Muuusika

Sunday, 18th of January 2009

Teinekord, kui midagi kuulata ei ole, ei olegi vaja kaugemalt otsida kui oma arvuti kõvakettalt. Tasub lihtsalt kaaluda ka neid artiste, kes kunagi läbi said kuulatud ja kõrvale lükatud, kuna tol hetkel oli tahtmine millegi muu järele. Sellevõrra rohkem võib hiljem huvitavaid asju leida.

Leidsin Piano Magic’i. Kusjuures, seda olen vist varemgi leidnud. Aga esmamulje on ju väga tugeva mõjuga, nagu me teame.

Varsti vist hakkan filmi vaatama ja siis lähen magama. Pole ka välistatud, et see esimene välja jääb.

Laupäevaõhtu

Saturday, 10th of January 2009

Tavaliselt on mul halb tuju siis, kui mul igav on, kui miski plaanipäraselt ei lähe või kui ei ole plaane, mille päraselt minna. Ehk siis, kui igav on. Täna on üks neist päevist, kus ma ei tea, kuhu kellega minna, kell tiksub kiiremini edasi kui mu mõte ja see viimane on liikunud nendest inimestest, kes algpõhjuses figureerivad, kaugemale.

Lisaks hakkasin mõndasid detaile kirja panema, aga mul on teadagi niru keskendumisvõime ja Timo kuulab suures toas muusikat. Mitte küll kõvasti, seda enam ei lase ma tal seda kinni panna, sest ma ise ju kuulan ka, palju kõvemini ja Timo ei ütle selle kohta kunagi midagi. Nii et detailid jäid pooleli.

Tahtsin mainida, et vahepeal olen ma kaks filmi ära vaadanud. Kõigepealt “Das Leben Der Anderen” (2006) (imdb), mis osutus ootustele vastavalt heaks (olgugi, et mu ootustel ei olnud alust, sest ma teadsin sellest filmist imevähe). Võrreldes viimase filmiga, mida ma taevani kiitsin, jäi kunstiliselt teostuselt “Teiste elu” alla, aga lugu oli huvitav ja haarav. Pikemalt ma ei kirjuta, muidu võib midagi valesti saada, ma vaatasin seda filmi juba mõni aeg tagasi.
Teine oli “The Langoliers” (1995) (imdb) eile öösel, mis oli nii ja naa. Meeleolu poolest töötas, sisu oli mõneti puhas ameerika, mõneti lihtsalt mitte väga hea. Eriefektid olid muidugi üle kõige, hai-tek! Tegelikult selle filmi juures ei tekkinudki mõtet, et midagi oleks võinud teisiti lahendada, ma arvan, et sellepärast, et ma ei olekski sellist filmi eriti kuidagi lahendada tahtnud. Muide, see film on mu arvuti kõvakettal olnud kolm ja pool aastat. Põhjus, miks ma seda varem ei ole vaadanud, on ilmselt eelkõige see, et ta on kolm tundi pikk. Eilne muidugi tõestab, et filmi pikkus on vaid ettekääne iseendale, mis asub teiste filmi vaatamise ja mitte vaatamise ettekäänete hierarhias. Kell pool kolm võib iseenesest kolmetunnist asja vaatama hakata küll. Ka siis, kui järgmisel hommikul kümnest vaja üleval olla on.

Siinkohal oleks sobiv märkida, et ma jõudsin järeldusele, et kõikide minu terviseprobleemide põhjuseks on magamatus. 4-6 tundi öö kohta on vist pikemas perspektiivis ikkagi veidi vähe.

Külllmmmm

Monday, 5th of January 2009

Persse, kui külm on! Istun töölaua taga, selg vastu põhja keeratud õliradikat ja lõdisen.

Kodusus

Sunday, 4th of January 2009

Filmi ei jõudnudki vaadata. Kestab liiga kaua, siin on jälle see võimaluste asi, et teoreetiliselt, kui ma filmi vaatama hakkan, siis garanteerin ma uneaja mitte enne kui kahe tunni pärast, kui ma aga filmi ei vaata, siis on mul vähemalt võimalus. Mida ma ehk kasutan ka, saades umbes pooletunnise edumaa ehk. Aga see on kõik puhas enese tundmisel põhinev teooria.

