Mind lausa häirib, kui tihti näen ma neid nägusid, keda kindlasti varemgi näinud olen, aga üldse ära ei tunne. Täna jälle üks. Ostis samal ajal pikavarrelise lilleõie, kui mina toidukraami kottidesse pakkisin. Mitte-äratundmisel jäävad nad muidugi meelde ja kummitama, nii et järgmisel kohtumisel taas vaatan, et jälle tema. Ma arvan, et neid kummitusi on oma paarkümmend Tartu peal.

Teinekord tunnevad nad mind. Siis on veel hullem, kuni asi kuidagimoodi lõpuks selleni jõuab, et seosed tekkivad. Kui just enne see hetk ei tule, mil ma tõdema pean, et ma ei mäleta. Viimane on ikka tõenäolisem tulema.

Aga kui nad mind samuti ei tunne – või ehk on hoopis samas olukorras nagu mina – siis tekkib tihti tahtmine sõbralikult naljatledes juttu teha, et kuule, kas me oleme kohtunud.. Aga ma ei tee seda. Kuigi see oleks võibolla positiivne. Aga võibolla hale.