Täna ongi see päev, kus ma ärkan üles, päike paistab ja mu keha keeldub kiirustamast, olgugi, et kell on kolmveerand kakssada. Voodis lesida on niisama hea, kui teha üks jalutuskäik läbi linna, aga ma tean, et valides ühe, jään ma ilma teisest. Kuna hetkel on see esimene, siis teeb suutmatus oma valiku. Või tegelikult teeb põhilisi valikuid vist ikkagi see, kus mu auto seisab. Enesemotiveerimine kipub madal olema.

Eile tundus olevat hea päev ostmaks Ühte Raamatut, ma läksin poodi, aga seal ei olnud seda, mulle nimetati paar teist, aga ma otsustasin, et kui Seda ei ole, siis täna raamatut ei osta. Leidsin ta hoopis koorijuhi juurest riiulist. Koorijuht oli pisut imestunud, et miks ma seda tahan ja soovitas mulle mõnda muud, aga mina võtsin ikka selle. Lubasin paari kuu pärast, kui läbi võiks olla, tagasi tuua. Ta kirjutas igaks juhuks oma nime kaane vahele, minu soovitusel. Vat kinnisideed.

Hommik hakkas nüüd uute mõtetega pisut muutuma ja ei ole nii süütu nagu ärgates. Muuhulgas kõht koriseb. Tõusen üles, söön ja harrastan ebarohelisi ning ebatervislikke eluviise.

Mind lausa häirib, kui tihti näen ma neid nägusid, keda kindlasti varemgi näinud olen, aga üldse ära ei tunne. Täna jälle üks. Ostis samal ajal pikavarrelise lilleõie, kui mina toidukraami kottidesse pakkisin. Mitte-äratundmisel jäävad nad muidugi meelde ja kummitama, nii et järgmisel kohtumisel taas vaatan, et jälle tema. Ma arvan, et neid kummitusi on oma paarkümmend Tartu peal.

Teinekord tunnevad nad mind. Siis on veel hullem, kuni asi kuidagimoodi lõpuks selleni jõuab, et seosed tekkivad. Kui just enne see hetk ei tule, mil ma tõdema pean, et ma ei mäleta. Viimane on ikka tõenäolisem tulema.

Aga kui nad mind samuti ei tunne – või ehk on hoopis samas olukorras nagu mina – siis tekkib tihti tahtmine sõbralikult naljatledes juttu teha, et kuule, kas me oleme kohtunud.. Aga ma ei tee seda. Kuigi see oleks võibolla positiivne. Aga võibolla hale.

Sel aastal teeb ilm päris huvitavaid trikke. Ei tulegi varasemast midagi sellist meelde. Hommikul tööle kõndides pidin suurema osa teest läbima tibusammul, et püsti püsida. Taevast sadas midagi külma seenevihma laadset ja kõik pinnad olid kaetud õhukese läbipaistva jääkorraga. Jube kahju, et fotokas koju jäi, sest jääglasuuriga autod nägid päris kenad välja. Samas oli täna oma asjade otsa potsatamine suhteliselt tõenäoline, selles mõttes hea, et ei võtnud.

Tööle jõudes saatsin Timole hoiatussõnumi, et ta trepist alla ei kukuks. Mina oleks seda peaaegu teinud. Igal trepiastmel.

Jee. Jäisel hommikul Delfi avades lugesin esimese artikline jälle üht, mille kallal iriseda saab.

http://www.epl.ee/artikkel/461342
(Link avaneb uues aknas. Mina lugesin küll Delfist, aga originaal on päevalehtlaste kombineeritud.)

See on minu arvates tüüpiline ja läbinämmutatud teemale lähenemine, “inimõiguslastest” feministide otsatu hala. Ma spetsiaalselt otsisin, et kusagilt artiklis jääks kõlama, et naised saavad täpselt sama töö eest vähem palka kui mehed, aga ei. Näide, tsiteerin: “Näiteks supermarketites teenivad naiskassiirid tavaliselt vähem kui kaupluse meestöötajad.” Väga provotseerivalt sõnastatud, eks. Aga need meestöötajad ei ole lihtsalt kassapidajad.

