Kui end pisikese aknaga steriilsesse tuppa lukustada ja ära unustada, mis ümberringi on, võib päris kurb hakata. Internet toob kõik sotsiaalse üsna lähedale, samas tead, et kõik on tegelikult kaugel. Tuleb välja, et ma ikkagi olen sotsiaalne inimene. Seevastu, tasub vaid uksest välja astuda, kui kõik on teisiti. Kogu maailm ümberringi on peopesal ja meenutab sulle, miks sa tegelikult siia tulid. Just täpselt sellises paigas tekkibki tunne, et õhku ja ruumi on just nii palju, kui vaja. Rääkimata siis inimestest, kes on head, ja naeratustest, mis vist iial näost ei kao. Idüll missugune.
Samas kui valitsev ilus ilm on tõesti nii erakordne, kui kohalikud väidavad, siis võib kõik selle normaliseerumisel veel muutuda. Kujutan ette, et vihmane ja jahe talv võib päris nukker olla. Ma loodan, et selleks ajaks olen ma kolinud kohta, kus on aknast mingisugune vaade ja neli seina ei ole täpselt sama värvi nagu lagi ja põrand, nii et nad sassi kipuvad minema. Sest ma juba kujutan ette, kuidas peagi enam nina meeleldi välja ei kipu pistma.

Teine ja olulisem asi, mida ma loodan, on see, et ma leian omale töö. Kalavabrikul ei olnud mulle hetkel midagi pakkuda. Ütlesid, et kohalikudki küsivad viimasel ajal päris palju tööd, samas kutsusid mind järgmisel nädalal tagasi tulema ja uuesti uurima. Eks ma pean aktiivne olema. Tehases tuleb ja läheb inimesi pidevalt, nii et ma usun, et tegelikult on vaid aja küsimus, millal mul proovida lastakse, aga päris mitut kuud ma puhtalt rahaliselt oodata ei jaksaks.

Elamine on siin roppkallis, hinnad on kaks kuni palju kordi kõrgemad kui Eestis. Hea oli, et ma omale toa mõistliku raha eest sain. Kaks nädalat olen nüüd siin. Esialgu sean endale selle ka tärminiks, mille jooksul midagi leidma peaksin, mis sisse toob. Vastasel juhul ma ei tea, mida ma teen. Tagasi Eestisse ei tahaks tulla, puhtalt juba iseenda pärast, kuna see oli paras kius mu mugavusele, et ma äraminemise üldse ette võtsin. Ja see oli ka eesmärk. Eks ma olen siin natuke mujalt ka tööasja uurinud ja uurin veel. Aga enamike asutuste puhul on sinna tööle saamiseks vaja taotleda tööluba, mis käib läbi Taani ja võtab kaks kuni palju kuid aega. Kui kohalikud selle asjaga tegeleksid, läheks kindlasti kiiremini, sest inimesed on siin nii head.
Kui tööga asju veidi selgemaks saaks, oleks mul kõiges palju rahulikum olla. Praegu teeb natuke murelikuks.

Matkanud olen siiamaani vähem, kui arvata võiks, päris mäkke ronida ei olegi jõudnud. Kuigi ilm on ilus, hirmutavad mind natuke need matkarajad, kivirahnud pidid siin olema väga varisemisohtlikud ja paljudesse kohtadesse ei tasu üldse üksi minna. Hetkel ei ole mul kedagi kaasa võtta. Ma lähen uurin kohalikust turismiinfost järgi, kuidas nende mägiradadega täpselt on. Muidu pöörab ilm sügisesse ja ma enam ei jõuagi.

Teisipäeval võtsime rootsi tüdruku Klaraga ette retke Saksun’isse ja Tjørnuvík’i. Kui sinnamaani olid lambasaared mu kõrgetele ootustele üsna hästi vastanud, siis nüüd said need mitmekordselt ületatud. Saksunisse olekski võinud jääda. Klara lubas sinna surema tulla. Mina tahtsin taeva ja maaga ühte hingata.

