Mõni kõikide, vähesed paljude…

Tuesday, 7th of April 2009

Silmade väsimus on ainus vähegi mõjuv motivaator magamaminekuks, kuna muus osas tahtejõud puudub, aga alahoiuinstinkt reageerib füüsilisele valule. Miks peaksingi ma tahtma magama minna, kui ma olen piisavalt laisk ja väsinud, et mitte mõelda, mida mittemagamine endaga (homme) kaasa toob, samas naudin öist rahu, väljalülitatust maailmast. Just see viimane on see, mida vahel (ei, pidevalt) väga vaja on. Ja selles mõttes oi-kui-hea, et homne päev midagi kellaajalist endaga kaasa ei too. Võikski igavesti nii olla. Elu võiks kulgeda omas rütmis.

Eilse (või siis üleeilse) sündmustega sai laulupeopaanika ühele poole ja seda väga positiivse tulemiga. Usun, et meie edasisaamises ei ole eriti küsimust. Kummaline on see, et kuigi minu jaoks tolle etapi läbimine ei ole teab mis suur sündmus, tundub ikka, nagu oleks meid paremusjärjestusse pandud ja diplomid välja jagatud. Nagu me oleksime midagi suurt ära võitnud. Tegelikult ei võida ju keegi, on vaid mingi hulk kaotajaid, ülejäänud on lihtsalt okei.

Seoses sellega, et ma nägin mõnda entusiastlikku noort siin-seal kaunil kõlal häält tegemas ja särasilmil naeratamas, tekkis mul soov minna mõnda suuremasse koori. Lisaks meie armasele pisikesele koorikesele, loomulikult, keda ma ei jätaks maha. Pigem sel eesmärgil, et laulda suurema ja pisut veelgi enam omavanuse seltskonnaga. Tean, et Tartus tegutseb mõni potentsiaalselt sobiv punt, aga.. äkki keegi oskab mõnda nimetada, kust eriliselt toredaid lauluinimesi leiab?

Head ööd,

Abre los ojos

Sunday, 29th of March 2009

Kui ma mõni aeg tagasi avastasin dialoogi, mille arendamine võimatuks osutus, kuna räägiti täiesti erinevat keelt, siis ma mõtlesin, et olgu, see on üks, see ongi nii. Teinekord tundub mulle aga, et ei ole, vaid on miljon. Lihtsalt inimesed küsivad ja ütlevad selliseid asju, mis naelapeale pihta ei taba, vaid hoopis sellele kruvikeerajaga kallale lähevad, kuna, ennäe imet, kruvi on hoopis. Sellevõrra enam hakkan mina kahtlema selles, kas ehk minu kommunikatiivsed võimed on laisaks muutunud. Või kirjutan ma lihtsalt nendest asjadest, milles igaüks ise keelt räägib ja minu jutust on niimitu erinevat varianti kui on inimesi.

Hiljuti lugesin ühte ammu kirjutatut, mis oli minu jaoks tol hetkel väga oluline, vormilt retooriline küsimärk, mõne asja endast üdini ausalt ja otsekoheselt välja saamiseks. Küsimärk sai vastuse ka, toda olin ma korduvalt üle lugenud, ent enda kirjutatut mitte. Nüüd meenusid mulle kõik mu tolleaegsed mõtted, see, mis ajendas kirjutama, mida ma sellega öelda tahtsin, millist reaktsiooni ootasin või ei oodanud. Ja siis see vastus. No mitte ei läinud kokku. Kuigi ma seda vastust üldse ei oodanudki, kui ta siiski tuli, oleks võinud olla teemasse. Lihtsalt selle asemel, et lugeda tekst läbi, välja hingata ja püüda mõista, mida ma mõtlesin, oldi liiga kinni enda tunnetes, mis tekkisid paari kontekstist väljarebimisega ja kirjutati vastu mitte sellele, mida mina väljendasin, vaid sellele, milliseks oli mind tehtud.

