Introduction and the late beginning

Wednesday, 22nd of April 2020

So it’s me and three field recorders now. And quite a few mics.
It all started in 2010 when I got my Zoom H2. What I had in mind was to record live jams and invaluable moments not as a remedy for them not to disappear forever, but to allow them to change form and become something else. Nice idea that I would still stand behind to this day. It has got a lot more boring through time though as creativity has receded and gear mania has taken over.
Maybe it was also because I had to stop being a poor hippie artist and start earning labor. I didn’t record a lot in three years, but I did sometimes go out to the same places in the forest and capture birds singing without not really knowing why I’m doing this. At the same time I prepared myself for being able to do more professional tasks. The quality has raised indeed, but as for the content – it’s questionable.

The introduction wasn’t supposed to be that long. Or that pessimistic. I go out to record for the fun of it while trying to achieve good sounding results. Now I’m back in the place in my life where I can give space for creativity. I quit the job that took up all my time and energy and now I’m trying to make my way as a freelancer.

I received the Sony PCM-A10 today. There was a used one on sale for a very good price and it seems to be in excellent order. It’s time to retire my well-serving H2 that I’ve still used alongside the Zoom F8 as a compact setup for fast captures or as a carry-along device. I haven’t tested the A10 extensively yet. The internal microphones are said to be not so good and I expect them only to outperform those on the H2. For the main purpose I’m planning to get a pair of small minijack PIP microphones like those made by LOM. This should make a quite good sounding mini-setup (also approved by George Vlad) as the external input of the A10 should be way less noisy than the one on the H2.

I do majority of my nature recordings in AB stereo using my much beloved Line Audio OM1 omnidirectional microphones. These small pencil mics have never let me down from day one when I compared them to Oktava MK012 and found them to be so much more natural sounding (the Oktavas have their own use, I love them on piano, for example). They are not particularly quiet in spec (18 dBA), but there really is something about them.
A year ago or so I ordered a pair of LOM Mikrouši Pro that had got a lot of praise – why the Pro, I have later asked myself several times, but I did want to be able to use them individually for studio kind of recording situations. Anyway I tried hard to love those little mics, but they cannot compare to the OM1. Perhaps they shouldn’t, but I am either blinded or spoiled by the Line Audios. The Mikrouši haven’t got a lot of use. I made some comparison tests when I got them, but I didn’t analyze them much.
Until now, because to complete my mini-setup, I need decent mics for the new Sony PCM-A10. I thought I would order another pair of Mikrouši, this time the minijack version.
But – I am haunted by the OM1. The Mikrouši just don’t sound clean and nice enough to justify me buying another pair. I am actually really surprised how noisy they are in comparison to the OM1, given that they should only be 2 dBA noisier. I love the tiny size and I wouldn’t really want to go any bigger this, but I’m still tempted to consider the LOM Uši instead, because they are quiet. I haven’t heard relevant comparison samples and I haven’t held the mics themselves in my hand, so I don’t know how much of a difference it would make in my real life use, taken into account both the sound and the size. Maybe I am splitting hairs here. I am not going to try to substitute my main setup with the A10, right? Right?!
As of today the Mikrouši are still in stock while the Uši are sold out. Because of the global situation, it is unknown when the parts will be available for LOM to make more microphones. Rationally I should put ordering any microphones anyway on hold (also the pair of Line Audio CM4-s that I want), because I’m out of work and should save money, but emotionally I want to take the A10 into the field in a setup where it performs the best.

Speaking of the internal mics of the A10 – I did a quick test putting them aside the H2 and found them to be more detailed and overall better sounding, but not significantly less noisy. Which actually shouldn’t be the case. :) I need to test some more and on more sources. The mics of the H2 do sound to be a bit worn out, perhaps it’s the age showing. But in other terms, A10 is super tiny (I knew it would be very small, but it still surprised me), really well built and feels as it’s from a different era than the Zoom.. well, which it is indeed.

Sound samples to be added later.

