Viimase kuu ajaga on minust saanud fototehnikasõltlane (isegi rohkem tehnika kui foto).
Ei olnud see üldse veel nii ammu, kui ma lugesin internetist objektiivide ülevaateid, kus kirjutati, et üks on kaadri servast teravam kui teine ja kolmas tekitab rohkem kromaatilist aberratsiooni kui neljas, ning mõtlesin, et mina ei viitsi iial objektiivide arvustamisega nii detailidesse laskuda ja usaldan neid torusid, mille kohta intrenetis rohkem positiivseid kommentaare leidub. Nüüd tuleb aga tunnistada, et enda öeldud sõnad maitsevad hästi.

Kasutasin juhust, kus mul on hetkel kaks peegelkaamerat, ja käisin laupäeval Kalamaja peal neid võrdlemas. Esiti pidi see olema kaamerate võrdlus, aga ilmselt on siiski tegemist kombineeritud kaamerate ja objektiivide kõrvutamisega. Võitlusesse asutusid kaks täiesti erineva aja ja klassi kaamerat – Olympus E-500 (2005, 8 mp) ja Pentax K-5 (2010, 16 mp). Olympuse poolt olid saatjateks Sigma AF 30mm F1.4 EX DC HSM ja Zuiko Digital ED 40-150 F3.5-4.5 objektiivid ning Pentaxi poolt vastavalt Pentax M 35/2.8 ja Pentax DA 55-300 F4.0-5.8 objektiivid. Kasutatav säri oli mõistagi igal klõpsupaaril sama ning teleobjektiivide puhul arvestasin fookuskauguse puhul, et reaalne kaader oleks sama suurusega (Olympuse lõikefaktor on 2, Pentaxil on 1,5).

Tegin mõned huvitavad tähelepanekud. Esiteks märkasin üsna kohe, et Sigma 30mm objektiivi pilt Olympuse ees on kontrastsem kui Pentax M 35mm objektiivi pilt Pentaxi ees. See seletab, miks mulle, kes ma olen harjunud pea ainult Sigmaga pildistama, Pentax M üsna harjumatuna ja mitte-päris-sellena tundus. Teravuse osas tundus mulle esiti samuti Sigma natuke parem, aga seejuures tuleb arvesse võtta, et Pentax K-5 joonistab poole suurema pildi kui Olympus E-500 ja seega nõuab ka objektiivilt poole rohkem.

(Esimene K5, teine E-500. F5.6, ISO 200, 1/200 sek.)

Pentaxil on pisut teine värvidest arusaamine kui Olympusel. Pildistasin mõistagi kõik kaadrid RAW formaadis ja sättisin järeltöötluses valge tasakaalu võrdseks. Olympuse pildid on mõlema objektiivi puhul selgelt punasema tooniga kui Pentaxi omad. Mida rohkem ma neid vaatan, seda rohkem harjun Pentaxi toonidega ja seda ebaloomulikumad tunduvad Olympuse omad. Sättida annaks vast aga mõlemat. Väidetavalt olla Pentaxi kaameratel tendents pilti jahedamates toonides näidata.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, 1/250 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 105mm)

Seejuures on huvitav, et erinevat tooni interpretatsiooni tundutakse mingil määral arvesse võetavat automaatse valge tasakaalu määramisel. Järgneval pildil on Pentax määranud valguse värvuseks 5350 K ja Olympus 6050 K. Erinevused toonis on muidugi olemas, aga kui tasakaalud paika sättida, on tegelikult tulemus erinevam.

(Esimene K5, teine E-500. F8, ISO 400, Olympusel 1/1250 sek., Pentaxil 1/1000 sek., fookuskaugus 35mm ekvivalendis 82.5/90mm)
(Tuleb ära märkida, et sel hetkel olid mu sõrmed juba läbi külmunud ja sellest tulenevalt tegutsesin kiiresti, mis tõi sisse pisikesed ebavõrdsused.)

