On vihmane öö, olen teel mäepealsesse majja Taaralinnas. Mul ei ole palju jäänud minna, olen just möödumas Alma Materist, ent mind takistab vali tuul, millesugust ilmselt Maarjamaal enne nähtud pole. Kuigi pole külm, on liikumine oluliselt raskendatud. Mind surutakse porilompi ja räästaduši alla, nii et saan märjaks, nagu oleks just pesust tulnud. Rühin edasi. Jõuan peaaegu kohakuti Gustaviga, kui tuul, mis ülevalt jõe poole puhub, mind üles kergitab ja mitukümmend meetrit tuldud teed tagasi viskab. Napilt läheb, et ma vastu majaseina ei prantsata. Otsustan, et pean puhkama. Tee ääres on piki tuult kaks pisikest kambrit. Lähen ühe taha varju ja püüan mitte uuesti minema lennata. Saan aru, et teises on mingi elutegevus ning mõtlen, kas peaks ulualust paluma. Enne, kui selleni jõuan, on minu hädahalinat aga kuuldud ja mind kutsutakse sisse. Tundub olevat süvakristlik kants. Tunnen end natuke ebamugavalt, ent võtan lahke pakkumise meeleldi vastu.
Vahepeal on minuga sama teed käimas isa oma väikse lapsega. Nad tunduvad üsna muretud, isa hoiab lapsel käest ja kuhugi nad lendama küll ei plaani hakata. Mõtlen, et küllap on isa minust pisut raskem ja tuul teda üles ei võta.
Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et majakeses on palju rahvast. Kibelen pisut minema, seda enam, et olen nüüd veidi puhanud ja tuulgi, mis nüüd puhub jõe poolt üles, tundub pisut rahulikumaks jäänud olevat. Ja üleval mäel oodatakse mind. Pean plaani. Kuidagi on vaja risttänavatest mööda saada. Mäe all on vast kõige tuulisem. Hüvastijätukallistused. Kõik teavad mind ühtäkki ja hakkavad uurima mu käekäigu kohta. Mul ei meenu, kust ma nende inimestega tuttav olen. Olen sõbralik ja sean end minekule.
Kas ma ka kohale jõuan, seda ma ei teagi.