Noorus näitab näpuga

Sunday, 8th of May 2016

Üle pika aja tegin ma midagi oma blogiga. See ei ole tegelikult üldse oluline, mida ma tegin, aga sellest tingituna olen ma sunnitud siia midagi kirjutama. Täpsemalt tegelikult sellepärast, et mul oli tavaks kirjutada midagi filmidest, mida ma vaadanud olen, nii endale ülestähenduseks kui eksinud internetikasutajale lugemiseks. Palju õnne sulle, kes sa oled siia juhtunud. Või siis palju õnne mulle, ehk tekkib dialoogigi. Vaata, eelnevalt olen veel mõnest filmist kirjutanud. Traditsioonid on kerged tekkima.

Viimati vaatasin eelmise aasta linateost nimega Youth. Minu kallis vend, kes mulle seda soovitas, arvas, et see on isegi kergelt irriteeriv, kui rahulikud inimesed selles loos kogu aeg on. No on jah rahulikud. Kas see nüüd just irriteeriv on – ma ei ütleks. Pigem on see lihtsalt kunstiline viis lugu edasi anda. Teistmoodi ei toimiks.

Et siis jah, film toimis küll. Eriti just minu hetkemeeleolus. Mõni koht tegi härdaks, mõni pani hambaid krigistama, iseenda elutragöödiate peale. Selles mõttes näitas lugu pigem näpuga kui jutustas midagi uut. Lood ise olid lihtsad, selged ja lühikesed. Sügavatesse dialoogidesse liialt ei sukeldutud, õhk sai otsa ja oli vaja pinnale tagasi tõusta. Tervik ei karjunud tavapäraselt sügavmõttelist nägu tehes “vaata mind”, vaid pigem “vaata, see on (sinu) elu (ka)”. See lähenemine mulle meeldis. Hea tunde jättis sisse. Rahutu, aga hea. Nagu keegi oleks su elu õiges suunas natuke rohkem sassi ajanud. Ilmselt kelle elu ajab, kelle elu mitte. Täpselt nii, nagu sulle vaja. Võibolla mu vennale oli vaja, et see film teda irriteeriks.

Lahendused olid muidugi kõik klišee. Aga see ei ole üldse oluline.

Järgmine hommik tabas mind ootamatu üllatus, positiivne. Ei saa kuidagi mitte tähendusi otsida.

Pilved, maa ja tasakaal

Wednesday, 10th of June 2015

Vaatasin just Pilveatlast (Cloud Atlas, 2012). Ma tean, et see on juba kolm aastat vana film, aga varasemalt ei olnud ma treilerist kaugemale jõudnud. Treilerit näidati mulle ilmselt umbes siis, kui film välja tuli ja mäletan, et see tundus mulle väga intrigeeriv ja paljulubav. Mul tekkis filmi vastu väga suur huvi, aga mingil põhjusel ma selle vaatamiseni ei jõunud ja see treiler (mis, muide, on viis minutit pikk – peaaegu nagu omaette lühifilm) jäi mälupiltideks pähe, mis mõne aja tagant meelde tulid. Filmi nime muidugi unustasin ära. Aga treileri peale mõtlesin ka vist täna, kui juba filmi enda käima pannud olin. Alguses ei klikkinud ära, et ongi see film.

Seda suurem oli pettumus, kui lõpuks ära klikkis. Tõesti, treiler on filmist endast palju parem. Selles mõttes, et lubab palju enamat. Või siis mina ei oska õigeid märke näha.

Mitte, et film üdini halb oleks, oo ei. Ma saan aru, miks ta töötab. Mul oli just hiljaaegu mingi teise hollywoodikaga täpselt sama tunne, ma ei mäleta, mis film see oli. Aga mulle lihtsalt sellised filmid enam ei mõju. No üldse ei mõju. Nii väga, et tegelikult ei viitsiks neid enam vaadata. Ma kirjutan nüüd punktidena, mis mulle selle filmi juures ei meeldinud.
1. See film on nii poliitiline. Teemades peab olema kindlasti sees väike geiromanss ja rassism. Ma saan aru, et antud kontekstis olid need asjad osavalt poogitud ajastu märkidesse, aga kui ideed lugude taga vaadata, jääb mõte ikka samaks. See, kuidas meile tolerantsust peale surutakse, paistab nii läbi. Ärgem valesti mõistkem, ma olen ise väga suur tolerantsi pooldaja, aga minu meelest on see miski, mis peab tulema seestpoolt. Ehk siis mitte läbi filmi siirupmagusa pateetilise loo, vaid pigem karakterite. Sest see lugu ei ole päriselt usutav. Tegelase siirus mõjub palju enam. Las see lugu, mille läbi inimlikku soojust näidatakse, olla veidi elulisemas vormis, isegi, kui tegemist on fantaasiafilmiga.
2. Mallid töötavad mujalgi. Filmi ülesehitus ei ole enam kuidagi uudne ega üllatav. Tundub, et Hollywoodi filmist võiks manuali kirjutada. Me teame, mis igas järgmises hetkes juhtub. Siinkohal oli see lugude jutustamine minu maitse jaoks oma lugude kiirete vaheldumistega isegi üle võlli keeratud. Ma arvan, et põhiliselt selsamal põhjusel kippusin vahepeal kella vaatama. Raske oli sellist vahetumist jälgida. Aga võibolla on viga minus.

