Esmalt teadaanne. Ma ei ole virtuaalselt ära surnud. Minu nimi tapetakse varsti ära. Selle taga on ebameeldiv bürokraatiline tõsiasi, et rahakassa suu Euro tulekuga aina avaneb ja seda ka ootamatutest kohtadest. Uute kodumaiste domeenireeglitega läheb ka Eesti internetiidentiteet seda teed, et kodumaine on kallim kui globaalne. Mis teha, eks Eesti tahabki defka ja eksklusiiv olla vist.
Edaspidi palun külastada mind aadressil pesa.sygis.net.

Ma olen mitu korda alustanud kirjutamist, aga segavate tegurite tõttu oma peas teemad lõpetamata jätnud. Mitte, et enam neid segavaid tegureid ei oleks. Ma pean järgmiste päevade jooksul produtseerima 71 lehekülge teksti, mis valdavalt saavad ilmselt olema üsna sisutühjad, lisaks kolm paberist asja paberile, läbi töötama vähemalt kolm raamatut, portsu eksamipileteid ja edukalt läbima kolm eksamit. Miks ma siis ei paanitse? Sest ma ei oska kusagilt pihta hakata. Paanitsemisega.

Kuigi mu eriala on tihti huvitav ja kohati päris loominguline, on üsna raske end järje peal hoida kahe linna vahel pendeldades. Olenemata ühelt poolt saadud positiivsest impulsist, liigub pendel ikka omasoodu läbi tühjuse, pimeduse ja ürgalge teise pooluse suunas, kus maailm on teistes värvides. Dimensiooni, mis pendli teistpidi kõikuma paneks, pole ma veel avastanud. Nüüd, umbes pool aastat pärast seda, kui ma õppima asusin, tuli mulle meelde, miks ma pärast nelja aastat koolist väsinud olin.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma vabandan, et minu blogis leidub puudujääke, ka lisaks sellele, et ma ei kirjuta, ma tegelen nendega (ja kirjutamisega) siis, kui pendel on paigale jäänud.