Täna lõi julm maailm ennast mulle näkku. Olin sunnitud tõdema, et parimad tehingud käivad ikkagi ainult “arenenud” riikide vahel. Pole ka ime, kui eestimaised pätid Soomes ja Rootsis ilma teevad. Igatahes, senikaua, kuni kohe müügikuulutuse juures on “shipping exclusions” märke juures kirjas “Estonia”, on okei, distantseerid end märke tähenduse üle sügavamalt arutlemata teemast ja pöörad silmad mõne teise pakkumise poole. Siis aga leiad mõne foorumi müügikuulutuste seast imehea pakkumise, mis paneb sind seda toodet juba ammu väljavalitule eelistama, otsid toote kohta infot ja saad ainult kinnitust sellele, et see on tõesti hea ja hind on hea ja üldse ning otsustad end foorumisse kärmelt registreerida ning müüjaga kell öö ühendust võtta, et kell hommik keegi teine juba enne oma käppa vahele ei oleks saanud. Lähed magama ning üles ärgates avastad, et müüja on sulle privaatsõnumi saatnud lakoonilise “sorry, but I don’t ship to Eastern Europe” fraasi. Siis mõjub see pisut isiklikult küll. Et ma olen mingi kahtlane olevus kusagilt mahajäänud idabloki riigist, kus pakid ilmselgelt ei liigu, sest kuller viib paremad palad mustale turule, ja kui ka miski mingi ime läbi kohale jõuab, on saaja ikkagi lurjus ja teeb kõike, et kätte saadud toote eest saadetud raha endale tagasi võita.
Otsisin siis internetist, mis värk brittidel nende idaeurooplastega on. Leidsin palju kisa selle kohta, kuidas me tuleme massidega Inglismaale ja varastame kõik nende töökohad ära. Ma ei ole kursis, kui levinud selline arvamus reaalselt Suurbritannias on. Müümise kohta leidsin sellise jutu, mis ka igal juhul soovitab enne topelt mõelda, kui kuhugi Ida-Euroopa kolkasse tooteid saatma hakata.

Noh, eks ma pean leppima sellega, et rahvusest ja elukohast tingituna pean ma mõne asja eest paarkümmend protsenti kõrgemat hinda maksma selle eest, et usaldus maksab reaalselt raha. Õnneks on usaldavaid müüjaid ka. Hetkel kirjutan ma seda postitust näiteks briti eBay’st ostetud arvutil. Ei olnud ei saatmise ega kättesaamisega probleeme.

Viimase kuu ajaga on minust saanud fototehnikasõltlane (isegi rohkem tehnika kui foto).
Ei olnud see üldse veel nii ammu, kui ma lugesin internetist objektiivide ülevaateid, kus kirjutati, et üks on kaadri servast teravam kui teine ja kolmas tekitab rohkem kromaatilist aberratsiooni kui neljas, ning mõtlesin, et mina ei viitsi iial objektiivide arvustamisega nii detailidesse laskuda ja usaldan neid torusid, mille kohta intrenetis rohkem positiivseid kommentaare leidub. Nüüd tuleb aga tunnistada, et enda öeldud sõnad maitsevad hästi.

Kasutasin juhust, kus mul on hetkel kaks peegelkaamerat, ja käisin laupäeval Kalamaja peal neid võrdlemas. Esiti pidi see olema kaamerate võrdlus, aga ilmselt on siiski tegemist kombineeritud kaamerate ja objektiivide kõrvutamisega. Võitlusesse asutusid kaks täiesti erineva aja ja klassi kaamerat – Olympus E-500 (2005, 8 mp) ja Pentax K-5 (2010, 16 mp). Olympuse poolt olid saatjateks Sigma AF 30mm F1.4 EX DC HSM ja Zuiko Digital ED 40-150 F3.5-4.5 objektiivid ning Pentaxi poolt vastavalt Pentax M 35/2.8 ja Pentax DA 55-300 F4.0-5.8 objektiivid. Kasutatav säri oli mõistagi igal klõpsupaaril sama ning teleobjektiivide puhul arvestasin fookuskauguse puhul, et reaalne kaader oleks sama suurusega (Olympuse lõikefaktor on 2, Pentaxil on 1,5).