Tjørnuvík oli täiesti omamoodi (muide, nagu hääldavad seda “tšötnuvik”; fääri keeles on üldse kummalised hääldusreeglid). Nagu maailma lõpp. Paar sammu sealt edasi oligi maailma lõpp. Ehk siis teine pisike-pisike küla, kuhu saadeti kaasata jäänud mehed ja naised ja kust enam edasi kuhugi minna ei saa. Viimane ei ole muidugi siinkandis mingi ime, suurem osa teid on tupikud. Aga Tjørnuvík oli idüll ise. Täpselt selline koht, kuhu võiks kõige kurja eest, mida Fääridel niikuinii ei ole, ära pageda, kõrgete ja järskude mäenõlvade kaitsvasse sülle. Ja seal on vaade avaookeanile, “hiiglase” ja “nõiaga” taustal.

Kõige tipuks (või ajaliselt siis aluseks) õnnestus esmaspäeva hilisõhtul näha sellist tähistaevast, millesugust mina kunagi näinud ei olnud. Kõik on tõenäoliselt kogenud seda, et mida kauem öösel selgesse taevasse vaatad, seda rohkem hakkad tähti nägema. Lambasaared helendavad võrreldes muu maailmaga aga nii vähe, et selle pildi, mille Eestis saad kümne minutiga, näed siin kohe pilgu taevasse pöörates. Selge tähistaevas iseenesest on aga ka siin väga haruldane nähtus, Eleonora ütles, et selle aja, kui nemad siin elanud on (alates veebruarist), ei ole nad midagi sellist näinud. Kassiopeia kaksisveed ma siiski ära ei eristanud, kuna tähti oli liiga palju, seda peab Elen mulle uuesti näitama.
Mõistagi püüdsin kogu seda ilu ka pildile jäädvustada ning loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Kõike ei olegi vaja pildile saada, ilmselgelt. Mõnda asja peab lihtsalt ise nägema. Siin näeb asju, mida mujal olemas ei ole.

Ja öine Vestmanna on tegelikult mäe pealt vaadates imeilus. Kuna tee siia tuleb kõrgelt mäe pealt alla, siis on hästi tore jälgida pimeduses mööda kõrgusi liikuvaid tulevihke. Pimedas, kui tegelikult ei näe, millised massiivsed maastikuvormid ümberringi on, tuletavad tuled seda vahepeal meelde. Aga pildi peale ikkagi kõike ei saa.

I made a separate category for entries in English, you can find them here: click

Mulle meeldib, kui on kõike on vähe. Siis on kõik lihtsam. Neid asju, mis ei ole inimese loodud, võib aga palju olla. Siis on rohkem seda, mida tunda ja vähem seda, mille pärast muretseda. Siia jõudes tundsin ma kohe, et ma olen tulnud täiesti õigesse kohta. Ma olin varem inimeste käest kuulnud, et see, mida piltidel näed, ei ole võimalik võrrelda siinse tegelikkusega. Minu jaoks ei olnud päriselt nii. See koht siin vastas lihtsalt minu ootustele nii täpselt, kui oskaks ette kujutada. Selliseid lambasaari ma tahtsingi.

Hääletamine on siin imelihtne. Pärast seda, kui ma üleeile väiksemais lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen, mõned tunnid olin veetnud, mõeldes, kuhupoole ja millega edasi minna, otsustasin hääletamist proovida. Esimene auto peatus. Juht ega kaassõitja inglise keelt ei rääkinud, praktiseerisin nendega pisut skandinaviskat, mis oli päris tulemuslik. Oma suures ajalises-kohalises organiseerimatuses lasin end sõidutada otse pealinna Tórshavni (isegi mitte sellepärast, et ei oleks suutnud neile selgeks teha, kus mind maha panna), mille kesklinnas veetsin ehk ainult pool tundi, siis sain aru, et mõttekas oleks ikka sammud Vestmanna poole seda, kus mu majutajad elavad. Läksin tee äärde, taas sain esimese auto peale. Kokku kulus Vestmannasse jõudmiseks neli autot (järgmistel kordadel sain umbes ehk viienda auto peale). Aega ma ei mõõtnud, aga seda kulus vähe. Vahemaad on siin muidugi üsna väiksed, Tórshavnist Vestmannasse on 40 kilomeetrit.

