Termomeeter minu toas näitab ligikaudu 17,5 kraadi soojemas suunas Celsiuse järgi. Varvastel on juba natuke jahe. Ma ei vaja muidu rahul olemiseks eriti kõrget temperatuuri, seda enam, et meelde tulevad ajad Jakobist, kus toas oli vahepeal alla kümne plusskraadi, sellegipoolest plaanin varsti ahju kütta.

Teisipäeval tuli mu tuppa monstrum. Ma olin teda pikalt oodanud, põhiliselt lihtsalt selleks, et oma dilemma kuidagi vägisi ära lõpetada (kui “ei”, siis saab alati olla “jah”, aga kui “jah”, siis enam “ei” ei saa), aga nüüd, kus ta olemas oli, tekitas ta minus ainult frustratsiooni. Terve tuba oli teda täis! Rääkimata minu magamistoa kolmeosalise eripära lõhestamisest.

Idee, et tal jalgu lühemaks võtta, tuli üsna koheselt, aga ma ei olnud päris kindel, kas see annaks soovitud tulemuse ja teeks mu toa paremaks. Üleeile proovisin järgi. Nüüd on parem küll, täitsa pesa kohe. Ainus kaotus on see kolmeosaline asi. Aga see-eest sain seinale riiuli ära pandud ja kaks pilti ka seinale, põhiliselt selleks sinna ja nii, et küsida saaks, miks nad seal on. Ühe puhul võiks isegi küsida, mis pildil on. Ei, teise puhul tegelikult ka.

Neljapäeval oli suurüritus. Päris uhke oli, ma arvan, et enim nautisin ma rahulolevaid pilke ülemuse ja teiste töökaaslaste silmis. Ja sedagi, et kõik jooksis, kõik teadsid, mis ja kuidas ja kus nüüd olema peaks. Tegelikult ei ole siin midagi imestada, tosin aastat kogemusi on seljataga. Aga võrreldes akadeemilise maastiku üritustega, mis alatasa kipuvad uimaseks vajuma, kui neid ise enda jaoks elus ei hoia..

Neljapäev lõikas mineviku ja tuleviku teineteise küljest lahti. Nagu see ikka käib, kui mingis täiesti teises keskkonnas olla. Natuke kurb oli see, et tulevikus oli vaja hakata minevikku meelde tuletama ja kõik ei tahtnud kohe üldse mitte meelde tulla. Kuigi minevikus oli palju veel tundmata ja nautimata jäänud, minevik oli veel elamata. Aeg läheb liiga kiiresti, jookseb eest ära, ei jõua kõike kaasa võtta. Aga nüüd on parem, nüüd on neljapäev ka minevik ja keeb koos varasemaga.