Alates reedest toimus minu teine saabumine. See on olnud erinev esimesest. Märgid sellest on rohkem teed, rohkem pikki pilke tähenduslikult tühja pimedusse, rohkem ruumi muusikaga täitmist (nii taasesitatava kui elavmuusikaga), teised tunded tegevusmustrite osas. Tagasisaabumine on midagi muud kui esmakordne saabumine.
Aga kõigepealt epiloog; osa sel teemal kirjutasin juba varasemalt inglise keeles, ent olen ka enda puhul täheldanud emakeelse ja võõrkeelse väljendusvõimekuse piiride erinevusi. Nädal enne jõule toimus palju lahkumisi. Laiemas plaanis olid melanhoolsed nii ajutised kui alalised minekud, ent minu teadmine, et see on vaheetapp, mis ei ole seotud minu püsiva ümberpaiknemisega, aitas mul suhtuda neisse kui loomulikku asjade kulgu ja keskenduda rõõmule, mida olin saanud nende inimestega koos oldud ajast. Enda minekusse suhtusin positiivselt. Teadsin, et tuleb meeldivaid taaskohtumisi ja olulisi lahendamisi, ent põhiline oli see, et miski oli muutumises. Mulle meeldib olla teel. See ei olnud naasmine, ei olnud kojuminek, vaid edasiliikumine, uus päev, järgmine samm, kasvamine.
Ilmselt sellepärast ei tabanud ma endast mingeid olulisi emotsioone, kui kodumaale jõudsin. Tavaliselt on olnud ikka see tuttav eesti keel, nii kõrvus kui reklaamtahvlitel. Seekord tundus see kõik nii tavaline, nii loomulik. Ja ei, ma ei ole kogu sügise internetist suuri eestikeelseid reklaame vaadanud. Isegi skaipinud olen võrdlemisi harva.
Loomulikult ootasin suursugust eestimaist talve kümnete sentimeetrite lumega. Ehk oleks see äratanud minus mingisuguse nostalgia ja tuletanud mulle meelde kodumaa kaunidust. Aga esimesed jõulupühal olid Põlvamaa põllud rohelised nagu kevadesse oleks tulnud. Ma ei tea, kas ma päriselt sain aru. Võibolla oligi kõik segane ja sellepärast ei olnud ka erilisi tundeid.
Eestimaal on elu aktiivne. Vähemalt aeglase minu jaoks, vähemalt Islandiga võrreldes. On sisse töötatud, tean inimesi läbi erinevate sündmuste, seoseid on rohkem, kuigi näod tänavail ikkagi enamjaolt tundmatud. Sain kokku nii mõnegi sõbraga. Kuulsin ja mõtlesin eludest erinevatest kantidest ja läbi erinevate silmade. Sisse puges soe ja tuttavlik tunne. Tartu on minu jaoks alati olnud rohkem sotsiaalsete suhete kui tegutsemise linn. Soojusele lisandus ka arusaam, et Reykjavíkis on lihtsam midagi omaette kodus olles tehtud saada. Tundsin lisaks Tartu laisale tuttavlikkusele ka Tallinna mitmepalgelist olemust, millele andis mõju ebaõnnestunud katse aastavahetuseks põhjanaabrite metsarahusse pageda. Viimane oli kaotus, millega tuli leppida, ent mis ilmselt minu edasisele stressile mõju andis.
Vastu lahkumist süvenes peata olemise tunne. Ühest küljest ei omanud ma endas erilist süsteemi asjadest, mida Eestis oleku ajal ära tahtsin teha. Ilmselt ei tahtnudki tegelikult väga midagi teha, aga kuna võimalused olid kadumas, siis oli unustamispaanika kerge tekkima. Teisest küljest olin just loonud episoodid sotsiaalsuhetest, mis olid täis pisikesi sõbralikke isiklikke äratundmisi ning minemise foonil muutus nende tähendus küsitavaks. Seletan lahti – kui sul on sõbraga koos veeta praegu kolm tundi igavikust ja ei enam, siis millest sa räägid? Minu jaoks on elu jagamine tunnetamise, mitte rääkimise küsimus ja tunnetada saab kohaloluga, aga kohalolu nõuab rohkemat kooseksisteerimist kui kolm tundi. Mitte, et ma alahindaks neid kohtumisi, mis toimusid, aga need olid episoodid ja episoodideks nad seekord ka jäävad.
Lisaks hindan ma seda, et läbi selliste olukordade on mulle antud võimalus asju kõrvalt näha, mõista. Selle üle olen tänulik. Kolm tundi lennureisi Helsingist Reykjavíki oli piisav, et üks raamat sulgeda ja teine avada. Esimesest on mu südames kõigi sinna kirjutanud inimeste ilu, mida eemalt vaadates natuke teistmoodi hinnata võimalik on. See ongi mineku, teeloleku, liikumise võlu. Paigal olles näedki asju ainult ühe nurga alt. Kui lendu tõused, avaneb maailmale hoopis teine perspektiiv.
Aga nüüd siis see teine saabumine. Arvan, et seekord võtsin rohkem kaasa. Või siis kuna keskkond oli tuttav, ei unustanud kaasavõetut uue avastusõhinas ära. Selle osas, mida kaasa võtsin, olen enim tänulik teile, mu kallid lähedased, kes te mulle teed olete pakkunud. Need hetked on tihti olnud minu jaoks määrava tähtsusega ja seekord ma mäletan seda (praegu – loodetavasti mitte ainult). Ma püüan praegu rohkem vajalikke hetki luua, samas ei rahuldu vähemaga. Paar õhtut tagasi valmistasin sõpradele teed ning alles nüüd sain aru, kui valesti ma toimisin. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks nende inimestega jagada, aga see, mida ma jagasin, ei olnud minu jaoks olulise peegeldus. Ja see mõistmine on minu jaoks laiem kui vaid tee. Ma loodan, et selle teadmisega liigun ma edasi ja sellele tuginedes teen sobivaid valikuid.
Ning ma olen tänulik, et ma mõistan. Iga päev. Uusi asju. Oluline on oma teel püsida.