Tere, lambasaared

Mulle meeldib, kui on kõike on vähe. Siis on kõik lihtsam. Neid asju, mis ei ole inimese loodud, võib aga palju olla. Siis on rohkem seda, mida tunda ja vähem seda, mille pärast muretseda. Siia jõudes tundsin ma kohe, et ma olen tulnud täiesti õigesse kohta. Ma olin varem inimeste käest kuulnud, et see, mida piltidel näed, ei ole võimalik võrrelda siinse tegelikkusega. Minu jaoks ei olnud päriselt nii. See koht siin vastas lihtsalt minu ootustele nii täpselt, kui oskaks ette kujutada. Selliseid lambasaari ma tahtsingi.

Hääletamine on siin imelihtne. Pärast seda, kui ma üleeile väiksemais lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen, mõned tunnid olin veetnud, mõeldes, kuhupoole ja millega edasi minna, otsustasin hääletamist proovida. Esimene auto peatus. Juht ega kaassõitja inglise keelt ei rääkinud, praktiseerisin nendega pisut skandinaviskat, mis oli päris tulemuslik. Oma suures ajalises-kohalises organiseerimatuses lasin end sõidutada otse pealinna Tórshavni (isegi mitte sellepärast, et ei oleks suutnud neile selgeks teha, kus mind maha panna), mille kesklinnas veetsin ehk ainult pool tundi, siis sain aru, et mõttekas oleks ikka sammud Vestmanna poole seda, kus mu majutajad elavad. Läksin tee äärde, taas sain esimese auto peale. Kokku kulus Vestmannasse jõudmiseks neli autot (järgmistel kordadel sain umbes ehk viienda auto peale). Aega ma ei mõõtnud, aga seda kulus vähe. Vahemaad on siin muidugi üsna väiksed, Tórshavnist Vestmannasse on 40 kilomeetrit.

Korter, kus ma peatun, on väike, aga väga armas. Kui endale ka sellise kodu saaks, ei oskakski paremat tahta. Tegelikult ma arvan, et siinsetes väiksetes majades ei olegi mittearmasaid tube. Selle näol siin on tegemist eraldi rõdult sissepääsuga katusekorruse toakesega, kus on kööginurk ja katuseharja all voodid. Ruumikasutus on kaval. Aken on mäe poole ja selle taga on ainult rohelus mõne ükski majaga eemal. Lisaks kahele alalisele sakslasest elanikule on siin kuni reedeni ka üks Rootsi tüdruk, nii et kokku on meid neli. Tuleval nädalal hakkan omale tuba otsima, kui sellega sujuvalt läheb, olen ise siin isegi vähem aega.

Fäärid tervitasid mind suurepärase ilmaga, eile oli praktiliselt terve päev tuulevaikne ja päikseline. Hea ajastusena oli just eile Klaksvikis (suuruselt teine linn põhja pool) mingisugune merefestival (nagu tõenäoliselt kõik festivalid siin), kuhu me loomulikult kõik koos ka läksime. Demonstreeriti kalu, jagati tasuta kohvi ja kooki, sadamas olid laevad, millel sai käia. Kui Eestis lastaks laevadele, mis näha on toodud, ainult osaliselt, siis siin sai kõik laevaruumid läbi käia, mõndades ruumides olid inimeste isiklikud asjad, aga keegi ei muretsenud selle pärast. Tõenäoliselt kui keegi midagi varastaks, tuleks see siin väga kiiresti välja.

Käisime veel ka üsna põhjas, päris põhja ei läinud. Seal peaks kunagi ka ära käima, seal on Fääride kõige kõrgem ja Euroopa üks kõrgeim pank, 822 meetrit otse merre. Aga tõenäoliselt on seal üsna ohtlik, ma ei kujuta ette, kas sinna üldse inimesi lastakse. Nautisime vaadet kahele kirdepoolseimale saarele, pidasime natuke piknikku ja tegime pilte. Hiljem otsisime geopeituse aardeid paaris fääri metsas, mis olid nagu peaaegu nagu päris, puud loomulikult natuke madalamad ja arusaadavalt istutatud, taimestik nende all oli aga lopsakas, millesugust siin looduslikult ei kohta.

Tänane ilm on pisut tavalisem, päikest ei ole ja tuul on vahelduvalt üsna tugev. Siiani olen tubaste asjadega tegelenud, õhtupoole lähen ehk pisikesele jalutuskäigule. Mäkke ronida ei ole hea idee, kell on juba liiga palju ja üleval on udune.

Homme hommikul lähen kalavabrikusse tööd küsima. Tõenäosus seda saada on üsna suur, sest suviti töötavad tehases koolilapsed, kellel nüüd kooliaasta peale hakkab, nii et vabu kohti peaks tekkima. Loodetavasti leian sealsete kontaktide kaudu ka omale elamise. Inimesed on siin erakordselt abivalmis ja sõbralikud, nii et usun, et sellega ei tohiks väga kaua minna. Töötama plaanin asuda aga ülejärgmisest nädalast, kui lähipäevil ilma on, saaks mäkke matkama minna, sest paremat aega sel aastal loota niikuinii ei ole, sügis tuleb peale.