Tegin mõned huvitavad tähelepanekud. Esiteks märkasin üsna kohe, et Sigma 30mm objektiivi pilt Olympuse ees on kontrastsem kui Pentax M 35mm objektiivi pilt Pentaxi ees. See seletab, miks mulle, kes ma olen harjunud pea ainult Sigmaga pildistama, Pentax M üsna harjumatuna ja mitte-päris-sellena tundus. Teravuse osas tundus mulle esiti samuti Sigma natuke parem, aga seejuures tuleb arvesse võtta, et Pentax K-5 joonistab poole suurema pildi kui Olympus E-500 ja seega nõuab ka objektiivilt poole rohkem.

(Esimene K5, teine E-500. F5.6, ISO 200, 1/200 sek.)

Pentaxil on pisut teine värvidest arusaamine kui Olympusel. Pildistasin mõistagi kõik kaadrid RAW formaadis ja sättisin järeltöötluses valge tasakaalu võrdseks. Olympuse pildid on mõlema objektiivi puhul selgelt punasema tooniga kui Pentaxi omad. Mida rohkem ma neid vaatan, seda rohkem harjun Pentaxi toonidega ja seda ebaloomulikumad tunduvad Olympuse omad. Sättida annaks vast aga mõlemat. Väidetavalt olla Pentaxi kaameratel tendents pilti jahedamates toonides näidata.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, 1/250 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 105mm)

Seejuures on huvitav, et erinevat tooni interpretatsiooni tundutakse mingil määral arvesse võetavat automaatse valge tasakaalu määramisel. Järgneval pildil on Pentax määranud valguse värvuseks 5350 K ja Olympus 6050 K. Erinevused toonis on muidugi olemas, aga kui tasakaalud paika sättida, on tegelikult tulemus erinevam.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, Olympusel 1/1250 sek., Pentaxil 1/1000 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 82.5/90mm)
(Tuleb ära märkida, et sel hetkel olid mu sõrmed juba läbi külmunud ja sellest tulenevalt tegutsesin kiiresti, mis tõi sisse pisikesed ebavõrdsused.)

Teleobjektiivide osas ütleb mulle sisetunne, et Zuiko on hea pildi tegemise mõttes stabiilsem kui Pentax. Ma siiski veel ei tea, mille põhjal ma seda järeldan. Ilmselt on asi selles, et Zuikos on mul palju rohkem olnud võimalust positiivselt üllatuda. Muidugi on Pentaxiga lihtsam ka pilti käkki keerata, suumides ülemäära palju sisse ja jättes säriaja liiga pikaks. 300 mm nõuab terava pildi saamiseks juba päris lühikest säri ja/või väga kindlat kätt. Pentaxi stabilisaator tuleb siin muidugi ehk ka kasuks. Selles osas pean täiendavaid katsetusi tegema.

Olympuse tulemus oli kokkuvõttes oodatust parem. Arvasin, et erinevus Pentaxiga on veel suurem. Olympuse näol on siiski tegemist viis aastat vanema tehnoloogiaga. Muidugi tegin ma selle võrdluse mõlema kaamera jaoks üsna soodsates tingimustes. Kehvemates valgustingimustes ja suurema ISO korral oleksid tulemused ilmselt erinevamad.
Mõlemad kaamerad joonistavad pildi päris ilusti ja teravalt välja (100% lõiked):

Sellised on tulemused muidugi mõlema kaamera pilti täismõõdus vaadates. Need on aga kaheksa ja kuueteiskümne megapiksli juures päris erineva suurusega. Kui Pentaxi pilt Olympuse omaga võrdsesse suurusesse vähendada, on Pentax loomulikult selgelt üle:

Kõige selle juures tuleb arvesse võtta, et Pentax K5 puhul on tegemist hetkel märksa kõrgema turuhinnaga kaameraga ning seda arvesse võttes ei ole Olympus E-500 pildid sugugi halvad.

