See oli ammu, kui ma selle peale tulin, aga jätkuvalt on aktuaalne tõsiasi, et tegelikult on kõik inimesed ühesugused. Oleneb lihtsalt sellest, millisesse vette nad visata. Ja kuivõrd nad seal vees üksi ujuvad või kes on basseinivalvur, kes sobimatult hetkel vee basseinist välja lasta saab. Kui nad kuivale jäävad, siis surevad nad kõik samamoodi, väänlevad alamõõduliste kaladena. Kui vett on vähe, võitlevad nad kõik ühtviisi selle eest, vahendeid valimata. Olgugi, et nad teavad, et nad midagi sellist iialgi ei teeks. Olgugi, et neid kõigil on isiksus, olgugi, et nad tunnevad seda läbi ja lõhki, neil on omad hoiakud ja väärtused ja küsimustike täitmisel teevad nad iga kord sarnastesse kohtadesse riste. Olgugi, et maailma näevad nad nii, nagu harjunud on. Olgugi, et kõik on nende jaoks teada, kui näidata neile teistes värvides pilte, neid, mida olemas ei ole, muutuvad nad täiesti isetuteks ja see kest, mis ümber on kasvanud, on täiesti tähtsusetu. Nad on kiskjad, omakasupüüdlikud, kõike, et iseend elus hoida. Et pidada vastu meeletule olelusvõitlusele paremate palade pärast.
Taibates lõpuks, et tegelikult on vajadused samuti isetud. Ja siis hakkavad uut kesta kasvatama.