Vahel on tunne, et kõik lähebki lõpuks minust mööda. Ma olen hetkis ja võibolla isegi ühendan midagi, aga siis lähen ise edasi ja elu läheb ka. Lihtsalt ei suuda näha muud kui olevikku ja haarata seda, mis on. Fantaasia ei ehita piltidest oma maailma, vaid paneb neid kokku nagu puslet, mis kahtlemata on minulik ajugümnastika (mida raskem, seda parem), aga jätab kõik vaid minu omaks.

Teine variant on see (või kas see on ikka teine), et ma olen lihtsalt kade ja tahan kõike endale.

Hiljaaegu öeldi mulle, et elus ongi nii, et kõik ei saa jääda, olenemata sellest, mis on olnud. Tema ei jäänud ka. Vist proovisime küll, aga elu läks edasi. Lihtsalt kurb on siis, kui millalgi aru saad sellest, mis möödunud, ning just sel hetkel tundub see palju väärtuslikum kui olevik. Aga olevikul pahatihti ei olegi väärtust.