Üksikud melanhooliahetked on tihti päris inspireerivad. Näiteks keset ööd oma BMX-rattaga mööda linna kihutades. Tuleb tahtmine leida rahulik koht, et emotsioonid laulu panna. Surnuaed näib olevat hea valik. Sõidangi sinna, tundega, et tee on tuttav, ja minuga ühineb noor kergelt ebakindla väljanägemisega tütarlaps, kes on elukutselt politseinik. Viimane teadmine tekitab alateadliku enesekontrolli, hoian pea püsti, käitun korralikult ega tee kordnikust välja. Oodatud rahuliku paiga asemel on seal aga rongivagunjas erinevate tasanditega second-hand pood ning see neiu osutub hoopis poepidajaks. Hoiak tema suhtes muutub muidugi kohe familiaarsemaks ning ma šoppan koos Jumala, Peetruse (kuigi ta nimi oli Daniel, aga ta on tegelikult Peetrus) ning loomulikult Evaga. Pean siiski jälle tõdema, et meeste asju on kaltsukas vähe.
Temperatuurivigurid
18 kraadi on kuradi külm.
16 kraadi on talutav.
Kas see on kuidagi seotud näiteks sõrmede klaviatuuril liikumise erineva kiirusega erinevate temperatuuride korral?
Ilusad maastikud ja vanad võlad
Seoses sellega, et mulle meelde tuletati ja Rait ei lubanud mulle enne teed anda.
Trotsides üliaeglast internetühendust ja meeletult suuri rajalogifaile, jagan lõpuks siiski välja kaardid suvise Norra reisi teekonnast. Kuna logid on nii mahukad, siis viitan kaartidele, mitte ei pane neid postitusse: Stockholm-Breheimen, Breheimen, Breheimen-Stockholm. Mõistagi ei lähe rajad otse, sest me püüdsime aega nautida, mitte kiirustada. Nõnda võisime teel kohata meeliülendavaid vaateid, kargeid fjorde, kaunist Ålesundi, imelist Vestkappi (Nordkapp, Vestkapp, Raitkapp) ja üsna igavat sillarada üle Atlandi serva. Mõni käis isegi ujumas. Aga sellest on saanud kuulda varemgi.
Hetkel ei ole aega piltidega tegeleda, aga ka need tulevad. Oletatavasti annan lähiajal Mapsource’is kasutatavad gepsulogid samuti vabakasutusse. Aga hetkel saavad lihtinimesed ülaltoodud linkide kaudu teekonda nautida.
Aknad
Väljas on sinakashall ja külm. Tuul vingub. Toas on ka külm, sest aken on katki. Siin on veel inimesi, ma ei mäletagi, kes. Ma olen lubanud akna ära parandada, tuul puhub läbi, aga ma ei saa täpselt aru, kuidas aken katki on. Üks raam oleks nagu puudu. Ja servast on ka midagi lahti.
Ma ei ole kunagi osanud oma unenägudele seletust omistada. Kui otsida, võib siit leida seoseid. Tea, kas see ehk oligi selle pärast.
Pisut paljust, mälestusteks
1. Diana arvates on mu kodu Tartu kõige ägedam pesa.
2. Mul on esikus peegli küljes kaart (ruutu kaheksa), millega Diana kuulutas mind täieõiguslikuks paavstiks.
3. Minu kõige harmoonilisem jämm-sessioon oli Diana ja Mardiga, sõnadeta ja tunnetega. Bänd jäi olemata.
4. Lisaks suvised lauluharjutused Hiiumaa teedel.
5. Õhtusöök Viljandi pargipingil, sest auto ei viinud meid Tartusse. Pargipingi taha panime üles telgi.
6. “Kes sa oled?” (eriti uudishimust põlevil silmil)
7. Spontaansed klaverisaated üldisele Põhjala-melule.
8. “… and a partridge in a pear tree.”
9. Diana sundis mind andragoogikaraamatut lugema.
10. ..
(suvalises järjekorras, nagu meelde tuli)
Ja ometi tundub, et midagi jäi ütlemata. Küllap jäigi. Alati jääb. Aga kui kõik oleks öeldud, siis ei olekski ju midagi öelda. Ja siis oleks justkui lõpu ootuses. Aga ei olnud ju. Või kas tema jõudis sinna, kus on harmoonia?
Tahaksin neid mõtteid Sinugagi jagada, Diana.
Diana Aitai 1988-2011
Asendustegevused
Esmalt teadaanne. Ma ei ole virtuaalselt ära surnud. Minu nimi tapetakse varsti ära. Selle taga on ebameeldiv bürokraatiline tõsiasi, et rahakassa suu Euro tulekuga aina avaneb ja seda ka ootamatutest kohtadest. Uute kodumaiste domeenireeglitega läheb ka Eesti internetiidentiteet seda teed, et kodumaine on kallim kui globaalne. Mis teha, eks Eesti tahabki defka ja eksklusiiv olla vist.
Edaspidi palun külastada mind aadressil pesa.sygis.net.
