Tänane

Tänase päeva teema – kuidas elada elu efektiivsemalt? Vähem ebavajalikke küsimusi, vähem ebavajalikke probleeme, stressivabadust (peamiselt vabadust olla stressita, aga ka vabadust olla stressis). Kuidas teha olulisi asju ja mitte teha ebaolulisi?
Kuidas vältida seda, et iga mõne aja tagant on suur soov kõik persse saata? See, mis mingi ajaga kasvab juba selliseks, et selle üle ei ole muud teha kui naerda. Ja siis diagnoosida endale üks bipolaarne või midagi sarnast. Ja kõike seda selle juures, kui tegelikult ei teegi ju midagi (mis võib sama hästi olla ka põhjuseks).

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.

Pealkiri ei ole sobilik

Teist korda elus olin ma resoluutne (peaaegu; esimene kord oli 22.12.2008, nagu tollasest blogipostitusest võib välja lugeda).

Seekord tekitas see aga minus palju suurema sisemise segaduse. Väga lihtne on tahta midagi ainult iseenda jaoks, sest siis vastutad ise ainult enda naha ja karvadega põhjuste ja tagajärgede eest. Kui aga oodata teiselt midagi sõnadessepandut, siis ei vastuta mitte sina ise, vaid see, kuidas teine ja kolmas ja kõik järgnevad inimesed sellest aru saavad. Ja lisaks tuleb kuidagimoodi ka iseendas ületada see kahvel sõnade ja tunnete vahel. Praktika näitab, et ma ei ole selles viimases kuigi osav. Sellepärast ma üldjuhul resoluutne ei olegi.
Ma kardan seda suppi, mida ma sööma hakkan. Võibolla eelkõige sellepärast kardan, et supp ei ole veel valmis.

Võtsin kitarri ja mängisin Jääboileri “Karusselli”. Mitte, et see temaatiline oleks, see on lihtsalt mu üks viimase aja lemmikuid. Segadus ei andnud järele. Hakkasin kirjutama (näe), aga ma arvan, et see ka ei aita oluliselt.
Peaks hoopis midagi muud kirjutama ehk.

Hingeline hingeldamine

Nüüd, kus ma taas kättesaadav ja käegakatsutav olen ja keegi minust midagi lugeda ei taha, sest kuulda saab ju ka, ma kirjutan. Aga eks see ole aegade algusest peale nii olnud, et kirjutama ei sunni mitte teiste uudishimu, vaid enda rahulolematus. Lisaks mulle meeldib kirjutada. Eriti siis, kui on eriti aeglane olek. Ma arvan, et see viimane on täna üle päris mitme kuu.
(Kes vaidleb vastu – aeglusel ja aeglusel on ka vahe, eksole.)

Ma saabusin homme nädal aega tagasi koju, kus polnud elektrit. Üks tuba oli peaaegu tühi ja tekitas tasakaalunihke, mis omakorda süvendas segadust. Seisin ukseavas ega osanud midagi teha. Koristasin natuke, siit-sealt. Liigutasin asju ühest kohast teise ja siis teisest jälle tagasi esimesse. Tihti avastasin, et püüan matkida seda, mis oli enne. Aga tasakaal oli nihkes.
Helistasin sõbrale, läksime välja. Olime natuke, rääkisime asjust, lühidalt ja teemalt teemale hüpeldes. Siis hakkas külm ja tuli väsimus. Läksin koju tagasi. Õhtul läksin uuesti välja. Samamoodi, nagu vanasti. Ei teadnudki, kelle juurde.
Täna istusin maha. Panin küünla akna taga põlema, teleka peal ka, küünla ja viiruki. Unustasin need ära, kuni nad olid lõpuni põlenud. Teed ei ole siiani teinud.

Kuhu ma tagasi tulin?
Ja mis saab edasi?

Keeleõppest idarindel

Et vältida kirjutamisele aja ja aju kulutamist või hoida end eemale vastutusest väljaöeldud sõnade ees, siis, illustreerimaks meie reedeseid keeletunde, toon teemakohase viite Sille blogile: klik
Ja nii ongi! Muide, see näide seal lõpus oli reaalselt veel naljakam, kui tunduda võib, sest see tuli tolle jaapanlase suust nii loomulikult ja üldse mitte irooniliselt, pigem alateadlikult fakti konstanteerides. Ja nüüd kujutage ette, et neid keeletunde hakatakse meile tegema ka teisipäeviti, sest meil ei olnud motivatsiooni keelepraktika nime all mööda Aakirkeby’d ringi kolada või ujumas käia (mitte, et mulle ujumine ei meeldiks, aga ma ei ütleks päriselt, et ma seda taani keeles tegin). Esimese nädala suutsime õnneks viilida, jäädes ilma paaritunnisest loengust, kuidas a-tähte hääldada (oo õnnetust), järgmise nädala eriprogrammi tõttu järgmist tundi ei ole, edasi tasub väriseda ja paanitseda.
Aga lõppkokkuvõttes kaalub reedehommikune unine lõõritamistund kõik muu peaaegu et üle.

