Tag Archives: kadumaläinud tõde

Inimese headus ei peitu mitte asjades, mida ta teeb või ei tee, vaid selles, kuivõrd ta suudab tehtut iseenda ja teiste jaoks ära põhjendada ning kuivõrd ta põhjendamise vajadust mõistab.

Kuna minusugune võhik ei tee hästi niigi tugevalt eelarvamustel põhinevat vahet heal ja halval fotol, siis on lausa patt, et tänapäeval ostab igaüks endale võimalikult kalli fotoka ja paremal juhul ka võimalikult pika toru/heleda välgu ja arvab, et see teeb temast hea piltniku. Võibolla loeb moepärast natuke mõnda suvalist ettejuhtuvat fotoraamatut või käib Fotokalas kriitiliselt pilte hindamas. Ja ometi, eksole, olen mina üks nendest õigetest, mitte ei kuulu sitasoperdajate hulka.
See kehtib ka mujal, muide, mitte ainult fotograafias.

Ma lõpetan olemise. Jälle.

Kahju, et inimesed on nii sarkastilis-kriitiliselt meelestatud. Rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Rohkem, kui nad mõtlevad, ma usun. Sest kui tunnetest saavad mõtted ja mõtetest saavad sõnad, siis on lihtne sõnadel oma elu elama hakata ja saada tunnete aluseks. Ja nõnda usutakse sõnastatud iseennast, aga mitte asju, millest sõnad kunagi alguse said.

Näitlikustamiseks sobib ehk see, mis ma 8. novembril kirjutasin. Näe, ikkagi räägingi iseendast!
Või siis naistepäeva-artikkel reedeses Postimehes. Nende ajaleheartiklitega on vist see, et mingil hetkel hakkab palju rolli mängima artikli kirjutamise vajadus ise. See on pigem nagu essee etteantud (või ettevõetud) teemal, natuke iseend, natuke sulge. Ma ei usu neid enam, aga nende jaburuse üle irvitada on ikka tore. Selleläbi tundun endale intelligentsem või midagi.

Kokkuvõtteks – mulle oleks vaja ühte naeratavat hipit, kes ütleks, et elus on kõik asjad ilusad ja et kuigi üks või teine võib näida lollina, siis tegelikult on tema ka ilus.
(Ma ei mäleta, millega seoses, aga mingil hetkel, avastades, et mu hoiakud arvestavad inimeste absoluutse headusega, loobusin ma seda headust uskumast.)

See oli ammu, kui ma selle peale tulin, aga jätkuvalt on aktuaalne tõsiasi, et tegelikult on kõik inimesed ühesugused. Oleneb lihtsalt sellest, millisesse vette nad visata. Ja kuivõrd nad seal vees üksi ujuvad või kes on basseinivalvur, kes sobimatult hetkel vee basseinist välja lasta saab. Kui nad kuivale jäävad, siis surevad nad kõik samamoodi, väänlevad alamõõduliste kaladena. Kui vett on vähe, võitlevad nad kõik ühtviisi selle eest, vahendeid valimata. Olgugi, et nad teavad, et nad midagi sellist iialgi ei teeks. Olgugi, et neid kõigil on isiksus, olgugi, et nad tunnevad seda läbi ja lõhki, neil on omad hoiakud ja väärtused ja küsimustike täitmisel teevad nad iga kord sarnastesse kohtadesse riste. Olgugi, et maailma näevad nad nii, nagu harjunud on. Olgugi, et kõik on nende jaoks teada, kui näidata neile teistes värvides pilte, neid, mida olemas ei ole, muutuvad nad täiesti isetuteks ja see kest, mis ümber on kasvanud, on täiesti tähtsusetu. Nad on kiskjad, omakasupüüdlikud, kõike, et iseend elus hoida. Et pidada vastu meeletule olelusvõitlusele paremate palade pärast.
Taibates lõpuks, et tegelikult on vajadused samuti isetud. Ja siis hakkavad uut kesta kasvatama.