Lugedes oma vanu sissekandeid, kus ma kurdan, et ei suuda kirjutada, sain ma aru, et see ei sõltugi sellest, kui palju ma lugenud või kirjutanud olen. Sest ega ma praegu oluliselt rohkem lugenud-kirjutanud ei ole (okei, ma alustasin üht raamatut, aga see osutus hetke sobimatuks), sõnad aga seavad end küll. Ju vist on siis hoopis muud asjad, mis meeli värskendavad, uusi mõtteid toovad ja kirjutama ajendavad. Väga loogiline tegelikult. Aga huvitav on siin see, et mu pea ei taju emotsionaalset loomepuhangut, pigem lihtsalt kui kirjutama hakkan, siis järsku on, mida kirjutada.

Mul on praegu nii igas mõttes, kui vähegi olla saab, parajalt huvitavad ajad. Hoolimata närivast ebakindlusest on selle kõrval suur rahu (no siin ei saagi muud olla). Ülejäänu osas on suured segased positiivsed emotsioonid, millest ma päris hästi aru ei saa ja mis omale väljundit otsivad, aga ma ei taju seda selle emotsionaalse loomepuhanguna, mida ma enne silmas pidasin. Pigem on see mingisugune universaalne ilu, mis minu ümber hõljub, ilu loodusest, ilu tegemisest ja ilu olemisest. Nii minu kui Tema kui kõikide teiste olemise ilu. Ma tajun seda teisiti kui varem, see on minu jaoks nüüd olulisem.

Ma arvan, et ma olen teel paremaks saama. Ja ainuüksi sellepärast oleks minu jaoks veel vara tagasi tulla.

Aga mis puutub kirjutamisse, siis kokkuvõttes sõltub see ka sellest, kas olla õigel hetkel arvuti lähedal. Pastakas saaks tänapäeva harjumustes paraku olla ka parem motivaator.