Ükskõik, kus ma olen, ma leian iseendas elu

Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.

Olukorrast idarindel

Mul on mälu täis (ei, mitte ühelgi mu elektroonikavidinal, vaid minul endal). Selle põhjuseks on kuhjunud asjaolud:

1. Üldine olukord Taani idarindel
2. Saksa postisüsteem, mis mu saadetise kohaletoimetamisega venitab
3. Autoremont
4. Üüriline, kes mu toast välja kolib
5. Igasugused muud pisiasjad

Tegelikult ei ole ükski neist asjust väga stressitekitav või lahendamatu, aga tekitab palju küsimusi, millele on vaja vastust leida ja mis ei anna rahu. Selgitan kohe mõnda asja lähemalt.

Nüüdseks olen nädala ja natuke rohkem siinses internaadis aega veetnud. Iga päev on minuni tilkunud uusi fakte vastamaks küsimusele, kes need inimesed siin on ja miks nad siia on tulnud (tõsi, originaalis oli see Eeva (üks teine siin olev eestlane) küsimus, mina olen pisut pikema vinnaga). Tuleb välja, et Eeva intuitsioon ei vedanud teda alt ja mina, kes ma püüan asju positiivses valguses näha, eksisin. Teatud suurema osa seltskonna jaoks on see kool siin parandusasutus. Gröönlased olla saadetud siia sellepärast, et nad ei tule lihtsalt oma kodumaal kooli lõpetamisega toime (motivatsioonipuudus jms). Neil, muide, on siin oma programm, nad õpivad lisaks matemaatikat ja taani ning inglise keelt. Pärast peavad tegema mingi eksami või asja. Ühesõnaga, see on osa nende kooliprogrammist. Neile makstakse siinolemise eest veel peale. Samamoodi taanlased. Siin on kari tüdrukuid, kes muidu lihtsalt oma elu sex, drugs & rock’n’roll stiilis raisku laseks. Päris segaseid inimesi on siin samuti, üks noormees saadeti juba minema, sest ta osutus antisotsiaalsest psühhopaadist stalkeriks. Mõni hoiab end ravimite abil vormis. Mõni on lihtsalt hüperaktiivne. Islandlane ja paar taanlast on siia tulnud karjäärinõustaja soovitusel aega maha võtma ja tulevikuplaanide järgi mõtlema. Vanema seltskonna jaoks on ilmselt tegemist kudumisklubi analoogiga. Jaapanlased tunduvad üpris normaalsed, aga teab, kas nad kultuurierinevuste tõttu üldse muu seltskonna olemusest aru saavad.

Tekkib küsimus, et mida mina siis siin teen. Või et millisesse hullude gruppi mind lahterdatud on. Meid siia saatnud organisatsioon reklaamis seda kui kõrgharidusele täiendava vabahariduse saamise kohta. Ma pean end küll üpris tolerantseks inimeseks ja mul ei ole kirju seltskonna vastu midagi, aga õppe sujumine sõltub päris palju inimeste õppimistahtest ja -võimest, eriti kui tehakse midagi koos. Kui see võime on erinev, siis need, kes kiiremini uut haaravad, saavad lõppkokkuvõttes vähem. Kui on üldse midagi uut, mida haarata. Kas ma üldse saan siit seda, mille järgi ma tulin.
Kui meile ajakava tutvustades räägiti mingist “nõustamisest”, tekkis küll veidi küsimärk, et miks meid nõustada vaja on. Aga tundub, et suurem osa seltskonnast tõesti vajab seda mingil määral.

