punktid

Thursday, 9th of July 2009

I sai punkti (mitte see suur i), 20. augustil pühin kodumaa mulla varvastelt (enne tõmban varbad mullast välja). Uskumatu, eile karglesin pool päeva ringi, tänaseks olen maha rahunenud, aga muidugi endiselt elevil. Eks ma hakkan oma elevust siin ajaveebis ka välja elama. Kui ma seal sõpru ei leia, siis on mul ehk palju aega kirjutada.

Sellega seoses pean vabandama, et igasugused olulised sündmused alates jaanipäevast, mida võiks ju kajastada, endiselt kirja on panemata. Mu elu on ilmselgelt ülesotsiaalne, vist. Või siis olen mina tigu. Teod sotsialiseeruvad ka vist aeglaselt.

Järgmised uudised Lambasaartest siis, kui muu kajastatud on. Kohtumiseni!

Seniks – wuuuuuuuuuuuuuhhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!

…

Wednesday, 17th of June 2009

Vahel on tunne, et kõik lähebki lõpuks minust mööda. Ma olen hetkis ja võibolla isegi ühendan midagi, aga siis lähen ise edasi ja elu läheb ka. Lihtsalt ei suuda näha muud kui olevikku ja haarata seda, mis on. Fantaasia ei ehita piltidest oma maailma, vaid paneb neid kokku nagu puslet, mis kahtlemata on minulik ajugümnastika (mida raskem, seda parem), aga jätab kõik vaid minu omaks.

Teine variant on see (või kas see on ikka teine), et ma olen lihtsalt kade ja tahan kõike endale.

Hiljaaegu öeldi mulle, et elus ongi nii, et kõik ei saa jääda, olenemata sellest, mis on olnud. Tema ei jäänud ka. Vist proovisime küll, aga elu läks edasi. Lihtsalt kurb on siis, kui millalgi aru saad sellest, mis möödunud, ning just sel hetkel tundub see palju väärtuslikum kui olevik. Aga olevikul pahatihti ei olegi väärtust.

Nullsubjekt

Sunday, 14th of June 2009

Mind ei huvita eriti, mida sa eile tegid. Mind ei huvita, kellega sa rääkisid või mida tema sellest arvas.

Mind ei huvita, milliseid plaane sa praegu teed või milliste valikute vahel oled.

Mind ei huvita, kuidas sa seda sõnastad ja kirja paned.

Mind ei huvita, et sa tahad teada “kuidas mul läheb”. Ei huvita sinu elav näoilme, kui ma sulle seda räägin. Või kogemata su kassi saba peale astun.

Need teised, need, kellega sa järgmisena neist asjust räägid, need ka ei huvita.

 

Miks sina iial “miks” ei küsi?

Ilmast temperatuurides

Wednesday, 10th of June 2009

Olgu muld sulle kerge, Eestimaa suvi.

Tegelikult on temperatuur viimase paari tunniga tõusnud kena kolm kraadi ja paari päeva tagusega võrrelda üldse ei anna. Väljas on mõnusalt nii värske, kui linnas üldse olla saab ja kui pink tagahoovis märg ei oleks, siis lihviks ma ehk juba seal klaveriklahve. Teetassi taga. Tee, jaa! Tundub, et tuleb ära.

Suvest rääkides, siis eelmisel teisipäeval end sel aastal esimest korda vette kastetud (rohkem kui ainult varbaid). Kuna juba siis oli juuni, pole see loomulikult mingi sensatsioon, aga siiski. Üldkasutatavas ujumiskohas masse ei olnud, inimesed polnud soojade ilmadega veel harjunud (mis oli hea, arvestades seda, et juba järgmine päev oli kole). Olnud raadiost veetemperatuure kuulnud, ootasin midagi ujutavat. Reaalsus sarnanes kuumaveeallikale. Varbaga vett katsunud, oletasin, et päike oli kaldavee soojaks kütnud. Ei, päike oli terve järve soojaks kütnud.
Õhtul läks kordamisele, teises veekogus, kus oli vesi küll mõne kraadi võrra jahedam, aga siiski soojem kui väljas.