Olgu selle näitega, kuidas on, see on lihtsalt hästi üldistatav. Mulle tundub, et selleks, et väljendada midagi, mis ei lähe teise inimese vaadetega kokku, aga samas võiks teda ju täiendada, tuleb olla ikka ilgelt osav sõnasepp. Sõnadest pigistatakse kõikse viimne vaenulikkus välja ka seal, kus seda tegelikult olema ei peaks. Võibolla lihtsalt selleks, et midagi öelda. Võibolla selleks, et end kaitsta. Kas mittearusaamise või ma ei tea mille ees. Võibolla ollakse mugavad, sest ennast on alati lihtsam kuulata kui teist. Lihtne on tembeldada enda peas sündinust lähtuvalt, seevastu raske võtta midagi uut vastu seal, kus on potentsiaalsed vastuolud. Aga keegi ei küsi kunagi, kas alati on kõik õigesti läinud. Kas alati on kõike õigesti mõeldud.

Võibolla (kohati?) üldsegi pseudoprobleem, aga samas minu mõistuse põhiline vikatimees, vist.

Hommik (teine)

Wednesday, 25th of March 2009

Täna ongi see päev, kus ma ärkan üles, päike paistab ja mu keha keeldub kiirustamast, olgugi, et kell on kolmveerand kakssada. Voodis lesida on niisama hea, kui teha üks jalutuskäik läbi linna, aga ma tean, et valides ühe, jään ma ilma teisest. Kuna hetkel on see esimene, siis teeb suutmatus oma valiku. Või tegelikult teeb põhilisi valikuid vist ikkagi see, kus mu auto seisab. Enesemotiveerimine kipub madal olema.

Eile tundus olevat hea päev ostmaks Ühte Raamatut, ma läksin poodi, aga seal ei olnud seda, mulle nimetati paar teist, aga ma otsustasin, et kui Seda ei ole, siis täna raamatut ei osta. Leidsin ta hoopis koorijuhi juurest riiulist. Koorijuht oli pisut imestunud, et miks ma seda tahan ja soovitas mulle mõnda muud, aga mina võtsin ikka selle. Lubasin paari kuu pärast, kui läbi võiks olla, tagasi tuua. Ta kirjutas igaks juhuks oma nime kaane vahele, minu soovitusel. Vat kinnisideed.

Hommik hakkas nüüd uute mõtetega pisut muutuma ja ei ole nii süütu nagu ärgates. Muuhulgas kõht koriseb. Tõusen üles, söön ja harrastan ebarohelisi ning ebatervislikke eluviise.

Tundmatud

Friday, 13th of March 2009

Mind lausa häirib, kui tihti näen ma neid nägusid, keda kindlasti varemgi näinud olen, aga üldse ära ei tunne. Täna jälle üks. Ostis samal ajal pikavarrelise lilleõie, kui mina toidukraami kottidesse pakkisin. Mitte-äratundmisel jäävad nad muidugi meelde ja kummitama, nii et järgmisel kohtumisel taas vaatan, et jälle tema. Ma arvan, et neid kummitusi on oma paarkümmend Tartu peal.

Teinekord tunnevad nad mind. Siis on veel hullem, kuni asi kuidagimoodi lõpuks selleni jõuab, et seosed tekkivad. Kui just enne see hetk ei tule, mil ma tõdema pean, et ma ei mäleta. Viimane on ikka tõenäolisem tulema.

Aga kui nad mind samuti ei tunne – või ehk on hoopis samas olukorras nagu mina – siis tekkib tihti tahtmine sõbralikult naljatledes juttu teha, et kuule, kas me oleme kohtunud.. Aga ma ei tee seda. Kuigi see oleks võibolla positiivne. Aga võibolla hale.

Hommik

Monday, 9th of March 2009

Sel aastal teeb ilm päris huvitavaid trikke. Ei tulegi varasemast midagi sellist meelde. Hommikul tööle kõndides pidin suurema osa teest läbima tibusammul, et püsti püsida. Taevast sadas midagi külma seenevihma laadset ja kõik pinnad olid kaetud õhukese läbipaistva jääkorraga. Jube kahju, et fotokas koju jäi, sest jääglasuuriga autod nägid päris kenad välja. Samas oli täna oma asjade otsa potsatamine suhteliselt tõenäoline, selles mõttes hea, et ei võtnud.

Tööle jõudes saatsin Timole hoiatussõnumi, et ta trepist alla ei kukuks. Mina oleks seda peaaegu teinud. Igal trepiastmel.