Järgmine kord panen vastamisi Helios 44-2 (või 44-M) ja Pentax M 35/2.8 objektiivid ning vaatame, kuidas muutub pilt täisava väiksemaks keeramisel.

Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.

Ma ei teagi, kas olla nördinud või õnnelik, et elus asjad võimalikud on. Kuulasin just ühte audioblogi reisist Oregonist Fääridele. Jutulõikude sisu oli umbes “olen nüüd siin lennujaamas, siin on palju rahvast, ma olen vähe maganud”, pealkirjaga “Matt goes insane of sleep deprivation”. No vist läks jah lolliks. Muide, Islandi tuuline ilm talle ei meeldinud ja lennujaam oli seal ka jube niru, aga kui lend ära jäi, sest Fääridel oli liiga tuuline, et maanduda, siis muheles ta, et “it’s a faroese thing”.

Okei, tore ju iseenesest. Küllap keegi ikka kuulab ja ehk mõni isegi ei leia, et see pool tundi elust midagi kasulikumat teha oleks võinud. Ju vist minagi ja eks ole tore endagi kogemusi meenutada. Aga siis saate lõpus selgus, et tema reisi rahastas lennufirma ja Fääri välisministeerium. Vot selle koha peal tekkis mul küll küsimus. Iseendale. Et miks ma ise ei ole kasutanud ära olukorda, et kusagil on nii palju raha üle, mida meelsasti niiöelda kultuurilise teadlikkuse või milleiganes hästi sõnastatud asja jaoks jagatakse, et sisuliselt kuhu iganes mida iganes tegema minna saab. Ma võin ju pärast mõnda muljet jagada küll. Ja ma luban, et ma teen seda oluliselt paremini kui Matt.

(Siinkohal vabandused Maalehele, kellele mul artikkel Fääridest sobiva hetke puudumise ja meeleolu hajumise tõttu kirjutamata jäi. Järgmisel korral võtan ise ette ja kirjutan, kuhugi. Raha taskusse ei taha, kusagilt ei taha, kõht võiks ainult täis olla ja teed valla.)

Õhtul, kui koju jõuan, hakkan seljakotti pakkima.

18 kraadi on kuradi külm.
16 kraadi on talutav.

Kas see on kuidagi seotud näiteks sõrmede klaviatuuril liikumise erineva kiirusega erinevate temperatuuride korral?

1. Diana arvates on mu kodu Tartu kõige ägedam pesa.
2. Mul on esikus peegli küljes kaart (ruutu kaheksa), millega Diana kuulutas mind täieõiguslikuks paavstiks.
3. Minu kõige harmoonilisem jämm-sessioon oli Diana ja Mardiga, sõnadeta ja tunnetega. Bänd jäi olemata.
4. Lisaks suvised lauluharjutused Hiiumaa teedel.
5. Õhtusöök Viljandi pargipingil, sest auto ei viinud meid Tartusse. Pargipingi taha panime üles telgi.
6. “Kes sa oled?” (eriti uudishimust põlevil silmil)
7. Spontaansed klaverisaated üldisele Põhjala-melule.
8. “… and a partridge in a pear tree.”
9. Diana sundis mind andragoogikaraamatut lugema.
10. ..
(suvalises järjekorras, nagu meelde tuli)

Ja ometi tundub, et midagi jäi ütlemata. Küllap jäigi. Alati jääb. Aga kui kõik oleks öeldud, siis ei olekski ju midagi öelda. Ja siis oleks justkui lõpu ootuses. Aga ei olnud ju. Või kas tema jõudis sinna, kus on harmoonia?

Tahaksin neid mõtteid Sinugagi jagada, Diana.

