Ma avastasin just enda jaoks ühe olulise kriteerimiumi venna, ptüi, naise valikul. Ta peab puhtuse ja korra suhtes minuga sama meelt olema. Lisaks võiks talle meeldida asju samasse kohta panna, kuhu mina panen. Ja kapiuksi ei jätaks ta muidugi kunagi lahti. Tolmu see-eest koristaks minu eest ka ära.
Ahjukütmist armastama ei pea, seda teen ma ise suurima heameelega.

Täitsa hea on tööl käia. Töölkäimine ei jäta eriti aega mõtlemiseks, aga mõelda ei olegi vaja. Ilma mõtlemata ei triivi ma küll ehk universaalse headuse poole, aga kas seda ongi vaja. Vahel naudin ma üldse halb olemist. Veelgi enam, mulle tundub, et hea olemine ja üleüldse olemine takistavad teineteist. Hea olemine nõuab meeletut mõtlemist, uurimist, arutlemist ja siis järeldamist, et kuidas oleks kõige parem ise olla. Ma ei viitsi, ma tahan teada, kuidas ma ise olen, siis, kui ma ei püüa iseendast parem olla.
Nojah, praegu tundub mulle, et sellisel juhul ma ei saa üldse nendest asjadest aru, millest ma enne sain, kuna ma teadsin, kuidas need olema peaksid, et nad head oleksid. Aga see ei ole oluline, sest kõik justkui töötab.
Välja arvatud juhul, kui keegi minult juhtub küsima, kuidas mul läheb. Noh, võiks ju öelda, et hästi, aga tegelikult ma ju ei tea, kuna ma ei tea, kas parem on olla hea või olla ise..

Mu vend tuli koju ja segab mu mõtlemist. Veelgi hullem, ta istus mu kõrvale ja näitab mulle Dir En Grey videot. Ei, tegelikult ei oskaks ma omale paremat venda tahtagi. Tõsiselt. Kõik teised kandidaadid oleksid palju hullemad.