Bottom line: eks need teemad on muidugi olulised. Aga oleks oodanud natuke huvitavamat ja uudsemat käsitlust. Mõtteainet tekitas küll, aga pigem mingitel külgnevatel teemadel. Ja selle üle, mida ma siis sellisest asjast ise arvan.

P. S. Ma ei ütle, et miski mu arvamust üldpildist muuta ei võiks. Pigem vastupidi. Ehk on dialoogi vaja.

Asjade kuju

Tuesday, 10th of February 2015

1. Kõige paremad mõtted tekkivad vannitoas peegli ees seistes, mitte vaadates endale otsa, vaid vaadates endast läbi; mitte peegeldusest asju välja lugedes, vaid kõike teades. Muidu võiks panna vannituppa helisalvesti või trükimasina, aga nii kui mõtted tabavad mind nende jäädvustamist vaagimast, hakkavad nad hajuma. See on nagu kõiksuse tunnetamisega, kui end sellelt tabad, muutub tunnetus ideeks endaks ja fookus on jälle kohapeal, mitte vabaduses hõljumas.
Ma ükskord kirjutasin juba sarnasest asjast, aga siis vist veidi teistmoodi. Tõdemus tuli tagasi ja uuenes.

1a. Öö on ilmselt samuti oluline. Ja ehk ka fakt, et kohusetunne utsitab magama minema.

2. .. .
Ma ei tea, kas Tartu tuli sõnadega. Võibolla on sõnad kusagil mujal. Aga miski pääses valla. See tähendab midagi, kui on võimalik istuda köögilaua taga, juua teed, vaadata kaugusesse ja unustada aeg. Lisaks õndsale rahule on sel ka muidugi varjukülg. Ma ei ole nädal aega eriti midagi teinud. Iga päev veereb enne õhtusse, kui ma pihta hakkan. Ma süüdistan selles Tartut, aga tegelikult on viga minus endas. Tartu on ka minu oma. See on see koht, kus tuleb mõista, mida see tähendab.

3. Ma tahan siit ära saada. See ei ole negatiivne tunne, vaid pigem lootusrikas. Ma tean, et mul on tee käia ja see on lihtsalt järgmine loogiline samm. Samas huvitav, kas ma saan lahti sellest ajutisuse tundest, võibolla on hoopis see mu kinnisideeks saanud. See, et iga olemine ootab järgmist sammu, mis on vähemal või rohkemal määral juba paika pandud. Eks ta ole, jah, mõneti enesealalhoid, suund, kuhu minna, aga samas see tunne, et praegune ei peagi olema täielik ega täiuslik, sest miski parem on veel tulemas, kuhugi tuleb minna.. Kusagil on nirvaana.

