Ma ei teagi, kas olla nördinud või õnnelik, et elus asjad võimalikud on. Kuulasin just ühte audioblogi reisist Oregonist Fääridele. Jutulõikude sisu oli umbes “olen nüüd siin lennujaamas, siin on palju rahvast, ma olen vähe maganud”, pealkirjaga “Matt goes insane of sleep deprivation”. No vist läks jah lolliks. Muide, Islandi tuuline ilm talle ei meeldinud ja lennujaam oli seal ka jube niru, aga kui lend ära jäi, sest Fääridel oli liiga tuuline, et maanduda, siis muheles ta, et “it’s a faroese thing”.

Okei, tore ju iseenesest. Küllap keegi ikka kuulab ja ehk mõni isegi ei leia, et see pool tundi elust midagi kasulikumat teha oleks võinud. Ju vist minagi ja eks ole tore endagi kogemusi meenutada. Aga siis saate lõpus selgus, et tema reisi rahastas lennufirma ja Fääri välisministeerium. Vot selle koha peal tekkis mul küll küsimus. Iseendale. Et miks ma ise ei ole kasutanud ära olukorda, et kusagil on nii palju raha üle, mida meelsasti niiöelda kultuurilise teadlikkuse või milleiganes hästi sõnastatud asja jaoks jagatakse, et sisuliselt kuhu iganes mida iganes tegema minna saab. Ma võin ju pärast mõnda muljet jagada küll. Ja ma luban, et ma teen seda oluliselt paremini kui Matt.

(Siinkohal vabandused Maalehele, kellele mul artikkel Fääridest sobiva hetke puudumise ja meeleolu hajumise tõttu kirjutamata jäi. Järgmisel korral võtan ise ette ja kirjutan, kuhugi. Raha taskusse ei taha, kusagilt ei taha, kõht võiks ainult täis olla ja teed valla.)

Õhtul, kui koju jõuan, hakkan seljakotti pakkima.