1. Kõige paremad mõtted tekkivad vannitoas peegli ees seistes, mitte vaadates endale otsa, vaid vaadates endast läbi; mitte peegeldusest asju välja lugedes, vaid kõike teades. Muidu võiks panna vannituppa helisalvesti või trükimasina, aga nii kui mõtted tabavad mind nende jäädvustamist vaagimast, hakkavad nad hajuma. See on nagu kõiksuse tunnetamisega, kui end sellelt tabad, muutub tunnetus ideeks endaks ja fookus on jälle kohapeal, mitte vabaduses hõljumas.
Ma ükskord kirjutasin juba sarnasest asjast, aga siis vist veidi teistmoodi. Tõdemus tuli tagasi ja uuenes.

1a. Öö on ilmselt samuti oluline. Ja ehk ka fakt, et kohusetunne utsitab magama minema.

2. .. .
Ma ei tea, kas Tartu tuli sõnadega. Võibolla on sõnad kusagil mujal. Aga miski pääses valla. See tähendab midagi, kui on võimalik istuda köögilaua taga, juua teed, vaadata kaugusesse ja unustada aeg. Lisaks õndsale rahule on sel ka muidugi varjukülg. Ma ei ole nädal aega eriti midagi teinud. Iga päev veereb enne õhtusse, kui ma pihta hakkan. Ma süüdistan selles Tartut, aga tegelikult on viga minus endas. Tartu on ka minu oma. See on see koht, kus tuleb mõista, mida see tähendab.

3. Ma tahan siit ära saada. See ei ole negatiivne tunne, vaid pigem lootusrikas. Ma tean, et mul on tee käia ja see on lihtsalt järgmine loogiline samm. Samas huvitav, kas ma saan lahti sellest ajutisuse tundest, võibolla on hoopis see mu kinnisideeks saanud. See, et iga olemine ootab järgmist sammu, mis on vähemal või rohkemal määral juba paika pandud. Eks ta ole, jah, mõneti enesealalhoid, suund, kuhu minna, aga samas see tunne, et praegune ei peagi olema täielik ega täiuslik, sest miski parem on veel tulemas, kuhugi tuleb minna.. Kusagil on nirvaana.