Kokkuvõtted

Tuesday, 14th of January 2014

Alates reedest toimus minu teine saabumine. See on olnud erinev esimesest. Märgid sellest on rohkem teed, rohkem pikki pilke tähenduslikult tühja pimedusse, rohkem ruumi muusikaga täitmist (nii taasesitatava kui elavmuusikaga), teised tunded tegevusmustrite osas. Tagasisaabumine on midagi muud kui esmakordne saabumine.
Aga kõigepealt epiloog; osa sel teemal kirjutasin juba varasemalt inglise keeles, ent olen ka enda puhul täheldanud emakeelse ja võõrkeelse väljendusvõimekuse piiride erinevusi. Nädal enne jõule toimus palju lahkumisi. Laiemas plaanis olid melanhoolsed nii ajutised kui alalised minekud, ent minu teadmine, et see on vaheetapp, mis ei ole seotud minu püsiva ümberpaiknemisega, aitas mul suhtuda neisse kui loomulikku asjade kulgu ja keskenduda rõõmule, mida olin saanud nende inimestega koos oldud ajast. Enda minekusse suhtusin positiivselt. Teadsin, et tuleb meeldivaid taaskohtumisi ja olulisi lahendamisi, ent põhiline oli see, et miski oli muutumises. Mulle meeldib olla teel. See ei olnud naasmine, ei olnud kojuminek, vaid edasiliikumine, uus päev, järgmine samm, kasvamine.
Ilmselt sellepärast ei tabanud ma endast mingeid olulisi emotsioone, kui kodumaale jõudsin. Tavaliselt on olnud ikka see tuttav eesti keel, nii kõrvus kui reklaamtahvlitel. Seekord tundus see kõik nii tavaline, nii loomulik. Ja ei, ma ei ole kogu sügise internetist suuri eestikeelseid reklaame vaadanud. Isegi skaipinud olen võrdlemisi harva.
Loomulikult ootasin suursugust eestimaist talve kümnete sentimeetrite lumega. Ehk oleks see äratanud minus mingisuguse nostalgia ja tuletanud mulle meelde kodumaa kaunidust. Aga esimesed jõulupühal olid Põlvamaa põllud rohelised nagu kevadesse oleks tulnud. Ma ei tea, kas ma päriselt sain aru. Võibolla oligi kõik segane ja sellepärast ei olnud ka erilisi tundeid.
Eestimaal on elu aktiivne. Vähemalt aeglase minu jaoks, vähemalt Islandiga võrreldes. On sisse töötatud, tean inimesi läbi erinevate sündmuste, seoseid on rohkem, kuigi näod tänavail ikkagi enamjaolt tundmatud. Sain kokku nii mõnegi sõbraga. Kuulsin ja mõtlesin eludest erinevatest kantidest ja läbi erinevate silmade. Sisse puges soe ja tuttavlik tunne. Tartu on minu jaoks alati olnud rohkem sotsiaalsete suhete kui tegutsemise linn. Soojusele lisandus ka arusaam, et Reykjavíkis on lihtsam midagi omaette kodus olles tehtud saada. Tundsin lisaks Tartu laisale tuttavlikkusele ka Tallinna mitmepalgelist olemust, millele andis mõju ebaõnnestunud katse aastavahetuseks põhjanaabrite metsarahusse pageda. Viimane oli kaotus, millega tuli leppida, ent mis ilmselt minu edasisele stressile mõju andis.
Vastu lahkumist süvenes peata olemise tunne. Ühest küljest ei omanud ma endas erilist süsteemi asjadest, mida Eestis oleku ajal ära tahtsin teha. Ilmselt ei tahtnudki tegelikult väga midagi teha, aga kuna võimalused olid kadumas, siis oli unustamispaanika kerge tekkima. Teisest küljest olin just loonud episoodid sotsiaalsuhetest, mis olid täis pisikesi sõbralikke isiklikke äratundmisi ning minemise foonil muutus nende tähendus küsitavaks. Seletan lahti – kui sul on sõbraga koos veeta praegu kolm tundi igavikust ja ei enam, siis millest sa räägid? Minu jaoks on elu jagamine tunnetamise, mitte rääkimise küsimus ja tunnetada saab kohaloluga, aga kohalolu nõuab rohkemat kooseksisteerimist kui kolm tundi. Mitte, et ma alahindaks neid kohtumisi, mis toimusid, aga need olid episoodid ja episoodideks nad seekord ka jäävad.
Lisaks hindan ma seda, et läbi selliste olukordade on mulle antud võimalus asju kõrvalt näha, mõista. Selle üle olen tänulik. Kolm tundi lennureisi Helsingist Reykjavíki oli piisav, et üks raamat sulgeda ja teine avada. Esimesest on mu südames kõigi sinna kirjutanud inimeste ilu, mida eemalt vaadates natuke teistmoodi hinnata võimalik on. See ongi mineku, teeloleku, liikumise võlu. Paigal olles näedki asju ainult ühe nurga alt. Kui lendu tõused, avaneb maailmale hoopis teine perspektiiv.
Aga nüüd siis see teine saabumine. Arvan, et seekord võtsin rohkem kaasa. Või siis kuna keskkond oli tuttav, ei unustanud kaasavõetut uue avastusõhinas ära. Selle osas, mida kaasa võtsin, olen enim tänulik teile, mu kallid lähedased, kes te mulle teed olete pakkunud. Need hetked on tihti olnud minu jaoks määrava tähtsusega ja seekord ma mäletan seda (praegu – loodetavasti mitte ainult). Ma püüan praegu rohkem vajalikke hetki luua, samas ei rahuldu vähemaga. Paar õhtut tagasi valmistasin sõpradele teed ning alles nüüd sain aru, kui valesti ma toimisin. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks nende inimestega jagada, aga see, mida ma jagasin, ei olnud minu jaoks olulise peegeldus. Ja see mõistmine on minu jaoks laiem kui vaid tee. Ma loodan, et selle teadmisega liigun ma edasi ja sellele tuginedes teen sobivaid valikuid.
Ning ma olen tänulik, et ma mõistan. Iga päev. Uusi asju. Oluline on oma teel püsida.

