Filmi ei jõudnudki vaadata. Kestab liiga kaua, siin on jälle see võimaluste asi, et teoreetiliselt, kui ma filmi vaatama hakkan, siis garanteerin ma uneaja mitte enne kui kahe tunni pärast, kui ma aga filmi ei vaata, siis on mul vähemalt võimalus. Mida ma ehk kasutan ka, saades umbes pooletunnise edumaa ehk. Aga see on kõik puhas enese tundmisel põhinev teooria.
Täna mõtlesin, et midagi ei ole ikka päris nii hästi, kui võiks. Et ma ei tunne end selles korteris nii koduselt, kui tahaks. Nii koduselt, kui mäletan, et mujal tundnud olen. Ilmselt mängivad mingid imeväiksed nüansid, aga endiselt on see minu jaoks mõistatus, mida ma tegema pean, et oleks täiesti oma ja mõnus. Tunnistan, Rena juures tundus tol hetkel mõneti kodusem, kuigi külas olles on muidugi üldse teine.
Võibolla värvid, võibolla valgus. Valgusega on lihtsam ja mõne lambi sisse või välja lülitamine andis ka teatava efekti. Võibolla on asju liiga vähe – ei, asju ei ole kunagi liiga vähe, pigem on küsimus paigutamises. Võibolla on asjad valet tüüpi, kõik, mis kappi sobib panna, ei passi riiulile. Üks selline suur sõlme lahtiharutamine oli muidugi suure toa kapp. Aga kas see just parim variant oli, ma ei tea. See suur tuba on üldse paras peavalu, minu toaga on lood märksa paremad, siin ei olegi eriti viga. Võibolla on asi suure toa olemasolus kui sellises. Selles, et suur tuba on jagatud pind, nagu eikellegimaa, sest kui ma midagi sinna paigutan, ei ole enam ainult mina vastutav selle edasise saatuse üle. Ja seda eikellegimaad ma mingilgi viisil jagama küll ei taha hakata.
Ma olen tihti mõelnud, et tahaks jälle omaette elada. Täna mõistsin, et see ei pruugi tegelikult olla lahendus, pigem võib see olla halvem. Just sellepärast, et isegi kui siin oleksid ainult minu asjad, oleks nende selline paigutus ja värvid ja valgus ikkagi perfektsest väga kaugel. Mul ei tekkiks sellist ühtekuuluvust selle paigaga, nagu Jakobis ning ma tunneksin end siin üksi üksikumalt. Ma nüüd üritangi välja mõelda, mida ma saaksin teha, et siin omam oleks. Samal ajal igatsen ma väga Jakobi korterit, vahel on isegi valus. Seal oli kõik paigas, kõik oma, aknast paistis maailma kõige ilusam Tartu, tänavalampide valgus andis lumele just selle õige jume ja siis, kui hommik liginema hakkas, moodustasid varajase päikese kuma ja põrandalambi valgus imekauni sinaka-kollaka komplekti.
Ja nüüd ma ei teagi, kas ma igatsen rohkem seda korterit või seda aega.
(Täpselt aasta tagasi, muide, kirjutasin sellest, et praadisin esimest korda puupliidil pelmeene ja tundsin, et ikka jube hubane ja kodune ja äge on. Puupliit on vahva asi, muidugi, aga näe, kui kiiresti millestki eriti erilisest saab küll tore, aga tavaline asi.)