Olgu muld sulle kerge, Eestimaa suvi.
Tegelikult on temperatuur viimase paari tunniga tõusnud kena kolm kraadi ja paari päeva tagusega võrrelda üldse ei anna. Väljas on mõnusalt nii värske, kui linnas üldse olla saab ja kui pink tagahoovis märg ei oleks, siis lihviks ma ehk juba seal klaveriklahve. Teetassi taga. Tee, jaa! Tundub, et tuleb ära.
Suvest rääkides, siis eelmisel teisipäeval end sel aastal esimest korda vette kastetud (rohkem kui ainult varbaid). Kuna juba siis oli juuni, pole see loomulikult mingi sensatsioon, aga siiski. Üldkasutatavas ujumiskohas masse ei olnud, inimesed polnud soojade ilmadega veel harjunud (mis oli hea, arvestades seda, et juba järgmine päev oli kole). Olnud raadiost veetemperatuure kuulnud, ootasin midagi ujutavat. Reaalsus sarnanes kuumaveeallikale. Varbaga vett katsunud, oletasin, et päike oli kaldavee soojaks kütnud. Ei, päike oli terve järve soojaks kütnud.
Õhtul läks kordamisele, teises veekogus, kus oli vesi küll mõne kraadi võrra jahedam, aga siiski soojem kui väljas.
Neljapäeval tegin midagi loomuvastast. Kõndisin läbi paduvihma Tartu serva. Kui olin pärale jõudnud, läbimärg ja kolm korda aru saanud, kui halb idee see ikka oli, siis selle asemel, et kuiva kohta otsida, valisin päeva jagu hääletamist. Ühe vahva seiklusega, ühe täiendava teeservas vihma käes lõdisemisega ja päevi märgade saabastega. Õhtuks olin igatahes Riias. Vahetusriideid ei olnud, kuivasin niisama.
Reedene kontsert oli päris hea, eriti arvestades, et ma sinna tasuta pääsesin. Peaesineja hilisema loominguga ma muidugi tutvunud ei olnud, mistõttu mulle tuttavaid lugusid sai ühe käe sõrmedel üle lugeda. Pärast kontserdi lõppu selgus, et mõningatele esinejatele mõeldud öömajapaik oligi kontserdisaal ise. Kuna saalis olnud tehnikat ei lubatud kasutada, läks mobiiltelefonidiskoks. Kõik oli vahva, kuni selgus, et kui ma kohe hoonest välja ei lähe, siis ei saagi ma kunagi välja. Kuigi oleks ka selle teise võinud valida, siis ma ikkagi lahkusin, raske südamega.
Väljas oli valgeks läinud. Kõndisin läbi hommikuse Riia, mis oli küll hommikune, aga mitte nagu hommikune Tartu. Suundusin unisesse hoovimajja, jõin vett ja läksin magama, et järgmine päev jälle hääletamisele kulutada. Mu host ütles, et Tartusse saab kolme tunniga. Mina jõudsin kella kümneks kohale. Tartus ei sadanud. Pärast vaatasin Delfist Turmi vettelaskmise videot peolt, millest ma ilma olin jäänud.
Pühapäeval tõstsime Eestimaa suve terviseks, esmaspäeval ehitasime Marianne ja Erkiga torne ning eile tegin eksperimendi minna varem magama kui pool kuus. Õnnestus, kolme paiku. Eesmärk oli hommikul varem üles saada. Ärkasin pool üks. Ma ei ole veel omi järeldusi teinud, aga kõige tõenäolisemalt üritan edasi.
Kõige tipuks hakkasin klaveriklahve lihvima. Päris kaunid saavad, kui sopakord eemaldada. Kas sina tead, kuidas lõhnab elevandiluu? Veel kolmkümmend klahvi ja mina enam ei taha teada.