Täna lõi julm maailm ennast mulle näkku. Olin sunnitud tõdema, et parimad tehingud käivad ikkagi ainult “arenenud” riikide vahel. Pole ka ime, kui eestimaised pätid Soomes ja Rootsis ilma teevad. Igatahes, senikaua, kuni kohe müügikuulutuse juures on “shipping exclusions” märke juures kirjas “Estonia”, on okei, distantseerid end märke tähenduse üle sügavamalt arutlemata teemast ja pöörad silmad mõne teise pakkumise poole. Siis aga leiad mõne foorumi müügikuulutuste seast imehea pakkumise, mis paneb sind seda toodet juba ammu väljavalitule eelistama, otsid toote kohta infot ja saad ainult kinnitust sellele, et see on tõesti hea ja hind on hea ja üldse ning otsustad end foorumisse kärmelt registreerida ning müüjaga kell öö ühendust võtta, et kell hommik keegi teine juba enne oma käppa vahele ei oleks saanud. Lähed magama ning üles ärgates avastad, et müüja on sulle privaatsõnumi saatnud lakoonilise “sorry, but I don’t ship to Eastern Europe” fraasi. Siis mõjub see pisut isiklikult küll. Et ma olen mingi kahtlane olevus kusagilt mahajäänud idabloki riigist, kus pakid ilmselgelt ei liigu, sest kuller viib paremad palad mustale turule, ja kui ka miski mingi ime läbi kohale jõuab, on saaja ikkagi lurjus ja teeb kõike, et kätte saadud toote eest saadetud raha endale tagasi võita.
Otsisin siis internetist, mis värk brittidel nende idaeurooplastega on. Leidsin palju kisa selle kohta, kuidas me tuleme massidega Inglismaale ja varastame kõik nende töökohad ära. Ma ei ole kursis, kui levinud selline arvamus reaalselt Suurbritannias on. Müümise kohta leidsin sellise jutu, mis ka igal juhul soovitab enne topelt mõelda, kui kuhugi Ida-Euroopa kolkasse tooteid saatma hakata.

Noh, eks ma pean leppima sellega, et rahvusest ja elukohast tingituna pean ma mõne asja eest paarkümmend protsenti kõrgemat hinda maksma selle eest, et usaldus maksab reaalselt raha. Õnneks on usaldavaid müüjaid ka. Hetkel kirjutan ma seda postitust näiteks briti eBay’st ostetud arvutil. Ei olnud ei saatmise ega kättesaamisega probleeme.