Ma olen tahtnud juba mõnda aega ühtteist siia kirja panna, aga ei ole kas leidnud sobivat sõnastust või on pealehakkamine minust kaarega mööda käinud. Nüüd, kus soov sai piisavalt tugevaks ja ma juba kirjutama asusin, on jätkamine lihtsam.
Mõned igapäevaelulised asjad. Alustada võiks sellest, et suvi hakkab tulema. Aga seda saab igaüks ilma minu ütlematagi aru.
Saaga Lambasaartega on võtnud suuri pöördeid nii ühes kui teises suunas. Mõningase suhtlemise käigus kohaliku rahvaga (kes vastas mulle pooleteise päevaga keset nädalavahetust, eestlase jaoks avalike organisatsioonide puhul ennekuulmatu) selgus, et võimalusi seal end oma äranägemise järgi teostada on. Paar päeva hõiskasin rõõmust, siis tuli kaasmaalaste poolt teade, et euroliidu poolse rahastamise võin ära unustada, kuna Lambasaared on piisavalt iseseisvad, et igasuguste projektidega mitte liituda. Kurat! Seda magusam see isoleeritud kivirahnla minu jaoks tundub. Pärast tolle uudise saamist hakkasin mõtlema alternatiividele. No ei suutnud midagi head välja mõelda. Üle mere itta oleks ju looduslikult kaunis variant, aga mida neljakümne kaheksa tuhande inimesega isoleeritud maatüki, mida iga nurga peal taevani kiidetakse, vastu ikka panna on. Eile tekkis lausa idee, et peaks esimese asjana hoopiski lennupiletid ära ostma. Need on ootustevastaselt üpris odavad, kui piisavalt pikalt ette soetada, nagu ikka.
Vahepeal vaatasin paari filmi.
Kohustusliku üldkultuurilise eneseharimise korras on peaaegu tungivalt soovitav olla näinud maailma suurimate filmiportaalide hulka kuuluva IMDb TOP 1 filmi. Seda positsiooni hoiab The Shawshank Redemption (1994). Ma ei oskagi öelda, kas ma saan aru, miks, või mitte. Jänkide filme on võrdlemisi lihtne klassifitseerida selle järgi, millele inimese peas nad apelleerivad (tõenäoliselt ka teiste rahvaste filme, aga esimeste puhul kargab see mulle eriti näkku). Konkreetne film oli minu jaoks täpselt sama tüüpi nagu näiteks The Green Mile (1999) ja mõni teine, mida ma näinud olen. Mitte küll halb film, aga otsast lõpuni ette ennustatav, loona lihtne tervik, mille võis peaaegu ära jutustada juba filmi esimesel poolel. Häid ideid (mis tõenäoliselt ka mõjuma mõeldud olid) oli küll, aga nendest igaühest oleks võinud teha eraldi parema filmi. Terviklik lugu jäi natuke alla. Igatahes mina väga kõrgele toppi seda filmi ei topiks, aga võibolla on mul lihtsalt mingi Hollywoodi-allergia välja kujunenud.
Teine, mida ma vaatasin, oli Juno (2007). See oli mõneti midagi uut ja täiesti nauditavat. Sedalaadi noorteka puhul ootaks esmajoones pöördelist lugu, mis kulmineerub mingi probleemi kuhjumisega ning lõppeb laabumisega, ilusti või poolilusti. Juno oli läbinisti probleemivaba ja positiivne film. Nagu päris elu. Alati ei ole ju traagikat, on ilusad inimesed, on sündmused, mõned meeldivamad, mõned ebameeldivamad, aga kõiges on midagi positiivset. Lisaks oli selles filmis stiili, mis küll oli väga ameerikalik ja ei mõjunud väga realistlikult, aga samas oli täitsa okei vaadata. Nii et kokkuvõttes täitsa okei meelelahutus see film.