Neljapäeval tegin midagi loomuvastast. Kõndisin läbi paduvihma Tartu serva. Kui olin pärale jõudnud, läbimärg ja kolm korda aru saanud, kui halb idee see ikka oli, siis selle asemel, et kuiva kohta otsida, valisin päeva jagu hääletamist. Ühe vahva seiklusega, ühe täiendava teeservas vihma käes lõdisemisega ja päevi märgade saabastega. Õhtuks olin igatahes Riias. Vahetusriideid ei olnud, kuivasin niisama.
Reedene kontsert oli päris hea, eriti arvestades, et ma sinna tasuta pääsesin. Peaesineja hilisema loominguga ma muidugi tutvunud ei olnud, mistõttu mulle tuttavaid lugusid sai ühe käe sõrmedel üle lugeda. Pärast kontserdi lõppu selgus, et mõningatele esinejatele mõeldud öömajapaik oligi kontserdisaal ise. Kuna saalis olnud tehnikat ei lubatud kasutada, läks mobiiltelefonidiskoks. Kõik oli vahva, kuni selgus, et kui ma kohe hoonest välja ei lähe, siis ei saagi ma kunagi välja. Kuigi oleks ka selle teise võinud valida, siis ma ikkagi lahkusin, raske südamega.
Väljas oli valgeks läinud. Kõndisin läbi hommikuse Riia, mis oli küll hommikune, aga mitte nagu hommikune Tartu. Suundusin unisesse hoovimajja, jõin vett ja läksin magama, et järgmine päev jälle hääletamisele kulutada. Mu host ütles, et Tartusse saab kolme tunniga. Mina jõudsin kella kümneks kohale. Tartus ei sadanud. Pärast vaatasin Delfist Turmi vettelaskmise videot peolt, millest ma ilma olin jäänud.

Pühapäeval tõstsime Eestimaa suve terviseks, esmaspäeval ehitasime Marianne ja Erkiga torne ning eile tegin eksperimendi minna varem magama kui pool kuus. Õnnestus, kolme paiku. Eesmärk oli hommikul varem üles saada. Ärkasin pool üks. Ma ei ole veel omi järeldusi teinud, aga kõige tõenäolisemalt üritan edasi.

Kõige tipuks hakkasin klaveriklahve lihvima. Päris kaunid saavad, kui sopakord eemaldada. Kas sina tead, kuidas lõhnab elevandiluu? Veel kolmkümmend klahvi ja mina enam ei taha teada.

Kolm ja pool pilti

Wednesday, 27th of May 2009

Kiviaeg) Kõigepealt oli mingi bussi parkimine magamistuppa.

1) Seejärel sõisime Piibuga väikekaubikuga telefonipoodi talle handsfreed ostma. Seal oli palju päris vahvaid telefone, aga handsfreed ei olnud. Suundusime Lõunakeskusesse, kuna see ei olnud kaugel, aga kaotasime suunataju. Lõpuks sõitsime läbi mingi hoovi, mis selgus olevat Indla hoov, seal askeldas palju teklites rebaseid ja kaasvõitlejaid. Sellega saime õige suuna jälle kätte. Lõunakeskusesse aga ei jõudnudki, sest..

2) Kogu naabrite perekond läks ära, ainult Kristjan jäi maha. Läksime Kristjaniga Stockholmi kolama. Kristjan rääkis mulle igasuguseid asju, a’la kust kanepit ja LSD’d saada, aga asjalikus võtmes. Jutt nagu kümme aastat vanema oma. Tahtsime mingit skulptuuri näha, mingil hetkel avastasime, et too kõrgub meie selja taga majade taustal hiiglaslikuna. Vaade paljastas ka selle ees oleva hiiglasliku fotograafi skulpruuti, kes esimesest kujust pilti tegi. Taamal oli veel mingi skulptuur.

3) Sõbrad määrasid mulle naise. Reidis hõivasin ennast ära jne ja läksin talle siis külla. Polnud tal väga viga ja elamine oli sümpaatne, aga noh, mis sa ikka määratud naisega teed. Oli mingi pidu siis tema juures, kõik olid kohal. Naisel oli keldris veinikelder. Mõtlesime siis Jorgeniga, et lähme hoopis võtame salaja paar pudelit ja laseme jalga jooma. Hiilisime mitte kuigi salaja siis veinikeldrisse ja avastasime, et pudelid olid kõik otsa saanud, keldris olid ainult klaasid ja muu selline. Fail. Edasi läks mingi ühise sünkroonrumbaga tagahoovis, aga see võis olla juba ka Burzum‘i Tomhet, mille saatel ma üles tõusen.