Korter, kus ma peatun, on väike, aga väga armas. Kui endale ka sellise kodu saaks, ei oskakski paremat tahta. Tegelikult ma arvan, et siinsetes väiksetes majades ei olegi mittearmasaid tube. Selle näol siin on tegemist eraldi rõdult sissepääsuga katusekorruse toakesega, kus on kööginurk ja katuseharja all voodid. Ruumikasutus on kaval. Aken on mäe poole ja selle taga on ainult rohelus mõne ükski majaga eemal. Lisaks kahele alalisele sakslasest elanikule on siin kuni reedeni ka üks Rootsi tüdruk, nii et kokku on meid neli. Tuleval nädalal hakkan omale tuba otsima, kui sellega sujuvalt läheb, olen ise siin isegi vähem aega.

Fäärid tervitasid mind suurepärase ilmaga, eile oli praktiliselt terve päev tuulevaikne ja päikseline. Hea ajastusena oli just eile Klaksvikis (suuruselt teine linn põhja pool) mingisugune merefestival (nagu tõenäoliselt kõik festivalid siin), kuhu me loomulikult kõik koos ka läksime. Demonstreeriti kalu, jagati tasuta kohvi ja kooki, sadamas olid laevad, millel sai käia. Kui Eestis lastaks laevadele, mis näha on toodud, ainult osaliselt, siis siin sai kõik laevaruumid läbi käia, mõndades ruumides olid inimeste isiklikud asjad, aga keegi ei muretsenud selle pärast. Tõenäoliselt kui keegi midagi varastaks, tuleks see siin väga kiiresti välja.

Käisime veel ka üsna põhjas, päris põhja ei läinud. Seal peaks kunagi ka ära käima, seal on Fääride kõige kõrgem ja Euroopa üks kõrgeim pank, 822 meetrit otse merre. Aga tõenäoliselt on seal üsna ohtlik, ma ei kujuta ette, kas sinna üldse inimesi lastakse. Nautisime vaadet kahele kirdepoolseimale saarele, pidasime natuke piknikku ja tegime pilte. Hiljem otsisime geopeituse aardeid paaris fääri metsas, mis olid nagu peaaegu nagu päris, puud loomulikult natuke madalamad ja arusaadavalt istutatud, taimestik nende all oli aga lopsakas, millesugust siin looduslikult ei kohta.

Tänane ilm on pisut tavalisem, päikest ei ole ja tuul on vahelduvalt üsna tugev. Siiani olen tubaste asjadega tegelenud, õhtupoole lähen ehk pisikesele jalutuskäigule. Mäkke ronida ei ole hea idee, kell on juba liiga palju ja üleval on udune.

Homme hommikul lähen kalavabrikusse tööd küsima. Tõenäosus seda saada on üsna suur, sest suviti töötavad tehases koolilapsed, kellel nüüd kooliaasta peale hakkab, nii et vabu kohti peaks tekkima. Loodetavasti leian sealsete kontaktide kaudu ka omale elamise. Inimesed on siin erakordselt abivalmis ja sõbralikud, nii et usun, et sellega ei tohiks väga kaua minna. Töötama plaanin asuda aga ülejärgmisest nädalast, kui lähipäevil ilma on, saaks mäkke matkama minna, sest paremat aega sel aastal loota niikuinii ei ole, sügis tuleb peale.

