Kodusus

Filmi ei jõudnudki vaadata. Kestab liiga kaua, siin on jälle see võimaluste asi, et teoreetiliselt, kui ma filmi vaatama hakkan, siis garanteerin ma uneaja mitte enne kui kahe tunni pärast, kui ma aga filmi ei vaata, siis on mul vähemalt võimalus. Mida ma ehk kasutan ka, saades umbes pooletunnise edumaa ehk. Aga see on kõik puhas enese tundmisel põhinev teooria.

Täna mõtlesin, et midagi ei ole ikka päris nii hästi, kui võiks. Et ma ei tunne end selles korteris nii koduselt, kui tahaks. Nii koduselt, kui mäletan, et mujal tundnud olen. Ilmselt mängivad mingid imeväiksed nüansid, aga endiselt on see minu jaoks mõistatus, mida ma tegema pean, et oleks täiesti oma ja mõnus. Tunnistan, Rena juures tundus tol hetkel mõneti kodusem, kuigi külas olles on muidugi üldse teine.
Võibolla värvid, võibolla valgus. Valgusega on lihtsam ja mõne lambi sisse või välja lülitamine andis ka teatava efekti. Võibolla on asju liiga vähe – ei, asju ei ole kunagi liiga vähe, pigem on küsimus paigutamises. Võibolla on asjad valet tüüpi, kõik, mis kappi sobib panna,  ei passi riiulile. Üks selline suur sõlme lahtiharutamine oli muidugi suure toa kapp. Aga kas see just parim variant oli, ma ei tea. See suur tuba on üldse paras peavalu, minu toaga on lood märksa paremad, siin ei olegi eriti viga. Võibolla on asi suure toa olemasolus kui sellises. Selles, et suur tuba on jagatud pind, nagu eikellegimaa, sest kui ma midagi sinna paigutan, ei ole enam ainult mina vastutav selle edasise saatuse üle. Ja seda eikellegimaad ma mingilgi viisil jagama küll ei taha hakata.

Ma olen tihti mõelnud, et tahaks jälle omaette elada. Täna mõistsin, et see ei pruugi tegelikult olla lahendus, pigem võib see olla halvem. Just sellepärast, et isegi kui siin oleksid ainult minu asjad, oleks nende selline paigutus ja värvid ja valgus ikkagi perfektsest väga kaugel. Mul ei tekkiks sellist ühtekuuluvust selle paigaga, nagu Jakobis ning ma tunneksin end siin üksi üksikumalt. Ma nüüd üritangi välja mõelda, mida ma saaksin teha, et siin omam oleks. Samal ajal igatsen ma väga Jakobi korterit, vahel on isegi valus. Seal oli kõik paigas, kõik oma, aknast paistis maailma kõige ilusam Tartu, tänavalampide valgus andis lumele just selle õige jume ja siis, kui hommik liginema hakkas, moodustasid varajase päikese kuma ja põrandalambi valgus imekauni sinaka-kollaka komplekti.

Ja nüüd ma ei teagi, kas ma igatsen rohkem seda korterit või seda aega.

(Täpselt aasta tagasi, muide, kirjutasin sellest, et praadisin esimest korda puupliidil pelmeene ja tundsin, et ikka jube hubane ja kodune ja äge on. Puupliit on vahva asi, muidugi, aga näe, kui kiiresti millestki eriti erilisest saab küll tore, aga tavaline asi.)

Vesi voolas universaalojadena, ta hakkas järsku laulma: “Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka tere…” …

Luulekava jõuluvanale

Kohe võtan väikse duši,
Kaasa sinna võtan Sussi
Suss ei päris rahul ole
Arvab ta, on vesi kole
Naaber näitab näpuga:
“Sina loomapiinaja!”
Aga mul on ükstapuha,
Tahan, et mu kass on puhas!

Valged kärbsed akna taga
lendavad ja nad on kuss.
Otse aknalaual aga
ammulisui lebab Suss.

Mina magan, sest on öö.
Homme annab Suss mul komme.
Komme ära Suss ei söö.
See ei ole Sussi komme.

(Ilmar Trulli modifikatsioon)

Lõppu midagi vulgaarsemat ehk jõulusöömaorgia võimalikud tagajärjed:

Oo Mann,
Su kanni täis saab mu vann
Sest köögis säriseb
Juba kolmas praepann

Koomuskit

Mõni aeg tagasi leidsin ma Postimehest nii geniaalse päevakoomiksikomplekti, et ma lihtsalt pidin selle sisse skanneerima ja endale ära salvestama. Mäluvärskenduseks või meelelahutuseks saagu ta praegusel hetkel siia postitatud:

Pildile klikk viib originaalile Postimehe lehel. (Et seal koomiks üleval on, avastasin ma muidugi alles hiljem.)