Täna mõtlesin, et midagi ei ole ikka päris nii hästi, kui võiks. Et ma ei tunne end selles korteris nii koduselt, kui tahaks. Nii koduselt, kui mäletan, et mujal tundnud olen. Ilmselt mängivad mingid imeväiksed nüansid, aga endiselt on see minu jaoks mõistatus, mida ma tegema pean, et oleks täiesti oma ja mõnus. Tunnistan, Rena juures tundus tol hetkel mõneti kodusem, kuigi külas olles on muidugi üldse teine.
Võibolla värvid, võibolla valgus. Valgusega on lihtsam ja mõne lambi sisse või välja lülitamine andis ka teatava efekti. Võibolla on asju liiga vähe – ei, asju ei ole kunagi liiga vähe, pigem on küsimus paigutamises. Võibolla on asjad valet tüüpi, kõik, mis kappi sobib panna,  ei passi riiulile. Üks selline suur sõlme lahtiharutamine oli muidugi suure toa kapp. Aga kas see just parim variant oli, ma ei tea. See suur tuba on üldse paras peavalu, minu toaga on lood märksa paremad, siin ei olegi eriti viga. Võibolla on asi suure toa olemasolus kui sellises. Selles, et suur tuba on jagatud pind, nagu eikellegimaa, sest kui ma midagi sinna paigutan, ei ole enam ainult mina vastutav selle edasise saatuse üle. Ja seda eikellegimaad ma mingilgi viisil jagama küll ei taha hakata.

Ma olen tihti mõelnud, et tahaks jälle omaette elada. Täna mõistsin, et see ei pruugi tegelikult olla lahendus, pigem võib see olla halvem. Just sellepärast, et isegi kui siin oleksid ainult minu asjad, oleks nende selline paigutus ja värvid ja valgus ikkagi perfektsest väga kaugel. Mul ei tekkiks sellist ühtekuuluvust selle paigaga, nagu Jakobis ning ma tunneksin end siin üksi üksikumalt. Ma nüüd üritangi välja mõelda, mida ma saaksin teha, et siin omam oleks. Samal ajal igatsen ma väga Jakobi korterit, vahel on isegi valus. Seal oli kõik paigas, kõik oma, aknast paistis maailma kõige ilusam Tartu, tänavalampide valgus andis lumele just selle õige jume ja siis, kui hommik liginema hakkas, moodustasid varajase päikese kuma ja põrandalambi valgus imekauni sinaka-kollaka komplekti.

Ja nüüd ma ei teagi, kas ma igatsen rohkem seda korterit või seda aega.

(Täpselt aasta tagasi, muide, kirjutasin sellest, et praadisin esimest korda puupliidil pelmeene ja tundsin, et ikka jube hubane ja kodune ja äge on. Puupliit on vahva asi, muidugi, aga näe, kui kiiresti millestki eriti erilisest saab küll tore, aga tavaline asi.)

Vastu hommikut ja varem

Friday, 2nd of January 2009

Viimati oli olukord, et homme pidi olema tudengilaul, kuhu ma ennast olin üles andnud ja ka esinema pidin, ent mul ei olnud teisi inimesi, kes minuga lavale pidid ronima. Ideid oli või nad muutusid või tekkisid, nii et ma ei mäletagi, mis algselt oli, peale selle, et ma tegin põhjalastele reklaami. Mingil hetkel mõtlesin Märteni peale ja siis helistasin Renale, kes oli nõus, ning rääkisin Evat pehmeks, mis oli ka lootustandev. Aega oli vähe, aga kõik oli iseenesest positiivses valguses.

Enne oli mingi virtuaalreaalsus, teemalt nagu Maffia-tüüpi arvutimäng, kus ma pidin vaatama, et ma hoogu ei lähe ja koristajat maha ei noti.

Das Schloß

Friday, 2nd of January 2009

Lühidalt: Michael Haneke “Das Schloß” (1997), Franz Kafka romaani põhjal (imdb)

Praktiliselt sõnasõnalt raamatut järgiv, seda võib isegi teost lugemata öelda. Lõppeb isegi teatega, et sellel kohal sai tekst otsa. Järgimine on ilmselgelt taotluslik, Haneke püüab Kafkat sellega vist veel üle vindi keerata. Karakterid on võrdlemisi absurdsed, ebamugavad.
Film ongi täpselt selline, nagu nii Hanekelt kui Kafkalt ma oodata oskaksin. Üpris uimane, algusepoole tundus lausa igav, lõpuks hakkasid otsad kokku jõudma. Aga iseenesest on selle teosega Kafka täpselt Haneket kirjutanud. Lõpuks leidsin seosed üles ja tegelikult oli parasjagu nauditav.
Samas pean tõdema, et Haneke puhul meeldivad mulle küll teemakäsitlused (isegi olgugi, et ta kordab ennast), aga kunstiline teostus jätab väga külmaks.

