Tänase päeva teema – kuidas elada elu efektiivsemalt? Vähem ebavajalikke küsimusi, vähem ebavajalikke probleeme, stressivabadust (peamiselt vabadust olla stressita, aga ka vabadust olla stressis). Kuidas teha olulisi asju ja mitte teha ebaolulisi?
Kuidas vältida seda, et iga mõne aja tagant on suur soov kõik persse saata? See, mis mingi ajaga kasvab juba selliseks, et selle üle ei ole muud teha kui naerda. Ja siis diagnoosida endale üks bipolaarne või midagi sarnast. Ja kõike seda selle juures, kui tegelikult ei teegi ju midagi (mis võib sama hästi olla ka põhjuseks).

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.