Muusikaga on siin samuti asjad natuke nii ja naa. Valisin eriala, milles mul mingi arvestatav baas olemas oli, et saaks selle pealt edasi liikuda. Ilmselt saaksin rohkem, kui oleksin valinud midagi sellist, milles mul igasugused teadmised puuduvad. Meil on viis tundi nädalas, kahel neist teeme uimaste gröönlastega sellist põhikooli tasandil koolibändi (keegi eriti midagi mängida ei oska, rääkimata rütmitajust või kokkumängust). Ehk siis viimast asja üldse, mida ma muusikas teha tahaks. Õpetaja on sõbralik ja täiesti sobiv põhikooli muusikaõpetaja, aga näiteks tehnikast ei jaga ta mitte midagi (ta ise tunnistas seda ka) ja tema professionaalset suhtumist näitab ka see, et kui ma mainisin talle, et kitarridel tuleks keeli vahetada, vastas ta mulle, et vahetab neid tavaliselt siis, kui mõni katki läheb. Samas ma saan aru, et tavaliselt ei ole tema tunnis nii nõudlikke inimesi nagu mina, sest ta ka mainis, et paar aastat tagasi olla samuti olnud üks kuju, kes rohkem tahtis. Teisalt kui nad oma võimalusi ja tehnikaparki parandaksid, oleks ehk see paik ka muusikutele atraktiivsem. Tõenäoliselt oleks siis pisut pädevamat õpetajat ka vaja.
Natuke kahju on selles mõttes, et ma arvasin, et ma saan enda muusikaprojekti jaoks ideid ja ühtteist lindistada/sisse mängida, aga tundub, et kodus ja sõprade abiga on lootust märksa rohkem.
Mis on hea, on see, et ülejäänud kolm tundi nädalas tegeleb meiega muusikaõpetaja naine, kes on konservatooriumi rütmilaulu erialal lõpetanud. Teebki meiega sellist rütmi-tantsu-laulu värki, mis on hea ja mulle, koordinatsioonitule inimesele, üsna vajalik. Ühe tunni nädalas, kui uimased gröönlased taani keele tunnis on ja me kolmekesi oleme (mina, üks teine eestlane ja kohalik tüdruk), teeb ta meile häälekooli. Seda ei ole küll palju, aga midagigi.
Ja kõrvaleriala “nature and culture”, mis hõlmab ohtralt saarel ringimüttamist, tundub ka päris okei. On ikkagi üksjagu matka moodi, mitte ainult niisama jalutamine. Saar iseenesest on väga ilus.

Tore on ka see, et eestlaste seltskond on lihtsalt suurepärane. Nii et kuigi muust karjast ma soovitud vaimsust väga ei leia, siis eestlastega on küll huvitav. Kui neid ei oleks, oleks siin küll üsna mõttetu olla. Aga me hoiame väga kokku ja oleme üks kõikide ning kõik ühe eest.

Ja kõige parem asi siinse elu juures on söök. Ma ütlen täiesti ausalt, et pidevalt nii head sööki ei ole ma mitte kusagil enne saanud. Kokad on muidugi täielikud asjaarmastajad. Aga siinse eluga, ma arvan, et isegi mina võin arvestada kümnekilose kaalukasvuga. Hoolimata sellest, et toidud on ka väga tervislikud. Lihtsalt iga söögikord on sündmus, mida oodata.
Nii et kuna ma tegelikult nägin esialgselt seda kohta siin ka võimalust odavalt ja mugavalt neli kuud elada, siis seda ta täiesti ka õigustab.

Teised mälu täitvad teemad ei ole teistele inimestele lugemiseks üldse nii huvitavad, nii et hetkel ma piirdun olulisega. Mul ei ole siin oma toas arvestatavat internetiühendust (on selline mitteametlik pooletoobine, millega meilid enamvähem loetud saan) ja rahulikku kohta pidevaks sündmuste kajastamiseks on keeruline leida. Nii et kuigi kirjutada oleks siin paljust, elan ma ilmselt oma mõtted valdavalt pigem teiste eestlaste kui oma ajaveebi peal välja.

Bornholm nr. 1

Mu ajaveebi järgi võiks justkui oletada, nagu põrkuks ma ühest kohast teise. No enamvähem nii ongi. Nüüd olen igatahes Bornholmi saarel, järgmiseks neljaks kuuks. Esimeste päevade järgi võib oletada, et saab vahva olema. Mõnevõrra teistsugune, kui ma ette kujutasin ja väga palju sotsiaalsem kui mu viimased neli kuud (saan siin oma sotsiaalsuslaksu takkajärge).

Kes Bornholmist eriti midagi ei tea, siis lühidalt: kuulub Taani valdusesse (päriselt, mitte nagu Fäärid), looduslikult on aga põhisaartest üsna erinev. Pinnas on kaljune, nagu mujal skandinaavias ja siinne kõrgem punkt on napid viis meetrit üle Taani põhiosa kõrgema punkti. See on siis sadakuuskümmendmidagi meetrit. Lambasaartega päris võrrelda ei saa, aga ega eriti midagi võrrelda ei olegi. Siin on hoopis teine maailm.

