Kui ma mõni aeg tagasi avastasin dialoogi, mille arendamine võimatuks osutus, kuna räägiti täiesti erinevat keelt, siis ma mõtlesin, et olgu, see on üks, see ongi nii. Teinekord tundub mulle aga, et ei ole, vaid on miljon. Lihtsalt inimesed küsivad ja ütlevad selliseid asju, mis naelapeale pihta ei taba, vaid hoopis sellele kruvikeerajaga kallale lähevad, kuna, ennäe imet, kruvi on hoopis. Sellevõrra enam hakkan mina kahtlema selles, kas ehk minu kommunikatiivsed võimed on laisaks muutunud. Või kirjutan ma lihtsalt nendest asjadest, milles igaüks ise keelt räägib ja minu jutust on niimitu erinevat varianti kui on inimesi.
Hiljuti lugesin ühte ammu kirjutatut, mis oli minu jaoks tol hetkel väga oluline, vormilt retooriline küsimärk, mõne asja endast üdini ausalt ja otsekoheselt välja saamiseks. Küsimärk sai vastuse ka, toda olin ma korduvalt üle lugenud, ent enda kirjutatut mitte. Nüüd meenusid mulle kõik mu tolleaegsed mõtted, see, mis ajendas kirjutama, mida ma sellega öelda tahtsin, millist reaktsiooni ootasin või ei oodanud. Ja siis see vastus. No mitte ei läinud kokku. Kuigi ma seda vastust üldse ei oodanudki, kui ta siiski tuli, oleks võinud olla teemasse. Lihtsalt selle asemel, et lugeda tekst läbi, välja hingata ja püüda mõista, mida ma mõtlesin, oldi liiga kinni enda tunnetes, mis tekkisid paari kontekstist väljarebimisega ja kirjutati vastu mitte sellele, mida mina väljendasin, vaid sellele, milliseks oli mind tehtud.
Olgu selle näitega, kuidas on, see on lihtsalt hästi üldistatav. Mulle tundub, et selleks, et väljendada midagi, mis ei lähe teise inimese vaadetega kokku, aga samas võiks teda ju täiendada, tuleb olla ikka ilgelt osav sõnasepp. Sõnadest pigistatakse kõikse viimne vaenulikkus välja ka seal, kus seda tegelikult olema ei peaks. Võibolla lihtsalt selleks, et midagi öelda. Võibolla selleks, et end kaitsta. Kas mittearusaamise või ma ei tea mille ees. Võibolla ollakse mugavad, sest ennast on alati lihtsam kuulata kui teist. Lihtne on tembeldada enda peas sündinust lähtuvalt, seevastu raske võtta midagi uut vastu seal, kus on potentsiaalsed vastuolud. Aga keegi ei küsi kunagi, kas alati on kõik õigesti läinud. Kas alati on kõike õigesti mõeldud.
Võibolla (kohati?) üldsegi pseudoprobleem, aga samas minu mõistuse põhiline vikatimees, vist.