Võrdõiguslikkus vol miljon

Monday, 9th of March 2009

Jee. Jäisel hommikul Delfi avades lugesin esimese artikline jälle üht, mille kallal iriseda saab.

http://www.epl.ee/artikkel/461342
(Link avaneb uues aknas. Mina lugesin küll Delfist, aga originaal on päevalehtlaste kombineeritud.)

See on minu arvates tüüpiline ja läbinämmutatud teemale lähenemine, “inimõiguslastest” feministide otsatu hala. Ma spetsiaalselt otsisin, et kusagilt artiklis jääks kõlama, et naised saavad täpselt sama töö eest vähem palka kui mehed, aga ei. Näide, tsiteerin: “Näiteks supermarketites teenivad naiskassiirid tavaliselt vähem kui kaupluse meestöötajad.” Väga provotseerivalt sõnastatud, eks. Aga need meestöötajad ei ole lihtsalt kassapidajad.

Minu meelest ei ole selles midagi halba, et on ametikohti, kuhu naised paremini sobivad, ja neid, mis on pigem meestele. Näiteks liidrirolli haaramine on tihtipeale iseenda teha ja kui seda teeb pigem mees kui naine, siis ei ole naisel põhjust halada, et teda diskrimineeritakse. See, kuidas ühiskond palganumbrites kellegi panust hindab, on teine teema, aga et selles seisukohta võtta, see oleks juba laiem uurimisteema, millest sedalaadi artiklid kunagi ei räägi.
Pealegi, keegi ei ole küsinud, kas naised üldse tahavad töötada ametikohtadel, kus rohkem palka makstakse (kui mõelda tööülesannete peale). Need võrdõiguslikkuse tegelased võtavad aluseks lihtsalt statistika ja mõtlevad probleemid sinna juurde. Neil on tööd vaja, noh.

Minule teadaolevalt ei ole mulgi ühtegi naistuttavat, kes kurdaks, et ta võrreldes meessooga ebaõiglaselt vähe palka saaks. Selle peale tuli mul meelde üks repliik Delfi kommentaariumist, mida ma kunagi ka siin tsiteerisin (vt kaks postitust arvamuse teemas tagasi).

Lünk

Friday, 6th of March 2009

Minu kirjutamisaktiivsust arvestades võiks oletada, et ma olen kas surnud või oma ajaveebi olemasolu ära unustanud. Tegelikult ei ole asi nii dramaatiline, kuigi märksa igavam.

Ma tunnen end suhteliselt zombina ja vajan rohkem und ning vähem värisevaid käsi.

Kirjutada muidu justkui isegi oleks. Vahetevahel.

Homoloogi(k)a

Wednesday, 4th of February 2009

Tõnu Lehtsaar on eile Delfis artikli avaldanud, milles kritiseerib homode käitumist. Otselink

Nojah, Tõnu tundub olevat üsna homovastane, homode endi sõnade järgi võiks teda nimetada isegi “homofoobiks”. Kuigi suur osa jutust räägib probleemidest, mis ka minu arvates reaalselt eksisteerivad, on autor oma kallutatusega ühe võimaliku inimtüübi tolerantsusskaalal ära unustanud. Ennast mahasalgavale tolerantsile, mind-ei-huvita tüübile, aktiivsele vastuhakkajale ja teema vältijale lisaks mina selle tüübi, kes homoseksualismi apoliitiliselt suhtub. No ei ole vaja ju sellest nii suurt numbrit teha. Tõepoolest, homodel ei ole vaja ronida haridusmessile, paraadid jätku ka ära, ei ole vaja keset linna eriti demonstratiivselt ilastada – ükski hetero ei teeks ju midagi sellist. See aga ei tähenda, et üleüldistest seksuaalsusega seotud teemadest, mis nii või teisiti vahel ette tulevad, tuleks kõik homodega seotu välja jätta. Räägime nii, nagu asjad on, aga räägime õigetes kohtades. Tolerants peaks tähendama seda, et normaalsetes oludes arvestatakse inimeste isiklike eripäradega, aga see peab toimima mõlemapoolselt. Nende inimeste, kes mind ei tolereeri, ebatolerantsust ei tolereeri mina ka.