Tavaline lahkumine

Äratus oli kolmapäeval kell kümme. Kui me lõpuks tund-kaks hiljem üles saime, avastasime end asju täis toast. Esialgne plaan oli jõuda kahese või kolmese bussi peale, et oleks aega Tallinnas veel Eva ja Taimiga hüvasti jätta. Sellest ajast sai loomulikult sujuvalt kell neli.

Lükkasin siis asju, mis ei tahtnud ega tahtnud otsa saada, koomale, nii et lõpuks puudus mul igasugune kriitikameel nii selle suhtes, mida alles jätta ning mida mitte, kui ka selle osas, mis kuhu karpi läheb. Viimased kaasavõetavad riided alles kuivasid, aga muus osas oli kohver enamvähem koos. Plaan oli kenasti ema juurest läbi minna, süüa, linnas raha vahetada ning siis rongi peale jõuda. Ema juurde jõudsime umbes kell pool kuus. Minek lükkus seitsmeks. Okei, pikaks ei saa Tallinnas hüvastijättu planeerida, aga jõuab.

Umbes veerand seiste (vist) läksime panka raha välja võtma, kuna pikemaks ajaks on suhteliselt palju raha vaja, eriti kui näiteks tuba üürima peab. Selgus, et Tartu kaubamajas Swedbank sularahatehinguid ei tee ja sealt öeldi, et sellel kellaajal on ainus koht kontorist raha saamiseks Eedeni keskus. Järgnes umbes veerandtunnine vanavanemate auto ootamine, mis ajaga oleks tegelikult juba jalgsi Eedenisse kohale jõudnud. Selleks ajaks oli üsna selge, et seitsmene buss on natuke liiga optimistlik plaan. Pool kaheksa siis.

Eedeni keskuses teenindaja käest raha nõudes uuris ta minu käest nõutult, et miks ma seda automaadist ei võta, limiit on ju täiesti piisav ja nii ei arvestata teenustasu ka. Nojah, oligi nii. Võtsin siis automaadist. Seda oleks võinud sama hästi ka kesklinnas teha.

Raha käes, oli vaja see veel Taani kroonideks vahetada. Kell hakkas lähenema seitsmele. Mäletasin, et Tavid ongi seitsmeni avatud. Kaks minutit enne täistundi peatus vanaisa auto Raekoja taga, tormasin välja ja jõudsin jooksuga umbes minut enne sulgemist Tavidisse. Sain raha vahetatud ja suundusime bussi peale.

Bussijaamas jätsin vanavanematega hüvasti ja Elen jäi minuga poole kaheksast bussi ootama. Mida ei olnud, oli muidugi poole kaheksane buss. See käib ainult reedeti ja pühapäeviti, mitte kolmapäeviti. Hästi, siis kell kaheksa. Vahepeal jõudsime Kaubamajas mulle järgmiseks päevaks süüa ostmas käia ja veel üksjagu koos bussijaamas istuda.

Hea oli see, et bussis oli internet (aitäh Sebele selle geniaalse saavutuse eest) ja ma sain vastata mitmetele kirjadele, millele viimaste päevade ajapuuduse tõttu vastamata oli jäänud.

Taimi oli lootust andnud, et tuleb mulle bussile vastu ja Evaga, kelle lemon otsad andis, olin varasemalt kokku leppinud kohtumise kell kümme pubis. Hiljem, kui selgus, et ma ei jõua kümneks, lasin Taimil Evale e-kirja kirjutada ja öelda, et mulle võib bussile vastu ka tulla. Tulemus oli muidugi see, et Eva tuligi vastu, aga kuna ta jõudis pisut pärast bussi kohalejõudmist, olin mina juba läinud, arvates, et ta ootab mind pubis. Kokkuvõttes istusin ma pubis jupp aega üksi, siis tuli Eva ja Taimi jõudis üldse kõige hiljem. Ajasin nendega siis umbes veerand tundi juttu ja läksin ööseks Jürri.

Ühesõnaga, Tartust lahkumine läks täiesti sujuvalt, nagu arvata võiski. Ei midagi eriti üllatavat.

Tavalised hommikud

Mõnikord näen ma unes normaalseid asju ka. Näiteks seda, et kuue päeva asemel on mul ühtäkki kolm nädalat minekuni aega. Ja sünnipäev, mida ma lubasin eelseisval nädalavahetusel pidada, on tegelikult ka alles mitme nädala pärast.

Reaalselt, olgugi, et ma haistan õhus peatset paanikat, arvan, et kuue päeva kolmekordistumine ei oleks mingi pääsetee. Mõne üksiku nüansi osas ehk ainult. Mulle kui konservatiivse loomuga flegmaatikule sobib, kui asjad on paigas.