Administratiivteadaanne #2

Tuesday, 26th of May 2009

Nojah, kui sa juba siiani oled jõudnud, siis on järgnev sinu jaoks tõenäoliselt ebaoluline, aga:
Seoses sellega, et minu sügisnett mingite segaduste tõttu õhku on lastud, tegin esimese lükkena sellest probleemist üle saamiseks egoistlikult oma ajaveebi ringitõstmise. Või mis egoistlikult – ära nüüd ütle, et sa ei ole kunagi stalkinud!

Kui sügisnett jälle eluvõimeliseks saab (ma loodan, et see juhtub, raisk), siis lisan vanale aadressile suunaja. Kuigi selleks ajaks on ilmselt tolle kasutajad ammu leidnud, et ju vist olen ma blogiga lõpparve teinud. Tegelikult hullem on see, et seniks jäävad paar inimest oma kirjadest ja paarkümmend inimest listihüvedest ilma. Ma vist ei majuta oma veebis enam ühtegi võõrast asja.

Muudest kirjutamata asjadest

Saturday, 9th of May 2009

Ma olen tahtnud juba mõnda aega ühtteist siia kirja panna, aga ei ole kas leidnud sobivat sõnastust või on pealehakkamine minust kaarega mööda käinud. Nüüd, kus soov sai piisavalt tugevaks ja ma juba kirjutama asusin, on jätkamine lihtsam.

Mõned igapäevaelulised asjad. Alustada võiks sellest, et suvi hakkab tulema. Aga seda saab igaüks ilma minu ütlematagi aru.

Saaga Lambasaartega on võtnud suuri pöördeid nii ühes kui teises suunas. Mõningase suhtlemise käigus kohaliku rahvaga (kes vastas mulle pooleteise päevaga keset nädalavahetust, eestlase jaoks avalike organisatsioonide puhul ennekuulmatu) selgus, et võimalusi seal end oma äranägemise järgi teostada on. Paar päeva hõiskasin rõõmust, siis tuli kaasmaalaste poolt teade, et euroliidu poolse rahastamise võin ära unustada, kuna Lambasaared on piisavalt iseseisvad, et igasuguste projektidega mitte liituda. Kurat! Seda magusam see isoleeritud kivirahnla minu jaoks tundub. Pärast tolle uudise saamist hakkasin mõtlema alternatiividele. No ei suutnud midagi head välja mõelda. Üle mere itta oleks ju looduslikult kaunis variant, aga mida neljakümne kaheksa tuhande inimesega isoleeritud maatüki, mida iga nurga peal taevani kiidetakse, vastu ikka panna on. Eile tekkis lausa idee, et peaks esimese asjana hoopiski lennupiletid ära ostma. Need on ootustevastaselt üpris odavad, kui piisavalt pikalt ette soetada, nagu ikka.

Vahepeal vaatasin paari filmi.

Kohustusliku üldkultuurilise eneseharimise korras on peaaegu tungivalt soovitav olla näinud maailma suurimate filmiportaalide hulka kuuluva IMDb TOP 1 filmi. Seda positsiooni hoiab The Shawshank Redemption (1994). Ma ei oskagi öelda, kas ma saan aru, miks, või mitte. Jänkide filme on võrdlemisi lihtne klassifitseerida selle järgi, millele inimese peas nad apelleerivad (tõenäoliselt ka teiste rahvaste filme, aga esimeste puhul kargab see mulle eriti näkku). Konkreetne film oli minu jaoks täpselt sama tüüpi nagu näiteks The Green Mile (1999) ja mõni teine, mida ma näinud olen. Mitte küll halb film, aga otsast lõpuni ette ennustatav, loona lihtne tervik, mille võis peaaegu ära jutustada juba filmi esimesel poolel. Häid ideid (mis tõenäoliselt ka mõjuma mõeldud olid) oli küll, aga nendest igaühest oleks võinud teha eraldi parema filmi. Terviklik lugu jäi natuke alla. Igatahes mina väga kõrgele toppi seda filmi ei topiks, aga võibolla on mul lihtsalt mingi Hollywoodi-allergia välja kujunenud.