Farewell/welcome

Saturday, 28th of December 2013

Welcome to Estonia.
I felt positive when I took off from Reykjavík at 5 o’clock in the morning. Though I hadn’t slept that night, I didn’t doze off when the plane went up to meet the sun behind the horizon, but enjoyed the amazing view from the windows – red stripe in the dark blue turning more and more yellow and the sky getting brighter. I was lucky enough to be re-seated next to an emergency exit, so I had triple the legroom. And Icelandic music from the touchscreen in front of me and free tea. The seats were a little bit uncomfortable for sleeping, but I did have some short naps too.
Everything went smooth from there on as well, some more sleep on a windowpane of the ferry and I was in Tallinn just 10 minutes behind the schedule. I was expecting the usual special feeling that I had got after returning to my homeland – seeing all those roadsigns in Estonian and hearing all people speaking my mother tongue etc. But the only kind of special moment was when stepping on the ferry in Helsinki, I was elated to say “tere” to the crew on the entrance, but well, they looked away. In Tallinn, everything was the same as it had always been. And not the same nice or the same not nice, just the same. As if I had left the day before. Maybe it was just my tiredness, I don’t know. It didn’t really make me sad, but I had to find my impulse somewhere else, because it didn’t make me feel happy either.
So I met some friends. Really briefly. Too briefly to form any sort of emotion. It was nice indeed, but just not enough to get into a mood. I went on the train, made it nicely, no running. I was happy to get my last ride on the long wooden seat where one can sleep. I used my chance. But the dizzier I got from switching between sleeping and being awake, the more my mood went into some sort of blank state. It was all okay, but it was all the same. I had been here before, I had gone away from it, I came back. To the same place, perhaps too much so.
On the next day I took a walk around and, of course, went to Supilinn. It used to be my absolute favourite district when I moved to Tartu back in the days. It seemed all so different now – architecture is so chaotic, so mixed, new houses here and there, cramped together with old houses, lots of empty space in another place, some (or, rather, many) abandoned houses about to fall over. So very random. It used to be different for sure. But also I am not so strict in my mind with that old hippish ramshackle house thing any more, I guess. My values have broadened or changed or.. I don’t know. Well, this is definitely enough to state that, but it’s just one of the many marks for myself – am I moving on from Tartu?
Then I went to see my cat and my apartment. I have really nice people living there, they really look after my cat and take care of the household. It’s nice to know that it’s all in trustworthy hands. Much of my stuff is also there, some of it is packed together and some is on the shelves and everywhere around. I walked around searching for some things and took a look at all this stuff. Yet again I felt like stepping back in time. All those things just like they used to be before I left. It all felt sort of reluctant. I don’t want to go back. I don’t have anything to do there than just confine myself or feel confined. There’s like dead energy laying around that is used and has nowhere more to be spread. It’s over, it’s done.
Reading what I’m writing now reminds me of my return from Denmark in 2010. I had had quite an intense period before and I went back to indefiniteness and felt insecure. I had no specific plans for the nearer future. It took me a month or two to get out of it. But what’s different this time is that I’m here just for a short visit and I still get the feeling. I will go back, but still I feel a bit headless. Maybe I’m already worrying about coming back for good, because I’ve learned from experience and know what’s awaiting. And honestly, this makes me feel that I don’t want to come back. Not ever, but just not anytime soon.
I think I haven’t been staying in a place that suits me that well before. Like Iceland, I mean. It might be that I’m in that student exchange bubble and my best friends who I dearly care about are all exchange students as well. But it’s more than that. I really feel safe and calm when walking in the streets of Reykjavík. I’m much better in motivating myself to do stuff at home, even though I’m much better equipped in Estonia. I feel like I’m ruling my own life there, whereas in Tartu, my home, my close ones, my things and my memories are ruling it. Even my ever loved hills and forests of Southern Estonia are ruling it, because I know them so well from my past. I need a change. I’m taking it, but I must not step backwards, I need to find a way to keep moving on. To get over the past and take myself to the future.