Minu meelest ei ole selles midagi halba, et on ametikohti, kuhu naised paremini sobivad, ja neid, mis on pigem meestele. Näiteks liidrirolli haaramine on tihtipeale iseenda teha ja kui seda teeb pigem mees kui naine, siis ei ole naisel põhjust halada, et teda diskrimineeritakse. See, kuidas ühiskond palganumbrites kellegi panust hindab, on teine teema, aga et selles seisukohta võtta, see oleks juba laiem uurimisteema, millest sedalaadi artiklid kunagi ei räägi.
Pealegi, keegi ei ole küsinud, kas naised üldse tahavad töötada ametikohtadel, kus rohkem palka makstakse (kui mõelda tööülesannete peale). Need võrdõiguslikkuse tegelased võtavad aluseks lihtsalt statistika ja mõtlevad probleemid sinna juurde. Neil on tööd vaja, noh.

Minule teadaolevalt ei ole mulgi ühtegi naistuttavat, kes kurdaks, et ta võrreldes meessooga ebaõiglaselt vähe palka saaks. Selle peale tuli mul meelde üks repliik Delfi kommentaariumist, mida ma kunagi ka siin tsiteerisin (vt kaks postitust arvamuse teemas tagasi).

Minu kirjutamisaktiivsust arvestades võiks oletada, et ma olen kas surnud või oma ajaveebi olemasolu ära unustanud. Tegelikult ei ole asi nii dramaatiline, kuigi märksa igavam.

Ma tunnen end suhteliselt zombina ja vajan rohkem und ning vähem värisevaid käsi.

Kirjutada muidu justkui isegi oleks. Vahetevahel.

Tõnu Lehtsaar on eile Delfis artikli avaldanud, milles kritiseerib homode käitumist. Otselink

Nojah, Tõnu tundub olevat üsna homovastane, homode endi sõnade järgi võiks teda nimetada isegi “homofoobiks”. Kuigi suur osa jutust räägib probleemidest, mis ka minu arvates reaalselt eksisteerivad, on autor oma kallutatusega ühe võimaliku inimtüübi tolerantsusskaalal ära unustanud. Ennast mahasalgavale tolerantsile, mind-ei-huvita tüübile, aktiivsele vastuhakkajale ja teema vältijale lisaks mina selle tüübi, kes homoseksualismi apoliitiliselt suhtub. No ei ole vaja ju sellest nii suurt numbrit teha. Tõepoolest, homodel ei ole vaja ronida haridusmessile, paraadid jätku ka ära, ei ole vaja keset linna eriti demonstratiivselt ilastada – ükski hetero ei teeks ju midagi sellist. See aga ei tähenda, et üleüldistest seksuaalsusega seotud teemadest, mis nii või teisiti vahel ette tulevad, tuleks kõik homodega seotu välja jätta. Räägime nii, nagu asjad on, aga räägime õigetes kohtades. Tolerants peaks tähendama seda, et normaalsetes oludes arvestatakse inimeste isiklike eripäradega, aga see peab toimima mõlemapoolselt. Nende inimeste, kes mind ei tolereeri, ebatolerantsust ei tolereeri mina ka.

Siinkohal meenus mulle üks haakuv teema, mis olukorra ülepaisutatust näitlikustab: klik

Ja laupäevaõhtune jämm Hella ja Joosepiga, kus pärast paari õlut sündis lugu, mille põhiloosungiks oli “Elagu heterod!”, samas väljendades, et meil ei ole homode vastu midagi. Aga tappa saaksime ikkagi.

The Psychedelic Quartet‘i lugu “RubADub Ducky” ja töökaaslaste jutukõmin ning naerukõkutused moodustavad üpris psühhedeelse komplekti. Peaks endale pisikese diktofoni muretsema.

Teinekord, kui midagi kuulata ei ole, ei olegi vaja kaugemalt otsida kui oma arvuti kõvakettalt. Tasub lihtsalt kaaluda ka neid artiste, kes kunagi läbi said kuulatud ja kõrvale lükatud, kuna tol hetkel oli tahtmine millegi muu järele. Sellevõrra rohkem võib hiljem huvitavaid asju leida.

Leidsin Piano Magic’i. Kusjuures, seda olen vist varemgi leidnud. Aga esmamulje on ju väga tugeva mõjuga, nagu me teame.

Varsti vist hakkan filmi vaatama ja siis lähen magama. Pole ka välistatud, et see esimene välja jääb.

Persse, kui külm on! Istun töölaua taga, selg vastu põhja keeratud õliradikat ja lõdisen.