Teist korda elus olin ma resoluutne (peaaegu; esimene kord oli 22.12.2008, nagu tollasest blogipostitusest võib välja lugeda).

Seekord tekitas see aga minus palju suurema sisemise segaduse. Väga lihtne on tahta midagi ainult iseenda jaoks, sest siis vastutad ise ainult enda naha ja karvadega põhjuste ja tagajärgede eest. Kui aga oodata teiselt midagi sõnadessepandut, siis ei vastuta mitte sina ise, vaid see, kuidas teine ja kolmas ja kõik järgnevad inimesed sellest aru saavad. Ja lisaks tuleb kuidagimoodi ka iseendas ületada see kahvel sõnade ja tunnete vahel. Praktika näitab, et ma ei ole selles viimases kuigi osav. Sellepärast ma üldjuhul resoluutne ei olegi.
Ma kardan seda suppi, mida ma sööma hakkan. Võibolla eelkõige sellepärast kardan, et supp ei ole veel valmis.

Võtsin kitarri ja mängisin Jääboileri “Karusselli”. Mitte, et see temaatiline oleks, see on lihtsalt mu üks viimase aja lemmikuid. Segadus ei andnud järele. Hakkasin kirjutama (näe), aga ma arvan, et see ka ei aita oluliselt.
Peaks hoopis midagi muud kirjutama ehk.

Nüüd, kus ma taas kättesaadav ja käegakatsutav olen ja keegi minust midagi lugeda ei taha, sest kuulda saab ju ka, ma kirjutan. Aga eks see ole aegade algusest peale nii olnud, et kirjutama ei sunni mitte teiste uudishimu, vaid enda rahulolematus. Lisaks mulle meeldib kirjutada. Eriti siis, kui on eriti aeglane olek. Ma arvan, et see viimane on täna üle päris mitme kuu.
(Kes vaidleb vastu – aeglusel ja aeglusel on ka vahe, eksole.)

Ma saabusin homme nädal aega tagasi koju, kus polnud elektrit. Üks tuba oli peaaegu tühi ja tekitas tasakaalunihke, mis omakorda süvendas segadust. Seisin ukseavas ega osanud midagi teha. Koristasin natuke, siit-sealt. Liigutasin asju ühest kohast teise ja siis teisest jälle tagasi esimesse. Tihti avastasin, et püüan matkida seda, mis oli enne. Aga tasakaal oli nihkes.
Helistasin sõbrale, läksime välja. Olime natuke, rääkisime asjust, lühidalt ja teemalt teemale hüpeldes. Siis hakkas külm ja tuli väsimus. Läksin koju tagasi. Õhtul läksin uuesti välja. Samamoodi, nagu vanasti. Ei teadnudki, kelle juurde.
Täna istusin maha. Panin küünla akna taga põlema, teleka peal ka, küünla ja viiruki. Unustasin need ära, kuni nad olid lõpuni põlenud. Teed ei ole siiani teinud.

Kuhu ma tagasi tulin?
Ja mis saab edasi?

Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.

Lugedes oma vanu sissekandeid, kus ma kurdan, et ei suuda kirjutada, sain ma aru, et see ei sõltugi sellest, kui palju ma lugenud või kirjutanud olen. Sest ega ma praegu oluliselt rohkem lugenud-kirjutanud ei ole (okei, ma alustasin üht raamatut, aga see osutus hetke sobimatuks), sõnad aga seavad end küll. Ju vist on siis hoopis muud asjad, mis meeli värskendavad, uusi mõtteid toovad ja kirjutama ajendavad. Väga loogiline tegelikult. Aga huvitav on siin see, et mu pea ei taju emotsionaalset loomepuhangut, pigem lihtsalt kui kirjutama hakkan, siis järsku on, mida kirjutada.

Mul on praegu nii igas mõttes, kui vähegi olla saab, parajalt huvitavad ajad. Hoolimata närivast ebakindlusest on selle kõrval suur rahu (no siin ei saagi muud olla). Ülejäänu osas on suured segased positiivsed emotsioonid, millest ma päris hästi aru ei saa ja mis omale väljundit otsivad, aga ma ei taju seda selle emotsionaalse loomepuhanguna, mida ma enne silmas pidasin. Pigem on see mingisugune universaalne ilu, mis minu ümber hõljub, ilu loodusest, ilu tegemisest ja ilu olemisest. Nii minu kui Tema kui kõikide teiste olemise ilu. Ma tajun seda teisiti kui varem, see on minu jaoks nüüd olulisem.

Ma arvan, et ma olen teel paremaks saama. Ja ainuüksi sellepärast oleks minu jaoks veel vara tagasi tulla.

Aga mis puutub kirjutamisse, siis kokkuvõttes sõltub see ka sellest, kas olla õigel hetkel arvuti lähedal. Pastakas saaks tänapäeva harjumustes paraku olla ka parem motivaator.

Ära minemine on hea võimalus põgeneda igasuguse jama eest, mis kokku on keeratud. Olen enda äraminemist sellise nurga alt ka vaadanud, aga kõik asjad on lõpuks lahenenud tegelikult nii, et nende eest ei olegi vaja ära põgeneda.