Diana Aitai 1988-2011

Esmalt teadaanne. Ma ei ole virtuaalselt ära surnud. Minu nimi tapetakse varsti ära. Selle taga on ebameeldiv bürokraatiline tõsiasi, et rahakassa suu Euro tulekuga aina avaneb ja seda ka ootamatutest kohtadest. Uute kodumaiste domeenireeglitega läheb ka Eesti internetiidentiteet seda teed, et kodumaine on kallim kui globaalne. Mis teha, eks Eesti tahabki defka ja eksklusiiv olla vist.
Edaspidi palun külastada mind aadressil pesa.sygis.net.

Ma olen mitu korda alustanud kirjutamist, aga segavate tegurite tõttu oma peas teemad lõpetamata jätnud. Mitte, et enam neid segavaid tegureid ei oleks. Ma pean järgmiste päevade jooksul produtseerima 71 lehekülge teksti, mis valdavalt saavad ilmselt olema üsna sisutühjad, lisaks kolm paberist asja paberile, läbi töötama vähemalt kolm raamatut, portsu eksamipileteid ja edukalt läbima kolm eksamit. Miks ma siis ei paanitse? Sest ma ei oska kusagilt pihta hakata. Paanitsemisega.

Kuigi mu eriala on tihti huvitav ja kohati päris loominguline, on üsna raske end järje peal hoida kahe linna vahel pendeldades. Olenemata ühelt poolt saadud positiivsest impulsist, liigub pendel ikka omasoodu läbi tühjuse, pimeduse ja ürgalge teise pooluse suunas, kus maailm on teistes värvides. Dimensiooni, mis pendli teistpidi kõikuma paneks, pole ma veel avastanud. Nüüd, umbes pool aastat pärast seda, kui ma õppima asusin, tuli mulle meelde, miks ma pärast nelja aastat koolist väsinud olin.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma vabandan, et minu blogis leidub puudujääke, ka lisaks sellele, et ma ei kirjuta, ma tegelen nendega (ja kirjutamisega) siis, kui pendel on paigale jäänud.

Täna ärkasin hilja selle peale, et väljas ladistas vihma ja taevas välkus aegajalt suvele omaselt. Mõnusalt hubase tunde tekitas, eriti olles nelja sooja tooni seina vahel, mitte keset sünkjat viljapõldu, nagu mõndade nädalate eest. Mõtlesin, kas aknad on ikka kinni ja läksin kööki putru tegema. Kindluse mõttes tõmbasin seinast paar juhet välja.

Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.

Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.

Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.

P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.

P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.

Tegime väikse rattatripi – kaks päeva, 194 km (esimesel päeval 103,6 km, teisel 90,4 km), hulgaliselt ilusaid kohti ja väikesi metsajärvi. Lisaks rohkem ja vähem sõidetavad metsateed, tore ööbimiskoht Sooru vabaõhulaval, ühe asjaosalise vahva sugulane, natuke mustikaid ja muud seesugust. Pildid leiab siit ja altpoolt, aga kõigepealt nauditagu kaarti:

(Kui ma viitsin oma selgeks teha, kuidas kaardile lipukesi lisada, võiks mõne koha juurde näiteks kellaajad ka kirja panna. Ehk pildidki. Eelarvamuste tekkimise vältimiseks liikumiskiirust ei lisaks.)

Teel tabasime nii mõnegi kauni vaatepildi:

Seoses sellega ja eilse mustikatripiga vana hea Kooraste järvistu kanti, tekkis mul küsimus, kui suure osa ma sellest suvest metsas olen veetnud võrreldes kodus olemisega. Kui Eesti väikelinnad (mitte depressiivsed) ka “metsa” kategooriasse panna, siis teeb vist kodule pika puuga ära küll. Aga suvi ju selleks ongi.
Sussist on natuke kahju ainult. Tal ei jää muud üle, kui üksi kodus karvu ajada. Peaks rohkem kassisõpradest külalisi kutsuma, kes temaga tegeleda viitsiksid.

P.S. Kas kellelgi piiritust on üle? Tahaks hirmsasti kõiksugu marjadest ja ürtidest koduliksi teha. Juba teist aastat tahaks. Piiritust?