Lendamine

Monday, 9th of July 2012

Lihtsalt lendan läbi Tartu. Üles Baeri tänavast, alla Kassitoome orgu, ei leida üle, meetri jagu maapinnast kõrgel. Pigem justkui ujun. Vajadus on kulgeda, adumata, miks tegelikult, sest kulgemisest on saanud põhjus iseenesest.
See talumatu sunnitud olemise vaev surub otsima põgenemisteed määratud määramatuse eest. Sean end minekule, saades samas aru, et minekust on saanud olemine, mis idees eneses on muutunud nõnda rutiinseks, et vaevu täidab oma eesmärki. Kergendust toob tõik, et oleminegi pakub vahepeal hetkedeks enese unustamist, ent see on nii etteennustamatu, et puhtalt lendama minemise ajel midagi saavutada on keeruline. Tuleb haarata hetki, aga kust tulevad hetked, kui olemine kipub talumatuks?

Võimetus kohal olla. Joon teed, aga ikkagi lendan mööda Tartut ringi. Vihma hakkab kallama. Pu-erh’i mullasus seguneb saju karge niiskusega. Müha mõjub meditatiivselt ja vine maalib silme ette musti pilte suletud silmadest. Mõtlen värvid juurde. Kas see on halb, et mitte-kohalolu ongi kohalolu? Mis on siin, kui siis on mittemidagisusene vaikus, olemise kergus ja luba mõtete segamatule voole?
Miks peab kohalolu olema eesmärk omaette? Või kas saab üldse mitte kohal olla. Kulgemine ongi lihtsalt olemine ise ja kulgemine on oma loomult hea. Lend on kulgemise avaldumise vorm. Meetri jagu maapinnast, edasiliikumine.

Tuul

Sunday, 29th of April 2012

On vihmane öö, olen teel mäepealsesse majja Taaralinnas. Mul ei ole palju jäänud minna, olen just möödumas Alma Materist, ent mind takistab vali tuul, millesugust ilmselt Maarjamaal enne nähtud pole. Kuigi pole külm, on liikumine oluliselt raskendatud. Mind surutakse porilompi ja räästaduši alla, nii et saan märjaks, nagu oleks just pesust tulnud. Rühin edasi. Jõuan peaaegu kohakuti Gustaviga, kui tuul, mis ülevalt jõe poole puhub, mind üles kergitab ja mitukümmend meetrit tuldud teed tagasi viskab. Napilt läheb, et ma vastu majaseina ei prantsata. Otsustan, et pean puhkama. Tee ääres on piki tuult kaks pisikest kambrit. Lähen ühe taha varju ja püüan mitte uuesti minema lennata. Saan aru, et teises on mingi elutegevus ning mõtlen, kas peaks ulualust paluma. Enne, kui selleni jõuan, on minu hädahalinat aga kuuldud ja mind kutsutakse sisse. Tundub olevat süvakristlik kants. Tunnen end natuke ebamugavalt, ent võtan lahke pakkumise meeleldi vastu.
Vahepeal on minuga sama teed käimas isa oma väikse lapsega. Nad tunduvad üsna muretud, isa hoiab lapsel käest ja kuhugi nad lendama küll ei plaani hakata. Mõtlen, et küllap on isa minust pisut raskem ja tuul teda üles ei võta.
Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et majakeses on palju rahvast. Kibelen pisut minema, seda enam, et olen nüüd veidi puhanud ja tuulgi, mis nüüd puhub jõe poolt üles, tundub pisut rahulikumaks jäänud olevat. Ja üleval mäel oodatakse mind. Pean plaani. Kuidagi on vaja risttänavatest mööda saada. Mäe all on vast kõige tuulisem. Hüvastijätukallistused. Kõik teavad mind ühtäkki ja hakkavad uurima mu käekäigu kohta. Mul ei meenu, kust ma nende inimestega tuttav olen. Olen sõbralik ja sean end minekule.
Kas ma ka kohale jõuan, seda ma ei teagi.

