iialgi ei teeks. Olgugi, et neid kõigil on isiksus, olgugi, et nad tunnevad seda läbi ja lõhki, neil on omad hoiakud ja väärtused ja küsimustike täitmisel teevad nad iga kord sarnastesse kohtadesse riste. Olgugi, et maailma näevad nad nii, nagu harjunud on. Olgugi, et kõik on nende jaoks teada, kui näidata neile teistes värvides pilte, neid, mida olemas ei ole, muutuvad nad täiesti isetuteks ja see kest, mis ümber on kasvanud, on täiesti tähtsusetu. Nad on kiskjad, omakasupüüdlikud, kõike, et iseend elus hoida. Et pidada vastu meeletule olelusvõitlusele paremate palade pärast.
Taibates lõpuks, et tegelikult on vajadused samuti isetud. Ja siis hakkavad uut kesta kasvatama.

Termomeeter minu toas näitab ligikaudu 17,5 kraadi soojemas suunas Celsiuse järgi. Varvastel on juba natuke jahe. Ma ei vaja muidu rahul olemiseks eriti kõrget temperatuuri, seda enam, et meelde tulevad ajad Jakobist, kus toas oli vahepeal alla kümne plusskraadi, sellegipoolest plaanin varsti ahju kütta.

Teisipäeval tuli mu tuppa monstrum. Ma olin teda pikalt oodanud, põhiliselt lihtsalt selleks, et oma dilemma kuidagi vägisi ära lõpetada (kui “ei”, siis saab alati olla “jah”, aga kui “jah”, siis enam “ei” ei saa), aga nüüd, kus ta olemas oli, tekitas ta minus ainult frustratsiooni. Terve tuba oli teda täis! Rääkimata minu magamistoa kolmeosalise eripära lõhestamisest.

Idee, et tal jalgu lühemaks võtta, tuli üsna koheselt, aga ma ei olnud päris kindel, kas see annaks soovitud tulemuse ja teeks mu toa paremaks. Üleeile proovisin järgi. Nüüd on parem küll, täitsa pesa kohe. Ainus kaotus on see kolmeosaline asi. Aga see-eest sain seinale riiuli ära pandud ja kaks pilti ka seinale, põhiliselt selleks sinna ja nii, et küsida saaks, miks nad seal on. Ühe puhul võiks isegi küsida, mis pildil on. Ei, teise puhul tegelikult ka.

Neljapäeval oli suurüritus. Päris uhke oli, ma arvan, et enim nautisin ma rahulolevaid pilke ülemuse ja teiste töökaaslaste silmis. Ja sedagi, et kõik jooksis, kõik teadsid, mis ja kuidas ja kus nüüd olema peaks. Tegelikult ei ole siin midagi imestada, tosin aastat kogemusi on seljataga. Aga võrreldes akadeemilise maastiku üritustega, mis alatasa kipuvad uimaseks vajuma, kui neid ise enda jaoks elus ei hoia..

Neljapäev lõikas mineviku ja tuleviku teineteise küljest lahti. Nagu see ikka käib, kui mingis täiesti teises keskkonnas olla. Natuke kurb oli see, et tulevikus oli vaja hakata minevikku meelde tuletama ja kõik ei tahtnud kohe üldse mitte meelde tulla. Kuigi minevikus oli palju veel tundmata ja nautimata jäänud, minevik oli veel elamata. Aeg läheb liiga kiiresti, jookseb eest ära, ei jõua kõike kaasa võtta. Aga nüüd on parem, nüüd on neljapäev ka minevik ja keeb koos varasemaga.

Kui ma väsin mõtlemast kõigele sellele, mis ma arvan olemas olevat, kui mind hakkab igikestev emotsioonikogum liialt rõhuma, siis hakkan ma mõtlema abstraktsetes asjades. Nendes, mida kunagi olemas olla ei saa, ent mille olemasolu oleks vahel väga vajalik. See on ka uks minu nirvaanasse. Mitte alati, vahel. Muid asju on ka vaja.

Need on need hetked, mil ma tunnen rõõmu olemise ja mitteolemise piiri suunas karglemisest, mis on naljakas, sest tegelikult lajatavad mulle peale ikka ju samad asjad, mis muidu. Võibolla siis ei olegi põhilised minu igapäevatundmused, vaid hoopis olemine iseenesest. Sest see pakub ju võimalusi. Võimalusi olemist kujundada just nõnda, nagu ma heaks arvan.

Aga mis on siis üldse tunded? Ehk ongi nii, nagu ma aastate eest mõtlesin. Või on mitteolemisele püüdlemine enesepete?

“Mõned asjad jätaks ära, vahel jooks paar pudelit veini.”
Ühe võtan nüüd kaasa. Püüan mitte karta ümbritsevat objekti, mina olen mina.

Kasutasin täna keset päeva kaks tundi oma väärtuslikku tööaega enda isikliku naudingu nimel. Tulemuseks olid peale sooja köögi ka pelmeenid. Otse puupliidilt. Ja loomulikult üliõnnis tunne, mis tegi minu elamise palju kodumaks ja pesamaks (mitte, et enne ei oleks olnud). See oligi ju üks neist kolmest põhjusest, miks see koht minu koduks valitud sai.

Pärast tegi Timo pliidil veel teevett ka.

Nüüd saabki nii olema. Niimoodi tulevadki Hetked.

Ei saa üle sellest võrdõiguslikkuse teemast.

klik

Nojah, argumente ja asjalikku juttu on seal arvamusartiklis vähe, aga tõi muige näole küll, voliniku jaburuse teemal. Keegi kommenteerija varjunimega “seda ja teist” kirjutas aga väga hästi:
“/… Te4gelikult hakkan näiteks mina ennast pikapeale diskrimineerituna tundma selle tõttu, et pidevalt pressitakse peale ja “võideldakse” minu “õiguse” eest olla mitte see, kes ma olen, vaid see, kes mul on ÕIGUS olla. Mis sest, et ma seda õigust kasutada ei taha. …/”
No just, eks.

Livejournali esileht reageerib, muide, Eesti arvutist lehe laadimise peale venekeelsete reklaamide ja muuga.

Ma igatsen oma kaduma läinud sissekandeid. Aasta jagu mu mõtteid on ära kadunud ja ilmselt ongi ainult ähmase mälestuse kujul kusagil olematuses alles. Lugesin äsja neid varasemaid lõike, mis mul olemas on, aga nad sisaldasid liiga vähe ja liiga kaugeid sisemonolooge selleks, et enda üle järele mõelda.
Tegelikult pole viga, on vajalikumaidki asju, mida teha. Näiteks tekitada endale inimlikud elutingimused ahju kütmise näol. Või kirjutada midagi päevikusse.
Sõnad on kinni. Pole ammu lugenud ega kirjutanud. Mina olen ka kinni. Mul on järelefekt, suured kontrastid. Ühest küljest tundub, et hakkab raugema, aga tegelikult vahetab vist ainult vormi. Ehk kunagi unustan selle ära.

Lihtsalt jutujätkuks ja seoses minu eelmise tegevusega, ma leidsin lõigu kuupäevaga 10.11.2004, mis kõlas minu meelest hästi:

“Ja rotte pole ka vaja piinata. Piinake inimesi, sest nemad karjuvad kõvemini ja on üldse vastupanuvõimelisemad ja kui nad seda viimast ka ei ole, siis on see piisavalt ebainimlik ja hale, et igal juhul on parem kui rottide piinamine.”

Muide, ma olen 40% midagi. Ma kohe ütlen, mida. Ebanormaalne.