Hilinemised ja punased silmad

Ma kulutan kõiki oma ajanatukesi ajaveebi kujundusse süvenemisega, jõudes aegajalt tõdemuseni, et maailm on oma CSSide ja Web-kaks-nullidega minust mööda läinud ja ma murran end maha, kui ma vanade vahendite juurde ei jää. Nüüd siis asjaarmastajaitimehelik küsimus, kumb on lihtsam, kas teha endale oma vanu kilplasvahendeid kasutades ise kujundusmall, püüdes kogu süsteem sinna integreerida, või jageleda edasi olemasolevaga, lootuses, et ma ajale järele jõuan ja/või liiga palju läbilukuaugu-lahendusi ei kasuta?

Silmad on juba peaaegu punased, täna tuleb veel siis paar tundi suurt ekraani ning siis loodan, et öösel vähemalt magan. Keegi võiks selle blogimootori mulle ära kohendada. Muidu ei tee ma varsti tööd ja ei käi kooriproovides.

Muidugi sisulistes-struktuurilistes asjades on ka veel suured küsimärgid, no neid ei lahenda minu eest küll mitte keegi.

Nüüd siis laulma, minuti eest pidin kohal olema.

Tere jah, maailm, raisk

Ma installeerisin endale WordPressi blogi. Viimasel seminaril ütles Peeter Marvet (või keegi teine), et tee oma firma blogi samale mootorile, mis enda kassi omagi, sest siis on sellega tuttav töötada. Mina tuletasin sealt kuidagimoodi, et selle asemel, et ise blogimootorit arendada, võiks valmislahendusi kasutada ja nende meeletuid võimalusi avastada.
Päris ilus jah, administreerimisliides tundub päris edev, aga milline piin saab olema kujunduse kohandamine.

Kui ma sellega ükskord ära harjun, siis hakkan kasutama ka.

Kuna minusugune võhik ei tee hästi niigi tugevalt eelarvamustel põhinevat vahet heal ja halval fotol, siis on lausa patt, et tänapäeval ostab igaüks endale võimalikult kalli fotoka ja paremal juhul ka võimalikult pika toru/heleda välgu ja arvab, et see teeb temast hea piltniku. Võibolla loeb moepärast natuke mõnda suvalist ettejuhtuvat fotoraamatut või käib Fotokalas kriitiliselt pilte hindamas. Ja ometi, eksole, olen mina üks nendest õigetest, mitte ei kuulu sitasoperdajate hulka.
See kehtib ka mujal, muide, mitte ainult fotograafias.

Ma lõpetan olemise. Jälle.

Ma avastasin just enda jaoks ühe olulise kriteerimiumi venna, ptüi, naise valikul. Ta peab puhtuse ja korra suhtes minuga sama meelt olema. Lisaks võiks talle meeldida asju samasse kohta panna, kuhu mina panen. Ja kapiuksi ei jätaks ta muidugi kunagi lahti. Tolmu see-eest koristaks minu eest ka ära.
Ahjukütmist armastama ei pea, seda teen ma ise suurima heameelega.

Täitsa hea on tööl käia. Töölkäimine ei jäta eriti aega mõtlemiseks, aga mõelda ei olegi vaja. Ilma mõtlemata ei triivi ma küll ehk universaalse headuse poole, aga kas seda ongi vaja. Vahel naudin ma üldse halb olemist. Veelgi enam, mulle tundub, et hea olemine ja üleüldse olemine takistavad teineteist. Hea olemine nõuab meeletut mõtlemist, uurimist, arutlemist ja siis järeldamist, et kuidas oleks kõige parem ise olla. Ma ei viitsi, ma tahan teada, kuidas ma ise olen, siis, kui ma ei püüa iseendast parem olla.
Nojah, praegu tundub mulle, et sellisel juhul ma ei saa üldse nendest asjadest aru, millest ma enne sain, kuna ma teadsin, kuidas need olema peaksid, et nad head oleksid. Aga see ei ole oluline, sest kõik justkui töötab.
Välja arvatud juhul, kui keegi minult juhtub küsima, kuidas mul läheb. Noh, võiks ju öelda, et hästi, aga tegelikult ma ju ei tea, kuna ma ei tea, kas parem on olla hea või olla ise..