Mõistlikkuse printsiip

Saturday, 7th of April 2012

Otsustad Tallinnast, kus midagi teha ei viitsi, reede hommikul Tartusse sõita. Jõuad reede õhtul kohale. Istud toas arvuti taga, sest muud ei ole tuju teha. Vahendid millegi asjaliku tegemiseks on Tallinnas.
Tõused laupäeva hommikul hilja ja istud edasi toas arvuti taga. Vahepeal mõtled, et lihtsalt põhimõtteliselt peaks minema Tartu õhku hingama. Pead vaikselt plaani tagasi Tallinnasse sõitmise osas.

Julm maailm

Saturday, 7th of April 2012

Täna lõi julm maailm ennast mulle näkku. Olin sunnitud tõdema, et parimad tehingud käivad ikkagi ainult “arenenud” riikide vahel. Pole ka ime, kui eestimaised pätid Soomes ja Rootsis ilma teevad. Igatahes, senikaua, kuni kohe müügikuulutuse juures on “shipping exclusions” märke juures kirjas “Estonia”, on okei, distantseerid end märke tähenduse üle sügavamalt arutlemata teemast ja pöörad silmad mõne teise pakkumise poole. Siis aga leiad mõne foorumi müügikuulutuste seast imehea pakkumise, mis paneb sind seda toodet juba ammu väljavalitule eelistama, otsid toote kohta infot ja saad ainult kinnitust sellele, et see on tõesti hea ja hind on hea ja üldse ning otsustad end foorumisse kärmelt registreerida ning müüjaga kell öö ühendust võtta, et kell hommik keegi teine juba enne oma käppa vahele ei oleks saanud. Lähed magama ning üles ärgates avastad, et müüja on sulle privaatsõnumi saatnud lakoonilise “sorry, but I don’t ship to Eastern Europe” fraasi. Siis mõjub see pisut isiklikult küll. Et ma olen mingi kahtlane olevus kusagilt mahajäänud idabloki riigist, kus pakid ilmselgelt ei liigu, sest kuller viib paremad palad mustale turule, ja kui ka miski mingi ime läbi kohale jõuab, on saaja ikkagi lurjus ja teeb kõike, et kätte saadud toote eest saadetud raha endale tagasi võita.
Otsisin siis internetist, mis värk brittidel nende idaeurooplastega on. Leidsin palju kisa selle kohta, kuidas me tuleme massidega Inglismaale ja varastame kõik nende töökohad ära. Ma ei ole kursis, kui levinud selline arvamus reaalselt Suurbritannias on. Müümise kohta leidsin sellise jutu, mis ka igal juhul soovitab enne topelt mõelda, kui kuhugi Ida-Euroopa kolkasse tooteid saatma hakata.

Noh, eks ma pean leppima sellega, et rahvusest ja elukohast tingituna pean ma mõne asja eest paarkümmend protsenti kõrgemat hinda maksma selle eest, et usaldus maksab reaalselt raha. Õnneks on usaldavaid müüjaid ka. Hetkel kirjutan ma seda postitust näiteks briti eBay’st ostetud arvutil. Ei olnud ei saatmise ega kättesaamisega probleeme.