Seltskond on siin esmamulje järgi otsustades väga tore. Vähemalt enamjaolt. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Üldiselt see on sellise multikultuurse seltskonna tendents, ma arvan. Meil on siin gröönlasi, üks islandlane, ameeriklane, taanlasi, päris kohalikke, jaapanlasi, eestlasi on viis. Täna käisime tuulist ilma trotsides kaheksa- kuni kümnepealise seltskonnaga Ekkodalen‘i ümber müttamas. Vaateid jagus imelisi ja üldse oli vahva. Siia siis ka kaart meie teekonnast (pooltestkorras või nii):

(Kunagi hiljem õpin selle ka ära, kuidas kaardile igasuguseid asju lisada. Pilte näiteks. Et kellelgi huvitav vaadata ka oleks.)

Kodumaalt

Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.

Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:

Populaarteaduslik nurgake

Kui kedagi on pead vaevama jätnud küsimus, kas koerad lesbiseksi ka harrastavad, siis viskan päästerõnga: kinnitan teile, et harrastavad küll ja kui innukalt veel. Isegi seanss vähemalt paari tunni takka ei väsita neid ja lärmi jätkub ka kogu ööks. Mõtlesin, et lisan video ka, aga see näeks välja täpselt nagu tavaline koerakepp (ja oleks minu poolt pisut perversne, ausaltöeldes). Ainult, et mõlemad osapooled on emased ja asi toimub geidelt tuntud “kes-ees-see-mees” põhimõttel.

Seisev elu

Gismeteo on lolliks läinud. Mõtlesin, et vaatan, kuhusuunas kodulinna ilmakraadide tendents on. Ülejärgmine nädal saab ilmaveebi andmeil igatahes päris hullumeelne olema: näiteks kolmapäev, 25. november algab kuue soojakraadiga, hommikuks on miinus viis, päeval jälle pluss kuus ja õhtul miinus viis. Graafikud tuleksid päris ilusad, potentsiaalselt võiks isegi mingi kauni helivõnke kätte saada.

Aga mis seal imestada, kui Hiinas surma külvav lumetorm on. Ja Taanis.. paistab päike. Jopet ei olnud välja minnes selga vaja panna. Õhtuks on muidugi jahedamaks läinud.

Vahelduseks on päris tore elada nii, et rahast mõtlema ei pea. Praegu tundub mulle, et suurem osa maistest probleemidest ongi rahaga seotud. Ju vist ei ole minagi praegu kuigi maine. Sotsiaalne ka ei ole, kõik päevad kulgevad üsna ühtemoodi. Aga hingerahu ja vaikuse jagamisel kitsi ei olda. Viimast katkestavad ainult jooksuajast hullunud pimedad koerad ning süüa nõudvad sead (kui nad elevusest elektrikarjusesse hüppavad) ja lambad (kellega ma üsna harjunud olen). Igaõhtuste tegevuste hulka kuuluvad võidujooks esimestega (kas ma jõuan piisavalt kiiresti neile toidu künasse panna, enne, kui nad ise sinna sisse ronivad) ja kaklemine viimastega (nemad on samuti kannatamatud; õnneks olen ma neist tugevam). Hobustega saan hästi läbi, siiani on ainult üks mind hammustanud. Haned ja pardid on samuti rahulikud, eriti siis, kui nad ära on koksatud ja me õhtul laua taga nende sulgi ükshaaval kitkume.
Kassid on ka toredad, täna virutas üks mulle käpaga, kui ma talle pai ei tahtnud teha. Tõesti, ma ei saa aru, kuidas ma sellise vea suutsin teha. Siirad vabandused kassi ees.

Ühesõnaga, peaaegu tundub, et aega ei olegi. Selles mõttes pole ka ime, et ma oma töötuse pikendamise teist korda ära unustasin. Seekord ei tulnud aga järgmisel päeval meelde. Pole veel küsinud, millistest hüvedest ma nüüd ilma jään. Tõenäoliselt tervisekindlustus, aga see peaks välismaal olles käima niikuinii läbi reisibüroo.. ja see on mul ka pikendamata. Aga oma koondamishüvitised olen ma niikuinii praeguseks kõik kätte saanud, nii et millestki eriti ilma ei tohiks olla jäänud.