Teist korda elus olin ma resoluutne (peaaegu; esimene kord oli 22.12.2008, nagu tollasest blogipostitusest võib välja lugeda).

Seekord tekitas see aga minus palju suurema sisemise segaduse. Väga lihtne on tahta midagi ainult iseenda jaoks, sest siis vastutad ise ainult enda naha ja karvadega põhjuste ja tagajärgede eest. Kui aga oodata teiselt midagi sõnadessepandut, siis ei vastuta mitte sina ise, vaid see, kuidas teine ja kolmas ja kõik järgnevad inimesed sellest aru saavad. Ja lisaks tuleb kuidagimoodi ka iseendas ületada see kahvel sõnade ja tunnete vahel. Praktika näitab, et ma ei ole selles viimases kuigi osav. Sellepärast ma üldjuhul resoluutne ei olegi.
Ma kardan seda suppi, mida ma sööma hakkan. Võibolla eelkõige sellepärast kardan, et supp ei ole veel valmis.

Võtsin kitarri ja mängisin Jääboileri “Karusselli”. Mitte, et see temaatiline oleks, see on lihtsalt mu üks viimase aja lemmikuid. Segadus ei andnud järele. Hakkasin kirjutama (näe), aga ma arvan, et see ka ei aita oluliselt.
Peaks hoopis midagi muud kirjutama ehk.