Nüüd, kus ma taas kättesaadav ja käegakatsutav olen ja keegi minust midagi lugeda ei taha, sest kuulda saab ju ka, ma kirjutan. Aga eks see ole aegade algusest peale nii olnud, et kirjutama ei sunni mitte teiste uudishimu, vaid enda rahulolematus. Lisaks mulle meeldib kirjutada. Eriti siis, kui on eriti aeglane olek. Ma arvan, et see viimane on täna üle päris mitme kuu.
(Kes vaidleb vastu – aeglusel ja aeglusel on ka vahe, eksole.)

Ma saabusin homme nädal aega tagasi koju, kus polnud elektrit. Üks tuba oli peaaegu tühi ja tekitas tasakaalunihke, mis omakorda süvendas segadust. Seisin ukseavas ega osanud midagi teha. Koristasin natuke, siit-sealt. Liigutasin asju ühest kohast teise ja siis teisest jälle tagasi esimesse. Tihti avastasin, et püüan matkida seda, mis oli enne. Aga tasakaal oli nihkes.
Helistasin sõbrale, läksime välja. Olime natuke, rääkisime asjust, lühidalt ja teemalt teemale hüpeldes. Siis hakkas külm ja tuli väsimus. Läksin koju tagasi. Õhtul läksin uuesti välja. Samamoodi, nagu vanasti. Ei teadnudki, kelle juurde.
Täna istusin maha. Panin küünla akna taga põlema, teleka peal ka, küünla ja viiruki. Unustasin need ära, kuni nad olid lõpuni põlenud. Teed ei ole siiani teinud.

Kuhu ma tagasi tulin?
Ja mis saab edasi?