Äratus oli kolmapäeval kell kümme. Kui me lõpuks tund-kaks hiljem üles saime, avastasime end asju täis toast. Esialgne plaan oli jõuda kahese või kolmese bussi peale, et oleks aega Tallinnas veel Eva ja Taimiga hüvasti jätta. Sellest ajast sai loomulikult sujuvalt kell neli.

Lükkasin siis asju, mis ei tahtnud ega tahtnud otsa saada, koomale, nii et lõpuks puudus mul igasugune kriitikameel nii selle suhtes, mida alles jätta ning mida mitte, kui ka selle osas, mis kuhu karpi läheb. Viimased kaasavõetavad riided alles kuivasid, aga muus osas oli kohver enamvähem koos. Plaan oli kenasti ema juurest läbi minna, süüa, linnas raha vahetada ning siis rongi peale jõuda. Ema juurde jõudsime umbes kell pool kuus. Minek lükkus seitsmeks. Okei, pikaks ei saa Tallinnas hüvastijättu planeerida, aga jõuab.

Umbes veerand seiste (vist) läksime panka raha välja võtma, kuna pikemaks ajaks on suhteliselt palju raha vaja, eriti kui näiteks tuba üürima peab. Selgus, et Tartu kaubamajas Swedbank sularahatehinguid ei tee ja sealt öeldi, et sellel kellaajal on ainus koht kontorist raha saamiseks Eedeni keskus. Järgnes umbes veerandtunnine vanavanemate auto ootamine, mis ajaga oleks tegelikult juba jalgsi Eedenisse kohale jõudnud. Selleks ajaks oli üsna selge, et seitsmene buss on natuke liiga optimistlik plaan. Pool kaheksa siis.

Eedeni keskuses teenindaja käest raha nõudes uuris ta minu käest nõutult, et miks ma seda automaadist ei võta, limiit on ju täiesti piisav ja nii ei arvestata teenustasu ka. Nojah, oligi nii. Võtsin siis automaadist. Seda oleks võinud sama hästi ka kesklinnas teha.

Raha käes, oli vaja see veel Taani kroonideks vahetada. Kell hakkas lähenema seitsmele. Mäletasin, et Tavid ongi seitsmeni avatud. Kaks minutit enne täistundi peatus vanaisa auto Raekoja taga, tormasin välja ja jõudsin jooksuga umbes minut enne sulgemist Tavidisse. Sain raha vahetatud ja suundusime bussi peale.

Bussijaamas jätsin vanavanematega hüvasti ja Elen jäi minuga poole kaheksast bussi ootama. Mida ei olnud, oli muidugi poole kaheksane buss. See käib ainult reedeti ja pühapäeviti, mitte kolmapäeviti. Hästi, siis kell kaheksa. Vahepeal jõudsime Kaubamajas mulle järgmiseks päevaks süüa ostmas käia ja veel üksjagu koos bussijaamas istuda.

Hea oli see, et bussis oli internet (aitäh Sebele selle geniaalse saavutuse eest) ja ma sain vastata mitmetele kirjadele, millele viimaste päevade ajapuuduse tõttu vastamata oli jäänud.

Taimi oli lootust andnud, et tuleb mulle bussile vastu ja Evaga, kelle lemon otsad andis, olin varasemalt kokku leppinud kohtumise kell kümme pubis. Hiljem, kui selgus, et ma ei jõua kümneks, lasin Taimil Evale e-kirja kirjutada ja öelda, et mulle võib bussile vastu ka tulla. Tulemus oli muidugi see, et Eva tuligi vastu, aga kuna ta jõudis pisut pärast bussi kohalejõudmist, olin mina juba läinud, arvates, et ta ootab mind pubis. Kokkuvõttes istusin ma pubis jupp aega üksi, siis tuli Eva ja Taimi jõudis üldse kõige hiljem. Ajasin nendega siis umbes veerand tundi juttu ja läksin ööseks Jürri.

Ühesõnaga, Tartust lahkumine läks täiesti sujuvalt, nagu arvata võiski. Ei midagi eriti üllatavat.