Kell on pool kolm ja ma ei ole täna jälle mitte midagi teinud. Sarnaneb kangesti eelmistele päevadele. Ärkan hilja, istun tuima näoga arvuti taha, sõrmed juhivad hiirekursori automaatselt tühjadele veebilehtedele, kust saadava info ma peas igal võimalusel mõne muu ajuturgutuse vastu välja vahetaks. Möödub tund või paar, lähen kööki, vahin seina ja kujutan ette, kuidas ma selle maha võtan. Sellega saab ka päris hästi aega sisustada. Ei saagi päriselt aru, kas kõht on tühi või mitte, aga hommik, mis on küll juba pärastlõunaks muutunud, nõuaks justkui hommikusööki. Teen endale gaasipõletil islandi sambliku teed, köhin mõned hood. Liigutused muutuvad järjest aeglasemaks, pea muutub järjest tühjemaks, silmad püsivad lahti ja taevas on hall.

Kirkamad hetked mööduvad Põhjalas või mõnes popis kõrtsis, hetkedel, mil teada saan, et mind olla nähtud või mõne intrigeeriva vestluse seltsis. Ometi on kõik minu ümber elus. See ei tee kadedaks, küll aga tuimemaks. Annab tunda, kui telefonil väljuvate kõnede kestus tugevalt sissetulevate kõnede kestuse ületab.

Sotsiaalvõrgustik vihjas mulle hiljaaegu, et mul on muutusi vaja. Ma arvasin, et muutused tulid ja toimusid ning eks nii oligi, kuivõrd mulle just seda vaja oli või mitte. Mõnevõrra taasleidsin iseennastki, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et need ei olnud üldse need muutused. On vaja midagi suuremat, umbes nagu aasta tagasi. Siis hakkavad asjad juhtuma. Tulevad lood ja inimesed ja hetked ja seda kõike nii märkamatult ja loomulikult, et ühel hetkel lihtsalt taipad, et elu sai kuidagi ilusaks. Silmadesse on vaja sära, mitte väsimust, ja eks see peegeldub väljapoolegi. Midagi, mille puudumine tõenäoliselt on põhjustanud ka palju muid ebavajalikke või vajalikke asju, aga ehk on see loomulik osa minust.

Aga eks kõik omal hetkel. Tõenäoliselt on praegu just sellist olematut olemist vaja. Kuni mõndade asjade taasavastamiseni. Kuigi see ei anna põhjust end praegu mitte tühjana tunda.