Teine, mida ma vaatasin, oli Juno (2007). See oli mõneti midagi uut ja täiesti nauditavat. Sedalaadi noorteka puhul ootaks esmajoones pöördelist lugu, mis kulmineerub mingi probleemi kuhjumisega ning lõppeb laabumisega, ilusti või poolilusti. Juno oli läbinisti probleemivaba ja positiivne film. Nagu päris elu. Alati ei ole ju traagikat, on ilusad inimesed, on sündmused, mõned meeldivamad, mõned ebameeldivamad, aga kõiges on midagi positiivset. Lisaks oli selles filmis stiili, mis küll oli väga ameerikalik ja ei mõjunud väga realistlikult, aga samas oli täitsa okei vaadata. Nii et kokkuvõttes täitsa okei meelelahutus see film.

Nädalavahetuserutiin

Saturday, 9th of May 2009

Ma ütlen, mis on elu:

Kuulata kell neli tasapisi valgenevas metsaservas hommikulindude kontserti, sekundeerimas konnad, kellega toonekured vene ruletti mängivad.

Püüda kell viis jäädvustada päikesetõusu soovahitornis, tulutult, sest fotosilm ei tunne nii palju kui süda. 
Päikesetõus soovahitornis

Istuda kell pool seitse kanuusse ning aerutada mööda Emajõge ülesvoolu ilma igasuguse plaanita kunagi üldse ringi pöörata kuni kerge tuul ja veekeerised pea juhitamatu paadi oma valdusse saavad, seejärel triivida jõevoolus tagasi ning avastada, et aurav puder toorvaarikamoosiga on just valmis saanud.

Kui ma kujutan omale ette nädalavahetuserutiini, siis peakski see olema just täpselt selline.

Ajukirurgia 5:13

Sunday, 19th of April 2009

Kõikide probleemide alus on see, et teadmatuse teadvustamine on teadmine.

Alkoholilembeline fjordijant

Wednesday, 8th of April 2009

Tegin eile öösel teise katse vaadata filmi “Svidd Neger” (2003), mida ilmselt isegi rohkem Ulveri fantastilise soundtracki järgi tuntakse. Seekord ei kippunud liigse alkoholi tõttu magama jääma, nagu oli juhtunud eelmisel korral umbes neli aastat tagasi. Ja oh, see oli hea.

No see oli ikka nii loll film kui loll üks film olla saab. Heas mõttes. Täielik töötav absurd, hunnik WTF-kohti, kõik imekauni Norra looduse keskel. Hing, oo, mis ihkad veel. Muidugi pigem meelelahutus kui mõistukino, aga täna hommikul dušiall olles filmile mõeldes võttis omaette kõkutama küll. Nii et kvaliteet ikka. Väga ebaväljapeetud muidugi, aga samas see poliitiline ebakorrektsus, mida IMDb’s nimetati, näkku ei karjunud.

Sisukokkuvõtet ja muud sellist loe IMDb’st. Või veel parem, vaata filmi.

Kusjuures, ma sain aru, et seda Ulveri soundtracki võib kuulata hoopis teistmoodi. Alguses sellise südantlõhestavalt depresiivse-ilusana mõjuv muusika on filmi taustal tegelikult sarnane vanale koomilisele klounimuusikale, mis tihtipeale oli kergelt melanhoolse kõlaga. Natuke uuemas kuues muidugi, aga mingid paralleelid mul tekkisid.

Ilmselgelt filmi mõjud, et öösel nägin ma unes, et ma sain lapse naisega, kellel oli juba üks pisike laps, aga mitte minu oma (“üks minu, teine Normanni oma”). Huvitav, millised seosed on mul musta nahavärvi ja seentega? Aga muidugi oli ta kõige eksistentsiaalsemate probleemidega tüüp. Unenägu, muide, nagu arvata võib, lõppes väljapääsu otsimisega.