Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.