Mu vend tuli koju ja segab mu mõtlemist. Veelgi hullem, ta istus mu kõrvale ja näitab mulle Dir En Grey videot. Ei, tegelikult ei oskaks ma omale paremat venda tahtagi. Tõsiselt. Kõik teised kandidaadid oleksid palju hullemad.

Kahju, et inimesed on nii sarkastilis-kriitiliselt meelestatud. Rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Rohkem, kui nad mõtlevad, ma usun. Sest kui tunnetest saavad mõtted ja mõtetest saavad sõnad, siis on lihtne sõnadel oma elu elama hakata ja saada tunnete aluseks. Ja nõnda usutakse sõnastatud iseennast, aga mitte asju, millest sõnad kunagi alguse said.

Näitlikustamiseks sobib ehk see, mis ma 8. novembril kirjutasin. Näe, ikkagi räägingi iseendast!
Või siis naistepäeva-artikkel reedeses Postimehes. Nende ajaleheartiklitega on vist see, et mingil hetkel hakkab palju rolli mängima artikli kirjutamise vajadus ise. See on pigem nagu essee etteantud (või ettevõetud) teemal, natuke iseend, natuke sulge. Ma ei usu neid enam, aga nende jaburuse üle irvitada on ikka tore. Selleläbi tundun endale intelligentsem või midagi.

Kokkuvõtteks – mulle oleks vaja ühte naeratavat hipit, kes ütleks, et elus on kõik asjad ilusad ja et kuigi üks või teine võib näida lollina, siis tegelikult on tema ka ilus.
(Ma ei mäleta, millega seoses, aga mingil hetkel, avastades, et mu hoiakud arvestavad inimeste absoluutse headusega, loobusin ma seda headust uskumast.)

Termomeeter minu toas näitab ligikaudu 17,5 kraadi soojemas suunas Celsiuse järgi. Varvastel on juba natuke jahe. Ma ei vaja muidu rahul olemiseks eriti kõrget temperatuuri, seda enam, et meelde tulevad ajad Jakobist, kus toas oli vahepeal alla kümne plusskraadi, sellegipoolest plaanin varsti ahju kütta.

Teisipäeval tuli mu tuppa monstrum. Ma olin teda pikalt oodanud, põhiliselt lihtsalt selleks, et oma dilemma kuidagi vägisi ära lõpetada (kui “ei”, siis saab alati olla “jah”, aga kui “jah”, siis enam “ei” ei saa), aga nüüd, kus ta olemas oli, tekitas ta minus ainult frustratsiooni. Terve tuba oli teda täis! Rääkimata minu magamistoa kolmeosalise eripära lõhestamisest.

Idee, et tal jalgu lühemaks võtta, tuli üsna koheselt, aga ma ei olnud päris kindel, kas see annaks soovitud tulemuse ja teeks mu toa paremaks. Üleeile proovisin järgi. Nüüd on parem küll, täitsa pesa kohe. Ainus kaotus on see kolmeosaline asi. Aga see-eest sain seinale riiuli ära pandud ja kaks pilti ka seinale, põhiliselt selleks sinna ja nii, et küsida saaks, miks nad seal on. Ühe puhul võiks isegi küsida, mis pildil on. Ei, teise puhul tegelikult ka.

Neljapäeval oli suurüritus. Päris uhke oli, ma arvan, et enim nautisin ma rahulolevaid pilke ülemuse ja teiste töökaaslaste silmis. Ja sedagi, et kõik jooksis, kõik teadsid, mis ja kuidas ja kus nüüd olema peaks. Tegelikult ei ole siin midagi imestada, tosin aastat kogemusi on seljataga. Aga võrreldes akadeemilise maastiku üritustega, mis alatasa kipuvad uimaseks vajuma, kui neid ise enda jaoks elus ei hoia..

Neljapäev lõikas mineviku ja tuleviku teineteise küljest lahti. Nagu see ikka käib, kui mingis täiesti teises keskkonnas olla. Natuke kurb oli see, et tulevikus oli vaja hakata minevikku meelde tuletama ja kõik ei tahtnud kohe üldse mitte meelde tulla. Kuigi minevikus oli palju veel tundmata ja nautimata jäänud, minevik oli veel elamata. Aeg läheb liiga kiiresti, jookseb eest ära, ei jõua kõike kaasa võtta. Aga nüüd on parem, nüüd on neljapäev ka minevik ja keeb koos varasemaga.