Leidsin just juhuslikult oma kunagisi ajaveebikujunduskavandeid vaadates ühe sissekande ajast, mis on ka kirjas unustusse vajunud. Meel läks härdaks. Mitte aja enda pärast, vaid sellepärast, et mul neid märkmeid enam alles ei ole. Neid oli palju ja need olid head. Ehk inspireeriks mind praegu.
Kirjutamine on asendustegevus olulisematele asjadele. Tundub, et ka hea paljastav indikaator näitamaks, mida ma tegelikult tahan teha ja mida mitte. Näiteks hetkel peaksin ühte kodulehemootorit tegema. Ei viitsi. Kui keegi mind parki päikselaiku kutsuks, siis ma ju ei kirjutaks. Viimasel ajal juhtub seda viimast kahjuks või õnneks palju. Võibolla kahjuks, kirjutamine mulle meeldib.
Minu lahkumine toimub juba vähem kui kolme nädala pärast. Ma ei adu hetkel, milline on veel tegemist vajavate asjade ja järelejäänud aja suhe. Mul on nende ajaga seotud asjadega üldse kehvad lood. Ülevaate puudumine aga tekitab segast ärevust ja süütunnet (sest ma luban kõike, mida ma teoreetiliselt jõuan), seevastu laiskus ei ajenda mind organiseerima. Võibolla just kohustuste (või nende võtmise) eest ma põgenengi. Ehk on see ka osa sellest tundest (osa nimega vabanemine), mis algul oli nagu suurem ja… nüüd ma ei saa sellest lihtsalt aru. Loodetavasti lajatab mulle ikka. Ma loodan, et paneb mind vähemalt keerulistesse olukordadesse. Mis teeb mind juba praegu pisut ärevaks. Suletud ring, karvakestega. Uued kohustused versus laiskus?
Elulist ka. Üleeilsest eilseni tutvus Suss Tuustiga. Nagu ma arvasin, tegi Suss alguses täpselt sellist nägu, nagu ma seda interpreteerinud olin. Sellele järgnes rahutus, et mitte öelda, et paanika, esialgu teemal “mida seeeeeee siin teeb?!”, hiljem “misasi seeeeeeeee on?!” (kastreeritud isase kohta). Tuustil oli Sussist kopp ees, kuna Suss ei lasknud teda hetkekski silmist, ning ta ei olnud tema vastu kuigi sõbralik. Õnneks oli ka rahulikke hetki ja Suss ei olnud tige, et tema teritooriumile tuldi, nii et lootust on, et nad hakkavad veel mingilgi moel läbi saama.
Lühiülevaade suve suursündmustest (tõesti väga lühike, et lihtsalt põhimõtteliselt kajastatud saaks):
– Jaanipäev: 10 punkti EV lõunaosariikides, hindamistabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], marsruuditabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], oi see oli ammu. Kes enam mäletab. Ajaveeb igatahes mitte (häbi mulle, häbi, häbi)
– Laulupidu: reedestes proovides karjusin massiefekti tulemusena hääle ära, trammilaulupidu oli seeeest nii äge, et sundis siiski kaasa laulma. Laupäeval häält ei olnud, kaare all kähisesin, natuke nukker oli. Pühapäeval otsustasin peaaegu kaare alla mitte minna, kuna SK pealemineku ajal olin keset publikut. Poole pealt mõtlesin ümber, kahe ja poole lauluga olin väravates, MK/NK seltsis läksin peale. Häält oli rohkem kui laupäeval. Emotsioon oli vägev. Nägin oma vana klassiõde Maritit, see oli tore.
– Hiliseim märkimisväärne sündmus oli pisike rabatripp, aga sellest ehk jõuan veel kirjutada. Marsruudikaardi tahaks ka üles saada.