Ma olen mitu korda alustanud kirjutamist, aga segavate tegurite tõttu oma peas teemad lõpetamata jätnud. Mitte, et enam neid segavaid tegureid ei oleks. Ma pean järgmiste päevade jooksul produtseerima 71 lehekülge teksti, mis valdavalt saavad ilmselt olema üsna sisutühjad, lisaks kolm paberist asja paberile, läbi töötama vähemalt kolm raamatut, portsu eksamipileteid ja edukalt läbima kolm eksamit. Miks ma siis ei paanitse? Sest ma ei oska kusagilt pihta hakata. Paanitsemisega.
Kuigi mu eriala on tihti huvitav ja kohati päris loominguline, on üsna raske end järje peal hoida kahe linna vahel pendeldades. Olenemata ühelt poolt saadud positiivsest impulsist, liigub pendel ikka omasoodu läbi tühjuse, pimeduse ja ürgalge teise pooluse suunas, kus maailm on teistes värvides. Dimensiooni, mis pendli teistpidi kõikuma paneks, pole ma veel avastanud. Nüüd, umbes pool aastat pärast seda, kui ma õppima asusin, tuli mulle meelde, miks ma pärast nelja aastat koolist väsinud olin.
Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma vabandan, et minu blogis leidub puudujääke, ka lisaks sellele, et ma ei kirjuta, ma tegelen nendega (ja kirjutamisega) siis, kui pendel on paigale jäänud.
Normaalne elu
Täna ärkasin hilja selle peale, et väljas ladistas vihma ja taevas välkus aegajalt suvele omaselt. Mõnusalt hubase tunde tekitas, eriti olles nelja sooja tooni seina vahel, mitte keset sünkjat viljapõldu, nagu mõndade nädalate eest. Mõtlesin, kas aknad on ikka kinni ja läksin kööki putru tegema. Kindluse mõttes tõmbasin seinast paar juhet välja.
Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.
Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.
Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.
P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.
P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.
Suvel ei saa metsast ära
Tegime väikse rattatripi – kaks päeva, 194 km (esimesel päeval 103,6 km, teisel 90,4 km), hulgaliselt ilusaid kohti ja väikesi metsajärvi. Lisaks rohkem ja vähem sõidetavad metsateed, tore ööbimiskoht Sooru vabaõhulaval, ühe asjaosalise vahva sugulane, natuke mustikaid ja muud seesugust. Pildid leiab siit ja altpoolt, aga kõigepealt nauditagu kaarti:
(Kui ma viitsin oma selgeks teha, kuidas kaardile lipukesi lisada, võiks mõne koha juurde näiteks kellaajad ka kirja panna. Ehk pildidki. Eelarvamuste tekkimise vältimiseks liikumiskiirust ei lisaks.)
Teel tabasime nii mõnegi kauni vaatepildi:
Seoses sellega ja eilse mustikatripiga vana hea Kooraste järvistu kanti, tekkis mul küsimus, kui suure osa ma sellest suvest metsas olen veetnud võrreldes kodus olemisega. Kui Eesti väikelinnad (mitte depressiivsed) ka “metsa” kategooriasse panna, siis teeb vist kodule pika puuga ära küll. Aga suvi ju selleks ongi.
Sussist on natuke kahju ainult. Tal ei jää muud üle, kui üksi kodus karvu ajada. Peaks rohkem kassisõpradest külalisi kutsuma, kes temaga tegeleda viitsiksid.
P.S. Kas kellelgi piiritust on üle? Tahaks hirmsasti kõiksugu marjadest ja ürtidest koduliksi teha. Juba teist aastat tahaks. Piiritust?
Looping
Tahtsin ööl vastu hommikut oma ajaveebi uue sissekande kirjutada, aga uni ja valutavad silmad said minust võitu ja nii jäi mõtete mõtlemine unenägudesse. Seal loomulikult leidis omale hoopis uutmoodi väljundi, tõenäoliselt sellepärast, et teadus teab rääkida, et inimesed näevad unenägusid rohkem hommikupoole ja tõenäoliselt selleks ajaks olid mõtted juba oma teed läinud. Aga kuna sellest väljundist mäletan ma vaid üksikuid pilte (mingi raskesti meeldejääva nimega must koer ja mingisugune koolimaja, mis nägi välja nagu linnusevare), siis ma sel teemal pikemalt ei kirjuta.
Nüüd hommikul rususid kokku korjata püüdes taipasin ma, et mul ajaveeb on tegelikult minu personaalne sotsiaalne eksperiment. Muidugi on tore ka iseennast kokku korjata ja tegelikult töötab – viimase paari aasta mõtted sobivad omavahel nii hästi kokku, et neist saaks entsüklopeerida koostada. Aga reaktsioon on praktiliselt olematu. Ma ei tea, kas keegi peale mu enda üldse siin käib. Ega ma muidugi statistikat ka ei ole jälginud. Aga kui ma ükskord ühes postituses huvilisi üles kutsusin endast märku andma, ühtegi vastust ei tulnud.
