Täna ärkasin hilja selle peale, et väljas ladistas vihma ja taevas välkus aegajalt suvele omaselt. Mõnusalt hubase tunde tekitas, eriti olles nelja sooja tooni seina vahel, mitte keset sünkjat viljapõldu, nagu mõndade nädalate eest. Mõtlesin, kas aknad on ikka kinni ja läksin kööki putru tegema. Kindluse mõttes tõmbasin seinast paar juhet välja.
Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.
Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.
Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.
P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.
P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.