Kuigi jah, selle filmi peale ma nüüd kohe romaani lugema küll tormata ei viitsi.

Kordus

Wednesday, 24th of December 2008

See on kummaline, kuidas mulle ühtäkki tundub, et kõik on seotud. Erinevad kogemused, järjest toimuvad südmused moodustavad kokku terviku, milles igaühel on mingi osa. Loogiline tegelikult, see ongi ju inimese vaimne arenemine, aga ma ei mõtle praegu seda. Ma saan kuidagi eriti selgelt ja konkreetselt aru, kuidas ja miks asjad seotud on.

Nimelt on mul juba pikemat aega tunne, et ma kordan ajalugu, ainult natuke teisest vaatenurgast. Ühest küljest õhutab see mind ennast süüdistama, kuna olen ma ju teisel pool olnud ja näinud, kuidas on, teisest küljest avanevad aga uued tahud ja lisaks praegusele hakkan ka möödunu põhjustest paremini aru saama. Tekitab natuke segadust, kuna ma olen endas väga kindel ja ei taha oma sõnu sööma hakata. Nüüd ongi küsimus, mida ma sellest õpin?

Vene lood ja inimlikkus

Tuesday, 23rd of December 2008

29. detsembril kell 15.30 näidatakse Ateenas viimast korda Vene mängufilmi “12” (IMDb). Kes seda veel näinud ei ole, soovitan! Võiks öelda, tervikuna parim film mida ma ma-ei-tea-kui-pika aja jooksul näinud olen. Iriseda on vähe, seevastu aplausiväärset palju.

Lugu keerleb ühe tšetšeeni poisi ümber, kelle saatust 12 vandekohtunikku otsustavad. Nimetuil kohtunikel on igaühel oma lugu, mille inimlikud nüansid meeste südametunnistusele koputavad ja esmalt väga eelarvamustest mõjutatud otsuse langetamist muutma hakkavad. Teemaarendus on iseenesest väga lineaarne, aga lõpp ei lähe tingimata sinna, kuhu arvata võiks (NB! Kui just IMDb’d enne filmi vaatamist ei loe – ei soovita!). Aga läheb sujuvalt, sobivalt ja loomulikult – tekitab mingi äratundmismomendi ja teeb soojaks. Film ei ole pateetiline, isegi nukker ei ole, tõsine küll (aga väga humoorikas!). Nii et lahenduse eest esimene suur pluss kirjas!

Loo autor ja operaator on omavahel suurepäraselt läbi saanud. Suu-uu-uurepäraselt. Fantastilised kaadrid, humoorikad visuaalsed-loolised lahendused, sümbolid siin-seal. Väga ladus, kõik läheb kõigega kokku. Selle plusspunkti alla läheb ka huumori ja üldise temaatika tõsiduse tasakaal ja omavahel väga hea sobitamine (kuigi see ei ole operaatori rida).

Aga muidugi päris irisemata ka olla ei saa. Lõpp, olgem ausad, oleks pidanud mõned minutid varem tulema. Mitte, et pikale oleks kiskunud, lihtsalt teema jõudis selle kohani, kus oleks olnud igati sobiv ära lõpetada. Jõuti mäetippu ja siis tuldi natuke allapoole tagasi, selle asemel, et tipus vaadet nautida.
Mõned ütlevad ka, et Nikita Mikhalkovi temaatika ei ole midagi uut, käsitlus nagu teisteski tema filmides. Mina ei ole Nikita teoseid enne näinud, sestap ma käekirja kusagil ära tunda ei saanud. Arvan, et nii on paremgi, kuigi režisöör hakkas mind huvitama küll.

Ateenasse läksin ma paraja üleväsimusega, mõtlesin veel enne, kas tasub ära. Ikkagi üsna pikk film, kaks ja pool tundi. Kuigi tunnistan, et paari vähempingelise koha peal kippus silm pilukile, siis pigem oli see magama jäämise paranoiast, mis saboteeris keskendumist, aga mida lõpu poole, seda enam ma selle ära unustasin. Kaks ja pool tundi ei lennanud linnutiivul, seilasid tasa, aga kella vaadata ei tulnud pähegi.

Nii et marss, kinno.

→

Tuesday, 23rd of December 2008

Vesi voolas universaalojadena, ta hakkas järsku laulma: “Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka tere…” …

→

Tuesday, 23rd of December 2008

Eile olin ma esimest korda elus resoluutne.