Siinkohal meenus mulle üks haakuv teema, mis olukorra ülepaisutatust näitlikustab: klik

Ja laupäevaõhtune jämm Hella ja Joosepiga, kus pärast paari õlut sündis lugu, mille põhiloosungiks oli “Elagu heterod!”, samas väljendades, et meil ei ole homode vastu midagi. Aga tappa saaksime ikkagi.

Tõde ja matemaatika

Thursday, 22nd of January 2009

Mõne päeva eest hakkasin ma ei-mäleta-mis põhjustel otsima matemaatilist valemit oma elu mõtte kohta. Vastust enda küsimusele ma ei leidnud, leidsin hoopiski lehe, mis tõi välja ühe huvitava matemaatilise paradoksi. See leht on mul töö juures lahti ja praegu olen ma kodus, mistõttu linki ma kirja panna praegu ei saa, teen seda hiljem.

Mina aga jõudsin hoopiski jälle tõeni. Tõe matemaatilise selgituseni oli palju lihtsam jõuda ja see selgitab mitmed minu eelnevad vastuolud. Mul on kogu aeg olnud loogiline arusaam, et teoreetiliselt on absoluutne tõde olemas, ainult et see ongi vaid teoreetiline, st keegi ei jõua selleni kunagi. Samas väitsid paljud inimesed mulle, et tõde on suhteline, igaühe jaoks erinev, ja ma sain ka neist omal moel aru. Vastuolu missugune. Nüüd oma ammuunustatud matemaatikateadmisi rakendades sain ma aru, et me oleme kogu aeg rääkinud erinevatest asjadest.
See, kas tõde on suhteline või mitte, oleneb sellest, mida tõeks üldse lugeda. On lõputu arv asju, millele me saame hinnangut anda. Näiteks, kas kollane värv on ilus või kas auto on õigesti pargitud. Need asjad on tõesti suhtelised, isegi, kui neisse üldtunnustatud suhtumine välja on kujunenud. Kõik need asjad on matemaatiliselt muutujad, mille väärtused muutuvad elu jooksul ja sõltuvad kõigest, mis parasjagu ümber. See on nende tõde, kes väidavad, et tõde on suhteline.
Teine asi aga ongi sõltuvus. Muutujad on omavahelistes seosetes. On võimalik tõmmata paralleele kahe asja vahel, omistada põhjuseid ja tagajärgi ning see kõik on absoluutne. See on see asi, mida inimesed võivad teinekord näha erinevalt, sest seoseid on lõputult ja me kõik avastame neid kogu aeg juurde, aga nende üle saab vaielda, kakelda ja lõpuks on võimalik ikkagi jõuda ühisele arusaamale, kus kahe inimese arvamusi eristavad vaid eelmainit muutujad. Minu jaoks on see tõde ning tõe kättesaamatust tähistab see, et seoseid on lõputult.

Nojah, see ei olnud nüüd muidugi haitek matemaatika. Ärgu ta siis olgu matemaatiline selgitus. Läbi võrrandite võib lihtsalt teinekord arusaamisteni jõuda.

Tegelikult on oluline lõpuni võidelda. Parem on ilmselt üldse mitte küsimust tekitada, aga kui see on juba tekkinud, tuleb seosed üheseltmõistetavaks teha. Küsimused tekkivadki üldiselt eeldusest või lootusest, et asi on ühetimõistetav. Aga mitte ühegi asja vastus ei ole “see lihtsalt on nii”, see näitab pigem ignorantsust teise inimese suhtes. Kõigel on põhjus ja ükski põhjus ei saa olla unustatud või kõrvale jäetud, sest see katkestab ahela.

Ühesõnaga, mind ei huvita muutujad, küll aga seosed. Pole oluline, missugune üks või teine asi on, kui selle põhjused on selged. Seosed on aga elutähtsad.

→

Monday, 19th of January 2009

The Psychedelic Quartet‘i lugu “RubADub Ducky” ja töökaaslaste jutukõmin ning naerukõkutused moodustavad üpris psühhedeelse komplekti. Peaks endale pisikese diktofoni muretsema.