Nüüd kaks ja natuke rohkem päeva enne tulid aga need asjad, mille eest ei tahakski ära põgeneda. Olgugi, et nad ei ole minu jaoks ära minekuga väga seotud, hakkab mul neist kahju. Ehk ongi hea, et ma juba lähen, sest iga algus on uutmoodi ja see on hea.

Vahel on tunne, et kõik lähebki lõpuks minust mööda. Ma olen hetkis ja võibolla isegi ühendan midagi, aga siis lähen ise edasi ja elu läheb ka. Lihtsalt ei suuda näha muud kui olevikku ja haarata seda, mis on. Fantaasia ei ehita piltidest oma maailma, vaid paneb neid kokku nagu puslet, mis kahtlemata on minulik ajugümnastika (mida raskem, seda parem), aga jätab kõik vaid minu omaks.

Teine variant on see (või kas see on ikka teine), et ma olen lihtsalt kade ja tahan kõike endale.

Hiljaaegu öeldi mulle, et elus ongi nii, et kõik ei saa jääda, olenemata sellest, mis on olnud. Tema ei jäänud ka. Vist proovisime küll, aga elu läks edasi. Lihtsalt kurb on siis, kui millalgi aru saad sellest, mis möödunud, ning just sel hetkel tundub see palju väärtuslikum kui olevik. Aga olevikul pahatihti ei olegi väärtust.

Mind ei huvita eriti, mida sa eile tegid. Mind ei huvita, kellega sa rääkisid või mida tema sellest arvas.

Mind ei huvita, milliseid plaane sa praegu teed või milliste valikute vahel oled.

Mind ei huvita, kuidas sa seda sõnastad ja kirja paned.

Mind ei huvita, et sa tahad teada “kuidas mul läheb”. Ei huvita sinu elav näoilme, kui ma sulle seda räägin. Või kogemata su kassi saba peale astun.

Need teised, need, kellega sa järgmisena neist asjust räägid, need ka ei huvita.

Miks sina iial “miks” ei küsi?

Kõikide probleemide alus on see, et teadmatuse teadvustamine on teadmine.

Kui ma mõni aeg tagasi avastasin dialoogi, mille arendamine võimatuks osutus, kuna räägiti täiesti erinevat keelt, siis ma mõtlesin, et olgu, see on üks, see ongi nii. Teinekord tundub mulle aga, et ei ole, vaid on miljon. Lihtsalt inimesed küsivad ja ütlevad selliseid asju, mis naelapeale pihta ei taba, vaid hoopis sellele kruvikeerajaga kallale lähevad, kuna, ennäe imet, kruvi on hoopis. Sellevõrra enam hakkan mina kahtlema selles, kas ehk minu kommunikatiivsed võimed on laisaks muutunud. Või kirjutan ma lihtsalt nendest asjadest, milles igaüks ise keelt räägib ja minu jutust on niimitu erinevat varianti kui on inimesi.

Hiljuti lugesin ühte ammu kirjutatut, mis oli minu jaoks tol hetkel väga oluline, vormilt retooriline küsimärk, mõne asja endast üdini ausalt ja otsekoheselt välja saamiseks. Küsimärk sai vastuse ka, toda olin ma korduvalt üle lugenud, ent enda kirjutatut mitte. Nüüd meenusid mulle kõik mu tolleaegsed mõtted, see, mis ajendas kirjutama, mida ma sellega öelda tahtsin, millist reaktsiooni ootasin või ei oodanud. Ja siis see vastus. No mitte ei läinud kokku. Kuigi ma seda vastust üldse ei oodanudki, kui ta siiski tuli, oleks võinud olla teemasse. Lihtsalt selle asemel, et lugeda tekst läbi, välja hingata ja püüda mõista, mida ma mõtlesin, oldi liiga kinni enda tunnetes, mis tekkisid paari kontekstist väljarebimisega ja kirjutati vastu mitte sellele, mida mina väljendasin, vaid sellele, milliseks oli mind tehtud.

Olgu selle näitega, kuidas on, see on lihtsalt hästi üldistatav. Mulle tundub, et selleks, et väljendada midagi, mis ei lähe teise inimese vaadetega kokku, aga samas võiks teda ju täiendada, tuleb olla ikka ilgelt osav sõnasepp. Sõnadest pigistatakse kõikse viimne vaenulikkus välja ka seal, kus seda tegelikult olema ei peaks. Võibolla lihtsalt selleks, et midagi öelda. Võibolla selleks, et end kaitsta. Kas mittearusaamise või ma ei tea mille ees. Võibolla ollakse mugavad, sest ennast on alati lihtsam kuulata kui teist. Lihtne on tembeldada enda peas sündinust lähtuvalt, seevastu raske võtta midagi uut vastu seal, kus on potentsiaalsed vastuolud. Aga keegi ei küsi kunagi, kas alati on kõik õigesti läinud. Kas alati on kõike õigesti mõeldud.

Võibolla (kohati?) üldsegi pseudoprobleem, aga samas minu mõistuse põhiline vikatimees, vist.