Samas alles eile sain näiteks ka vastupidist tunnustust. Mõtteid hoiti aga kahevahele. Teine järeldus mu sotsiaalsest eksperimendist. Tõenäoliselt kirjutan liiga avatult.
Mis puutub üldiselt mõtetesse, siis ma arvan, et mõtted on kõigi omad. Vähemalt head mõtted. Need, mis universaalsel tasandil, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei püüa olla kellegi suhtes ründavad. Ja need mõtted, mis on veel lõpuni mõtlemata. Viimased on just kõige olulisemad, sest nad vajavad veel tasakaalustamist. Ikka selleks, et jõuda lähemale üksolemisele, rahule ja jumalikule mõistmisele.
Teine sotsiaalne eksperiment on siiani andnud aga minu jaoks pettumust valmistavaid tulemusi. Nüüd ketran ma juba mitmendat ringi läbi aegade, aga tulemus näib mingist punktist alates olevat ikka sama. Ilmselt on kõigis inimestes mingis kohas tõmmatud piir, millest ühele poole on kirjutatud “mina” ja teisele poole “teised”. Selle piiri asukoht väljendab minu jaoks kõige värvikamalt selle konkreetse inimese sisemist mina ja olemust ning on sestap väga oluline. Sest kui piiri ühelt poolt suruma hakata, tekkib teiselt poolt kaitse, mis ei huvitu enam piirileppeläbirääkimisest ja ei küsi, kas seda piiri üldse on vaja. See lihtsalt on ja ei huvitu ridade vahelt lugemisest või üldse lugemisest, sest ainus eesmärk on seda säilitada ja vaenlane minema tõrjuda.
Üleüldse peaksid inimesed rohkem ridade vahelt lugema, vähem uskuma ja rohkem usaldama. See on natuke vastuoluline, muidugi, arvestades, et kõik emotsioonid on õiged. Aga rääkimine on kõige usalduse alus. Küsimine ja vastamine. Kui sellele rohkem tähelepanu pöörata, siis mingil hetkel ehk taipab, et piir ei olegi kõige olulisem.
Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma siinkohal tsiteerin vabas vormis fragmenti eilsest vestlusest. Teemaks oli pikkade püsivate suhete saladus. Minu allikas oli sealjuures samuti kolmandaks isikuks. Asjaosalised rõhutasid korduvalt, et kõik ebamugavad hetked vajavad rääkimist, isegi kui päriselt justkui ei oska midagi öelda. Mina usun sellesse samuti. Aga päris mitme jaoks tunduvad ikkagi olulisemad olevat valged hobused ja muu selline. Tõenäoliselt teen ise valesid valikuid.
Kriis vol x
Kell on pool kolm ja ma ei ole täna jälle mitte midagi teinud. Sarnaneb kangesti eelmistele päevadele. Ärkan hilja, istun tuima näoga arvuti taha, sõrmed juhivad hiirekursori automaatselt tühjadele veebilehtedele, kust saadava info ma peas igal võimalusel mõne muu ajuturgutuse vastu välja vahetaks. Möödub tund või paar, lähen kööki, vahin seina ja kujutan ette, kuidas ma selle maha võtan. Sellega saab ka päris hästi aega sisustada. Ei saagi päriselt aru, kas kõht on tühi või mitte, aga hommik, mis on küll juba pärastlõunaks muutunud, nõuaks justkui hommikusööki. Teen endale gaasipõletil islandi sambliku teed, köhin mõned hood. Liigutused muutuvad järjest aeglasemaks, pea muutub järjest tühjemaks, silmad püsivad lahti ja taevas on hall.
Kirkamad hetked mööduvad Põhjalas või mõnes popis kõrtsis, hetkedel, mil teada saan, et mind olla nähtud või mõne intrigeeriva vestluse seltsis. Ometi on kõik minu ümber elus. See ei tee kadedaks, küll aga tuimemaks. Annab tunda, kui telefonil väljuvate kõnede kestus tugevalt sissetulevate kõnede kestuse ületab.
Sotsiaalvõrgustik vihjas mulle hiljaaegu, et mul on muutusi vaja. Ma arvasin, et muutused tulid ja toimusid ning eks nii oligi, kuivõrd mulle just seda vaja oli või mitte. Mõnevõrra taasleidsin iseennastki, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et need ei olnud üldse need muutused. On vaja midagi suuremat, umbes nagu aasta tagasi. Siis hakkavad asjad juhtuma. Tulevad lood ja inimesed ja hetked ja seda kõike nii märkamatult ja loomulikult, et ühel hetkel lihtsalt taipad, et elu sai kuidagi ilusaks. Silmadesse on vaja sära, mitte väsimust, ja eks see peegeldub väljapoolegi. Midagi, mille puudumine tõenäoliselt on põhjustanud ka palju muid ebavajalikke või vajalikke asju, aga ehk on see loomulik osa minust.
Aga eks kõik omal hetkel. Tõenäoliselt on praegu just sellist olematut olemist vaja. Kuni mõndade asjade taasavastamiseni. Kuigi see ei anna põhjust end praegu mitte tühjana tunda.