Peaksin hoopis filmist kirjutama, mida ma just vaatamas käisin, jah. Film oli hea, aga sellest siiski pärastpoole.

Kirjutan hoopis naeratustest. Naeratus võib tähendada paljusid erinevaid asju: mul on hea meel selle üle, mida ma nüüd edasi tegema hakkan; mul on hea meel, et asjad täna nii läksid; mul on hea meel, et sa seda tegid; jne. Aga kõiges sisaldab ta siiski mingit rahulolu ja mugavust. Ja kas see ei ole mitte see, mida me just kõige rohkem tahame?

Aga kui see on käes, tekkib küsimus, mis on selle rahulolu taga. Eelpoolloetletutest või millestki muust. Mingid võimalused jäävad kusagil ära, midagi saab ehk kindlamaks? Kindlusega on see probleem, et see suleb ukse kõigele sellele, mis ei mahu sisse. Kas siis seda ma tahtsingi?

Ei, see ei tähenda, et parem oleks üldse mitte naeratada. Lihtsalt, see teeb meele härdaks. Tekkib tahtmine kusagil, kus kallutus toimus, midagi tasakaalustada. Kerge üle piiride minemine on ka lubatud. Sisemisel tasandil minnakse ju niikuinii, räigelt, aga enesekontroll taandab selle ära.

(Siinkohal jäi sissekanne pooleli, kuna pood oli sulgumas. Ehk mingil aktuaalsel hetkel kirjutan edasi.)