Kas keegi ütleks mulle, mis koolis toimub? Ei, mitte, et ma ei oleks kohal käinud. Ma ei saa lihtsalt mitte midagi aru. Teadagi on mehed multitaskimises oluliselt kehvemad kui naised. Ilmselt sellepärast ongi meil kursusel kõik ülejäänud naised ja ilmselt on kursus selline, sest kõik ülejäänud on naised. Pärast kolmapäeva, kui ma olen kell kaks ülikoolihoonest välja astunud, pea suurepäraseid mõtteid täis ja tulevik vikerkaarena silme ees, hakkab mind ründama neljapäev, mis on viimane päev ettevalmistuste tegemiseks ja kus on juba küsimus õhus, kas ma ei peaks end paarisaja kilomeetri võrra liigutama. Mõtted matavad, ei jõua ja tulemus on see, et lisaks koolitöödele jääb ka teleport viimasele hetkele, mis tähendab, et öö vastu reedet saab rongi poolt üle sõidetud, reede on zombipäev ja see, mida ma teen, ei saa jälle selgeks.
Helgematel momentidel vean end peas (sest päriselt ei ole aega) metsa, ehitan valmis oma linnaku ja naudin igikestvat päikesepaistet, mis saab matma kõik elu keerulised küljed, kui ma ükskord tulevikku kohale jõuan. Siis ei ole enam aega, mis peale suruks, mööduvaid mõtteid, kõik on võimalik ja kõik on olemas. Unustusest ja sellest tiivustatuna veedan ma oma aja laupäevast kolmapäevani.
See ei tähenda, et nädalavahetusel veedetud aeg ei oleks kuidagi rikastav. Vastupidi, on, aga ikkagi see multitasking. Need asjad on kõik ju nii erinevad. Ühel hetkel olen ma raamatu järgi täiskasvanud õppija, subjekt, mitte objekt, kogen, näen, vaatlen, omandan ja saan aru, kuidas see kõik toimib. Järgmisel hetkel olen ma koolitusjuht, kahe jalaga firma peal, võrdlen strateegiaid inimressurssidega ja eesmärke väljavaadetega ning pean leiutama, mida sellest kõigest lugeda võib. Kolmandal hetkel olen ma objektiivne ja hinnanguvaba, mõtlen endast ja teistest hästi, näen probleemsituatsioone ja näitan ka teistele, et kõike on võimalik lahendada. Kõige selle kõrval olen ma loomulikult suurepärane kommunikeerija, edastades selgeid meeme ja venitades enda paradigmasid, kuhu ilmselgelt kõik alates andragoogsusest kuni edumeelse karjääriinimsuseni sisse mahub. Kuidas ma kõiges selles supis ellu jään? Jumal tänatud, et ma seejuures haridusstrateegiatega tegelema ei pea ja Lissaboni leppe kuni mai lõpuni kõrvale heita võin.
Ma võiksin olla üliinimene, aga kas see tasub ennast ära. Võibolla ei ole ma valmis. Võibolla tahan ma hoopis hipilaagrit teha. Ja äkki, kui ma oma pead nii palju ei vaevaks, loeks ma projekti kirjutamise kõrval mõne vajaliku raamatu ka läbi.