Teleobjektiivide osas ütleb mulle sisetunne, et Zuiko on hea pildi tegemise mõttes stabiilsem kui Pentax. Ma siiski veel ei tea, mille põhjal ma seda järeldan. Ilmselt on asi selles, et Zuikos on mul palju rohkem olnud võimalust positiivselt üllatuda. Muidugi on Pentaxiga lihtsam ka pilti käkki keerata, suumides ülemäära palju sisse ja jättes säriaja liiga pikaks. 300 mm nõuab terava pildi saamiseks juba päris lühikest säri ja/või väga kindlat kätt. Pentaxi stabilisaator tuleb siin muidugi ehk ka kasuks. Selles osas pean täiendavaid katsetusi tegema.

Olympuse tulemus oli kokkuvõttes oodatust parem. Arvasin, et erinevus Pentaxiga on veel suurem. Olympuse näol on siiski tegemist viis aastat vanema tehnoloogiaga. Muidugi tegin ma selle võrdluse mõlema kaamera jaoks üsna soodsates tingimustes. Kehvemates valgustingimustes ja suurema ISO korral oleksid tulemused ilmselt erinevamad.
Mõlemad kaamerad joonistavad pildi päris ilusti ja teravalt välja (100% lõiked):

Sellised on tulemused muidugi mõlema kaamera pilti täismõõdus vaadates. Need on aga kaheksa ja kuueteiskümne megapiksli juures päris erineva suurusega. Kui Pentaxi pilt Olympuse omaga võrdsesse suurusesse vähendada, on Pentax loomulikult selgelt üle:

Kõige selle juures tuleb arvesse võtta, et Pentax K5 puhul on tegemist hetkel märksa kõrgema turuhinnaga kaameraga ning seda arvesse võttes ei ole Olympus E-500 pildid sugugi halvad.

Järgmine kord panen vastamisi Helios 44-2 (või 44-M) ja Pentax M 35/2.8 objektiivid ning vaatame, kuidas muutub pilt täisava väiksemaks keeramisel.

Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.

Ma ei teagi, kas olla nördinud või õnnelik, et elus asjad võimalikud on. Kuulasin just ühte audioblogi reisist Oregonist Fääridele. Jutulõikude sisu oli umbes “olen nüüd siin lennujaamas, siin on palju rahvast, ma olen vähe maganud”, pealkirjaga “Matt goes insane of sleep deprivation”. No vist läks jah lolliks. Muide, Islandi tuuline ilm talle ei meeldinud ja lennujaam oli seal ka jube niru, aga kui lend ära jäi, sest Fääridel oli liiga tuuline, et maanduda, siis muheles ta, et “it’s a faroese thing”.

Okei, tore ju iseenesest. Küllap keegi ikka kuulab ja ehk mõni isegi ei leia, et see pool tundi elust midagi kasulikumat teha oleks võinud. Ju vist minagi ja eks ole tore endagi kogemusi meenutada. Aga siis saate lõpus selgus, et tema reisi rahastas lennufirma ja Fääri välisministeerium. Vot selle koha peal tekkis mul küll küsimus. Iseendale. Et miks ma ise ei ole kasutanud ära olukorda, et kusagil on nii palju raha üle, mida meelsasti niiöelda kultuurilise teadlikkuse või milleiganes hästi sõnastatud asja jaoks jagatakse, et sisuliselt kuhu iganes mida iganes tegema minna saab. Ma võin ju pärast mõnda muljet jagada küll. Ja ma luban, et ma teen seda oluliselt paremini kui Matt.

(Siinkohal vabandused Maalehele, kellele mul artikkel Fääridest sobiva hetke puudumise ja meeleolu hajumise tõttu kirjutamata jäi. Järgmisel korral võtan ise ette ja kirjutan, kuhugi. Raha taskusse ei taha, kusagilt ei taha, kõht võiks ainult täis olla ja teed valla.)

Õhtul, kui koju jõuan, hakkan seljakotti pakkima.